Tallinn - Moskva

Rong väljub kell 16.50. Ei, mitte Moskva oma, Tartu oma loomulikult. Moskva oma läheb alles 17.10.

Mul on Balti jaamas Sekspoe wifi. Arvatavasti on tegu väga fantaasiavaese poega, kui neil nii igav nimi on.

Igatahes, nagu ma ütlesin, on rongi väljumiseni 29 minutit aega. Tartu rongi, mitte Moskva oma - too väljub 49 minuti pärast.

Igatahes lahkusin ma tänu veenvale vabandusele tülikast matemaatikatunnist ja kõndisin läbi jaheda Tartu kesklinna bussijaama. Kurgus andis endast märku tagasihodlik torkiv valu, aga erinevad kuumad vedelikud on suutnud igasugused haiguslikud nähud siiski pädevalt kontrolli all hoida.
Linn kihas inimestest, kes suundusid arvatavasti eikuhugi, vähemasti nende pilgud andsid küll märgu sellest, et neil on täiesti suva, kuhu nad parajasti teel on. Sel korral ei kohanud ma Morwenit, see oli kurb, kuna eelmisel korral oli ta mulle vastu tulnud keskaja eksamile rutates. Morwen on muide vahva.
CoMarketist leidsin ma allarinnatud makaronirooga ja lasin punaseks värvitud juustega lühikest kasu ja kõhnal neiul, kes valmistoidu leti taga kliente teenindas seda endale umbes 300 grammi karbi sisse panna. Ühtlasi nägin ma sama leti juures plastikkahvlist ja salvrätist koosnevad komplekti hinnaga 1.20, mille ma otsustasin samuti osta, kuna makaronide söömine ilma vajaliku varustuseta oleks tülikas olnud. Riiulist haarasin ühe paki punast Juissit ka, see oli kurgu jaoks veidi tülikalt külm, aga üldiselt polnud hullu.
Maksin keskealisele blondile tüsedale müüale, kelle nimi oli Elina sobiva koguse raha ja jätkasin makarone alla kugistades enda eepilist teekonda 12.30 väljuva bussi suunas. Riia tänavat ületades astusin ma sügavasse lompi, kuna mu tähelepanu oli koondunud Vana Kaubamaja küljes olevale temperatuurinäidule, ja määrisin vähesel määral enda pükse.
Bussijaama jõudnuna avastasin ma, et mul pole sularaha ja kuna mul veel kümmekond minutit aega oli, siis otsustasin kasutada võluva kapitalismusemonstrumi Tasku sularahaautomaati ning ühtlasi kusta nende tualeti pissuaaride peale. Raha hankimine erilisi raskusi ei valmistanud, küll aga WC leidmine. Koht, kus ma eeldasin neid olevat oli täiesti tualetivaba, kõndisin mööda infoletist, kust punapäine noor teenindajanna ajakirja luges ja uurisin värvilist kaarti: see suunas mu tagasi samasse kohta. Kõndisin taas infoletist mööda, aga sel korral märkasin silti, mis juhatas mu teisele korrusele. Sammusin mööda infoletist, sõitsin eskalaatoriga üles, heitsin pilgu Rahva Raamatu uue kirjanduse riiulile ja leidsin nurga tagant WC. Sinna tuli ka ühk habetunud keskealine pikka kasvu mees, kes kandis halli talvemantlit ja kõndis kindlal sammul ühte kabiini.
Lahkusin peagi peldikust ja kõndisin juba veidi kiiremal sammul läbi Rahva Raamatu, kuna bussini oli väga vähe aega jäänud ning lõin selle käigus peaaegu põrandale asetatud dekoratiivse raamatuvirna ümber. Müüjanna, taas muide punapea, kel oli seljas sümpaatne oranž särk, heitis hirmunud pilgu minu suunas, aga nähes, et midagi ei juhtunud naeratas sõbralikult. Mina vastasin sarnase naeratusega.
Paar minutit hiljem ostsin juba umbes viiekümne aastaselt kiilanevalt, aga bussijuhi kohta võrdlemisi heas vormis olevalt mehelt pileti Tallinnasse. See maksis 130 Eesti krooni. Kuradi tõprad võtavad mu raha ära.
Tartust välja sõites silmitsesin linna ja inimesi ning mõtlesin ühe novelli peale, mida ma hiljuti lugesin. See oli hea, aga ma ei hakka detailidesse laskuma, kuna ma ei autorit ega pealkirja ei mäleta ja sisu ümberjutustus oleks liialt pikk ja arvatavasti tüütu. Aga Hegelile oleks see novell väga meeldinud.
Sõites maaliliselt lumiste väljade ja metsatukkade ning erinevate kapitalismi propageerivate reklaamide vahel looklevat surmamaanteed mööda Tallinnasse, lugesin ma Bulgakovit, täpsemalt "Valget kaardiväge" ja jäin ühel hetkel väga uniseks, aga suutsin siiski magama jäämisega võidelda ja kogu tee üleval püsida.
Umbes kahe ja poole tunni pärast saabusin Tallinnasse ja mõtlesin võõraste numbrimärkidega veoautode parempööret jälgides Ülemiste ristteel selle peale, kust nad pärit on. Nad suundusid siis Sõjamäe poole, see sai ikka kõigile selgeks, eks?
Igatahes jõudsin ma peagi bussijaama ning eriates kõiki liikluseeskirju tormasin üle sõidutee, astusin üles libedale rinnatisele ja suundusin umbes poolesaja meetri kaugusel asuva kodakondsus- ja migratsiooniameti kontori poole. Sain sealse järjekorda reguleeriva masina käest dokumentide väljastamisega tegelemist paludes vastuseks numbri 544, mis samal momendil ka ekraanil vilkuma hakkas.
Mind ootas keskealine tüse blond naisterahvas, kes suhtus minusse nagu kõik kodakondus-ja migratsiooniameti töötajad kõikidesse klientidesse - nagu ma oleks poolkurt kretiin. Noh, arvatavasti oli tal samas üpris õigus.
Pääsesin ühe allkirja, enda nime ja käesoleva kuupäeva kirjutamisega paberile ja sain kätte passi, mis oli enda eelkäijast märksa helkivam ja kilesem ning sisaldas veelgi rohkem tarbetut infot. Arvatvasti ei saa enam võltsitud Eesti passiga nii lihtsalt Suurbritanniasse reisida nagu selles veidras dokfilmis, mida ma paar aastat tagasi nägin. Praegu oleks hea võimalus kontrollida.
Igatahes läksin ma mõned minutid hiljem trammi peale ja augustasin enda soodustalongi nii, et ta võimalikult vähe viga saaks. See õnnestus päris hästi, ma arvan, et ta elab kolm-neli ühistranspordi kasutust veel üle.
Kuulasin enamiku trammisõidust erakordselt lolli möla ja jõudsin mingil hetkel Balti jaama. Ma oleks tahtnud ka tallinlasi väga näha, eeskätt just Itit ja ka Triinuga koos olen ma juba kaks aastat plaaninud teed juua, aga aega oli võrdlemisi vähe, nii et ma ei tülitanud neid.

Nüüd istun ma pingil ja vaatan, kuidas punase jopega naine enda pruuni pikakarvalist kassi ringi tassib.

Ja Egle andis mulle mingi erakordselt tüütu ja vastiku asja, millega ma praegu tegeleda ei viitsi ja loodetavasti õnnestub mul seda veel mõnda aega vältida. Nii umbes igavesti.

Ma lähen nüüd rongi peale.