To the Holy See

Dear mr Ben,

Although I am fully aware that you accidentally landed on the wrong island, I am still following your awe-inspiring visit to Britain with fascination. I appreciate your all-knowing evalutaion that the United Kingdom is a multicultural and modern state, truly, I belive the Brits themselves haven't noticed yet.

And I can not agree more to your most wise reminder that Britain should not forget it's christian roots on which the current system of rights and liberties in the UK are based upon. Without doubt, if there oppressive catholic leaders of the 17th century who were overthrown in the Glorious Revolution had never taken the throne of England, the development of modern freedoms and democratic government would have been substantsialy more complicated.

And thank you, omniscient mr Walter, for your knowledgeable appraisal that the UK is in fact a developing country. Surely, Britain is already looking up to your deeply modern and full-fledged system of tyrannycal theocratic despotism in Vatican, that has little evolved since it's establishment in the 8th century, and feeling ashamed for it's backwards ways.

I sincerely hope to see you visit Estonia shortly, since I am developing a growing fear that our six thousand catholics might take a turn towards radical atheism as the catholic majority amongst amongst the population of the United Kingdom has already done.

All the love,

Your biggest fan

I belive your most attractive features are your heart and soul

Ma söön uba. Mulle meeldib uba. Mõnedele inimestele ei meeldi. Mulle meeldib.

Miks ma uba söön? Selle põhjendamisel tasuks jääda üldlevinud olemiste ratsionaalsete raamide juurde. Esiteks ei ole mul kodus suuresti midagi peale oa ning makaroni, millest viimast ma valmistada ei viitsi. Peamiselt aga meeldib mulle lihtsalt uba. Uba energiseerib. Teatava koolkonna arvates ei eksisteeriks Euroopas ühtegi tänaseni legendaarse reputatsiooni saavutanud katedraale ilma ubadest kiirgava valgulainele, mis töölisi neid ehitama sundis ning ergutas.

Aga peamiselt mulle lihtsalt meeldiv oad. Need on nämmud.

Heil Pihl

Kapo on pede.

See on hästi naljakas.

Mort on ka.

Remember remember the fifth of November
the gympowder treason and plot
I know of no reason why this gynpowder treasin
should ever be forgot.

Eurovisooni võitis Punaarmee.

Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa

Homme saab läbi.

Jäävad ainult rebased.

On nimed.
On nimed seinal
nagu siis kui
lõpeb film.

Ma peaks meie Liina sünnipäeva väikesest vestlusringist välja kasvanud vandenõuideed mingiks terviklikuks konspiratsiooniteooriaks formuleerima. Nimelt möödus meie õhtu neljakesi - see tähendab mina, Aapo, Helena ja Merike - erinevate teooriate väljapakkumiseks, mis üldiselt tõestas, et maailma juhivad juudid, kes manipuleerivad kuidagi budistidega tehes otse loomulikult moslemid peamisteks süüdlasteks kõiges ja kasutades viikingeid mingite kurjade toimingute kordasaatmiseks, mis algasid umbes 16 000 aastat eKr Lõuna-Ameerikast. Iseenesestki mõistetavaid fakte näiteks see, et nad kontrollivad kogu pangandust ja et terve Templirüütlite ordu oli nende siseteeme ei pea muidugi ise mainima.

Aapo jõi sealjuures õlut mille parim enne oli olnud veidi rohkem kui aasta tagasi.

Koos Mariti ja Oliveriga olen ma viimasel ajal kahtlaselt palju lauamänge mängimas käinud... neetud Ludo.

Ants tahtis homseks minult mälumänguküsimusi, ma siis tegin talle mõned. Te võite mängima ka tulla, see toimub homme mingis kohas mingil kellaajal.

Meie viienda perioodi tunniplaan on debiilne. Täna pidin ma kõigepealt otsima internetist endale äratuskella (sest mu telefonist pole enam asja millekski peale kerge laskemoona, mida ametivõimude pihta loopida), et kell 7 ärgata, selleks et enda ainsasse täna toimunud tundi jõuda. Selleks oli inglise keel, kus Hildebrandt andis meile lahendamiseks ülesanded, mis pärinesid Cambridge'i ülikooli inglise keele eksamist. Suurepärane asi, mida kell 8 hommikul teha.

Pärast seda tegelesin ma peamiselt terve päeva Inglismaa eriti tobeda ajaloo uurimisega, mälumängu küsimuste välja mõtlemisega ja sagedaste pausidega selleks, et kaaluda kui suur võimalus mul järgmise kuu jooksul DnDd mängida on.

Jajaa... teiste inimeste blogid on huvitavamad. Aga minu oma pidavat olema umbes esimene vaste, kui guugeldada Ludo lauamängupoodi. I win at nerdiness!

Peaks hoopis kellegi teise blogi lugema...

Who are you?
Who, who, who, who?
Dundundudundudundudundunn

Teate, ma sattusin täna vaatama üht doki Rommelist ja pärast selle lõppu tabasin ma end mõttelt, et ma vist ei teagi, mis tema eesnimi on. Ma tean, et tema poja nimi on Manfred, aga keda kuramust see ikka huvitab? Igatahes, viimane wikiotsing väidab, et Herr Generalfeldmarschalli eesnimi oli Erwin. Eks ta ole.

Mul on mingil põhjusel tunne, et täna on kolmapäev (no olgu, ilma liigse demogoogiata võiks öelde et ongi nii, kuna kell on 00.10, aga see selleks), mis ei pea absoluutselt paika. Nii et Draamateatri ees pole kedagi.

Mis tuletab meelde, et mul on 3. maiks kutse Von Grahli "Kummitab" vaatama. Hmh, ma ei mäleta, kas see kuupäev sobis Helenale või mitte. See on meeldivalt inglise keele eksami paiku.

Talkin' bout' my generation...

Öälh... mul on tunne, et Tartu Limonaadile on lisatud mingisugust mootoriõli maitseekstrakti. Väga pealuv kõrvalmaik on sellele igatahes tekkinud.

Mu tool on viltu.

Need tuled öös on lõputud kui algus

Eks ole kurb elada maailmas, kus "peale" ja "pärast" on ametlikult kinnitatud sünonüümseteks sõnadeks? See on kohutav idiootse massi võit lingvistikas...

Njah, aga praegu on kell juba päris palju...
Ma ei jõudnudki täna väga palju teha, peamiselt lasta ennast telefonikõnedega häirida, kui mul võimalus kaua magada oli, sest terve arvestuste nädala jooksul on mul põhimõtteliselt üks tund ning sama palju arvestusi, mis on vastavalt homme ja ülehomme. Kirjandini on veel kümme päeva ja ma ei leia ikkagi ühtegi põhjust närvitsemiseks.

Njah, igatahes lugesin ma hommikul päris vahvat raamatut Briti saarte ajaloost, mille autor tunneb ilmselt tugevat sümpaatiat iirlaste vastu ja hakkasin äkitselt hoopis Leedu ajalugu uurima. Arvatavasti tänu sellele, et Vahur kirjeldas mulle Portugali poliitilist olukorda. Teataval hetkel muutus tüütuks see, et ma ei suutnud kaashäälikute poolt ülerahvastatud nimesid absoluutselt meelde jätta, aga üldiselt on leedukad siiski erakordselt lahedad.

Pärast seda sõimasin ma natuke inimesi TW foorumis, kes ei tea mitte midagi 11. sajandi geograafiast. Idioodid.

Õhtupoolikul otsusasin ma lõpuks Ludo poodi minna, kuhu ma terve nädalaajase lahtiolekuperioodi jooksul ikka jõudnud polnud. Koht on tegelikult väga mõnus ja hästi varustatud. Lisaks selleke on seal alati Aapo, kes sind sõbralikult vastu võtab ja arvatavasti mitmeid kummaliselt perverseid märkusi teeb. Tema töökaaslane, kelle nime ma mäletan olevat Berit (ma unustasin selle enam-vähem kohe, kui ma seda tema nimesildilt enam lugeda ei saanud), on ka hästi sümpaatne isik, kes tead igasugusest nerdindusest täiesti piisavalt palju, et olla väga kompetentne poetöötaja.

Umbes viie paiku hakkasime me mängima erinevaid lauamänge, mis seal vabalt proovimiseks olemas on, esimesena pandeemiamängu, kus me maailma erinevate surmavate haiguste käest päästma pidime. Asi muutus samas üpris masendavaks kui me korduvalt mängule kaotasime: jah, põhimõtteliselt saime me papitükkide käest pähe. Ja seda veel kõige lihtsama raskustasemega varianti mängides. Kohutav feil...

Seejärel pakkus Aapo kapitalismimängu, mille peamisteks koostisosadeks olid konteinerid ja seebist laevad. Alguses mitte just kuigi kaasatõmbavam kontseptsioon osutus tegelikult päris põnevaks ja vaatamata sellele, et ma majanduse alal enam-vähem millegagi hästi hakkama ei saa, oli seda huvitav mängida.

Lõpuks otsustasime paljukiidetud War on Terrorit proovida ja selgus, et see on isegi parem, kui ma varemkuuldu põhjal oodanud olin. Alustasin mängu kommunistliku revolutsiooniga Brasiilias ja Lõuna-Austraalias, peagi puhkes lühike sõda Dani valitsuse all oleva Oranži Impeeriumiga, mille tulemusel ma kogu Austraalia vallutasin. Peagi oli minu võimusfäär piisavalt lai, et luua Austraalia ja Lõuna-Ameerika Sotsialistlike Vabariikide Liit. Minu naabriks oli närusest moslemist Vahur, kes Põhja-Ameerikas enda riigi loonud oli.
Aegamisi hakkasid ilmuma terroristid ja pöördeliseks sündmuseks oli Aasias paikneva impeeriumi tuumarünnak minu põhjanaabrite vastu, mis Vahuri tehniliselt täiesti maa pealt pühkis ja terroristide leeriga ühinema pani. Hiljem tabas tuumapomm ka Brasiiliat ja terroristide liit sai minu näol endale uue liikme. Kui ka Mialee meiega jõud ühendas algas totaalne globaalne sõda, mille käigus hävitati ka Hiina ja Lääne-Euroopa. Kuna konflikt nõudis veel tunde mõttetut verevalamist, enne kui üks pool täieliku võidu saavutada suutnud oleks, leppisime me ühel hetkel rahulepinguga ja läksime Pitsapoodi.

Mmm... pitsa.

Njah, lauamängud on kurjast...

Ma leidsin üleeile enda mapist 11. klassi kirjanduse vihiku lehed ja me avastasime Liisiga, kui vanaks, depressiivseks ja igavaks me muutnud oleme. Terve abituuriumi jooksul pole meil tegelikult olnud sellist energiat, elavat mõttevahetust ja lihtsalt rõõmsat rahulolu kui varem. Seda enam tunduvad rebased mulle vahvate, elavate ja... ma ei tea, lihtsalt värskete ja huvitavatena. Ma tahaks tõesti väga näha, mis neist edasi saab, kas ja kuidas nad muutuvad ning kas - kurat küll - Katrin otsustab lõpuks midagi teha või mitte!

Juudit sai Treffnerisse sisse ning Miko käis vestlusel, nii et ma arvan, et tema saab ka. Isegi Vahuri vend tegi katseid... heh...

Uve palus mul ja Ennol lipu üleandmisel kõnet pidada. Seal on peale abiturientide kohal ainult 11. A - minu jaoks võrdlemisi tundmatud tüübid ja pealegi veel reaalid. Ma eelistaksin pigem midagi rebastele öelda... eks ta ole.

On tuled öös...

Kui poleks neid, meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitumatult sureks -
jääks elul loomata me elulood

In view a humble vaudevillian veteran

Ma feilin silmapaistvalt sellesse blogisse kirjutamises.
Marko Mihkelsoni blogi kommenteeris just keegi lahke kodanik, kes selgitas, et eesti keeles ei saa kasutada väljendit "keegi ebaõnnestub", aga samas pole vist suurt vahet, kui ma kasutan sarnast värdverbi nagu "feilima".

Praegu loed sa muide selle blogi veerandtuhandendat sissekannet.

Üldiselt on mind tabanud mingisugune räige reaalsustaju kaotus ja ma ei suuda päris täpselt registreerida, mis selles värvilises maailmas toimub. Arvatavasti hakkavad mu meeled samas kohe uuesti tööle.

Reedene Taliesini ja Alleria mäng kujunes väga frustreerivaks ja kalliks, kuna ma ei jõudnud sinna kohale. Üldiselt jooksin ma kolm tundi linnas ringi, jäin kokku kolmest rongist maha, veendusin, et maailma eksistentsi alused pole kõikumatud, kuna internetis olev bussiinfo oli väär, ja sain lõpetuseks bussis jänest sõitmise eest trahvi.

Samas olid sellel ka väga kaudsel ja obstsöönsel moel avalduvad positiivsed tagajärjed.

Teate, et praegune ajalooarhiiv täitis enda algusaastatel üliõpilaste ühiselamu rolli? Nimelt leidsid võimud, et kuna tudengite seas levivad igasugused revolutisoonilised ideed, siis oleks tark idee nad ühte majja kokku panna, sest teatavasti ei soodusta tihe kommunikatisoon info levikut või midagi. Njah, aasta oli siis 1904 - nagu näha oli sellest mõttest palju kasu.

Orav istus hõbekandiku peal ja kriipis küünega selle pinda. Päikesekiired peegeldusid helkjalt aluselt ja hüpnotiseeriv ornament muutis tema meeli häguseks. Kunagi kattis neid mustreid midagi hinnalist, aga praegu on alles ainult väärtusetu hõbetaldrik. Vähemasti puhkab selle peal orav.

Neljapäeval avati Ludo pood, kuhu ma ikka veel jõudnud pole. Ma arvan, et külastan seda homme, kui mul viitsimist jätkub: uudishimu kasvab küll juba päris jõudsaks.

Homme on tegelikult viimane koolipäev, mille vältel mul tavapärane tunniplaan on, edaspidi jääb alles ainult kolm ainet: ajalugu, inglise keel ja filosoofia, ehk siis need, millest ma eksamit teen. See on kummaline, seda enam, et ma mäletan isegi üpris hästi seda, kuidas ma ligemale kaksteist aastat tagasi esimest korda kooli läksin. See kujunes küll üpris huvitavaks ja mitmekesiseks ajaperioodiks.

Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii see ikka on olnud,
miks sa siis ikka ei harju?

Suuremas ja väikesemas mahus meeleavaldused on samuti sel nädalal ääretult populaarsed olnud. Tai on muidugi kõige äärmuslikum näide, peab tunnistama, et rahvahulgad, kes suudavad tanke sõjaväe käest enda kontrolli alla saada, on väga eeskujulik näide protesteerivast rahvamassist. Üldiselt jääb veel ainult loota Musta mere äärsetest maadest ühe valitsuse püsima jäämist ja teise võimult eemaldamist.

Oiraisk, ma avastasin just, et kell on 1.45, seda on päris palju, aga samas pole mul nii või naa und, nii et ma arvan, et ma loen veel seda konkurentsitult parimat ülevaadet 16. sajandi sõjandusest, mida ma kunagi näinud olen, mille otsa ma just sattusin.

Veidi laps ja veidi narr
veidi-veidi pühak
jah ka kuradeid on mus
kolm või neli tuhat

See on nagu Tšehhovi komöödia?

Mulle meenus, et mul on tegelikult blogi ja lisaks juba sellele niigi lummavale avastusele sain ma aru, et ma võin siia midagi lausa kirjutada. Isegi mingid mälestused seoses sellega, et ma seda kunagi teinud olen, kerkisid muude alateadvusesse surutud traumeerivate kogemuste seast esile.

Neha saatis mulle täna Orkutis kirja ja küsis, mida ma vahepeal teinud olen. Tegelikult mul sel põhjusel üldse meenuski, et vast oleks tore ka blogisse midagi kirjutada, äkki keegi erakodselt idiootne isik loeb seda ikka veel.

Kuna keegi teist ei tea, kes Neha on, siis võiks äkki mainida, et ta on üks täiesti suvaline indialane. Mingil absurdselt stiihilisel põhjusel hakkas ta ootamatult minuga suhtlema. Ma arvan, et ta selletab sarnast käitumist sellega, et ta on väga tolerantne. Ikka väga väga tolerantne.

Rohkem või vähem tarvilikuks teadmiseks võiks mainida, et vahepeal tulime me Tartu Kooliteatrite Festivali võitmisega toime ja esineme sel nädalavahetusel vabariiklikul. Aeg, mil me lavale läheme on samas katastroofiliselt halb - pühapäeva hommikul kell 10. Peale selle, et ükski terve mõistusega inimene ei vaevu isegi kaaluma, et ta sellisel ajal meid vaatama tuleks, on žürii tõenäoliselt kohutavas pohmellis ja näitlejad ei võtavad arvatavasti padja kaasa, et teksti vahepauside ajal väike uinak teha.
Kõik peale Merikese on sellega samas juba leppida suutnud, aga ma kardan, et meie dramaturgineiu veedab küll järgmised päevad mõeldes, kuidas Rakvere truppi saboteerida, et nende esinemisaega endale saada.

Sellele vaatamata tõotab huvitav festvival tulla.

Imelik, et päevatöö võib kesta terve öö.

Thanariast jäin ma muidugi erinevate ja sarnaste olude sunnil ilma. Rojanit ootab arvatavasti korralik üllatus ees, kui ta enda kamba juurde tagasi jõuab. Vähemlt tuleb mänge kaks tükki veel enne kui Hoar kaugele ära sõidab.

Ahjaa, muide, kui te üritata kellegi stalkimisega vaeva näha, siis vast pole eriti kaval idee vastavast isikust enda blogis väga otsesõnu kirjutada.

Tahaks jalutada pärast vihma sügavalt hingavas männimetsas mööda okastega kaetud rajakest, mis lookleb sambliku vahel.

Ja head kuiva punast prantsuse veini tahaks ka.

Olematud karjäärid...