Joogid ja eskalaatorid

Umbes kahe tunni pärast asume Tallinna poole teele, et Strasbourgi lennata. Ma pean enne veel enda kroonidest eurod tegema ja soovitavalt ka midagi sööma. Hildebrandt saadab kogu aeg mingeid sõnumeid ja tundub üldse asja pärast kohutavalt põnevil olevat.
Samas pidime me neljapäeval alla kirjutama mingile ankeedile, mis kärbib meie vabadust Prantsusmaal viibides. Neetud punkt 7. Aga samas on mitmed neist kriteeriumitest vastuolulised ja nimistus eespool olevad klauslid on järgnevate suhtes ülemuslikud, nii et kohalikud traditsioonid ja Hildebrandti sõna jäävad peamiseks orientiiriks.

Ma ei tea, kas Enno on enda kogu Euroopale peetava kõne ette valmistanud, ta ise pidas seda päris tähtsaks. Huvitav miks...
Igatahes oli Ojaveeri ainus vastus Enno küsimusele, mida ta rääkima peaks, see, et ta küsiks seda minu käest. See ei kõla just kõige selgemõistuslikuma soovitusena, aga no eks ma siis kirjutan Ennole kõne.

Ühesõnaga, kui te kuulete midagi Strasbourgis toimuvast skandaalist, siis oleme selle taga arvatavasti meie.

Kõht on tühi.

Mialee ei ole viimsetel öödel üldse magada saanud, sest mingit kuradi idioodid on kogu aeg purjus. Reedel seiklesime me tükk aega ühikas, et leida kohta, kus enda sisikonda välja oksendav Birgit magada saaks. Lõpuks jäi ta Dani voodisse ja Marta paanitses ja süüdistas ennast selle pärast terve öö. Me kohtasime selle käigus samas päris paljusid inimesi: Trägun tolknes koridorides ringi, Barbar aitas meid ka ja mingid Liisi eelmise kooli klassiõed jälitasid meid pidevalt, olles sealjuures kohutavalt tüütud.

Enno kutsus eile suvalisi inimesi Trehvi piljardit mängima. See oli mõneti veider, aga samas päris lahe. Asi lõppes Enno ja Merikese julma väärkohtlemisega, sest selgus, et kõik teised kohalviibijad on MTGd mänginud ja rääkisid sellest pikalt ja entusiastlikult.

Vahuril on DoW 2. Ma olen tema pärast rõõmus.

Ma olen ise vaimustunud Alleria blogist, mida ta Soomest kirjutab, see on lihtsalt nii kustumatult boheemlaslikult värvikas. Kahju, et ma ise seal viibida ei saa, kuigi see poleks niivõrd tore, kuna ma joonistamisega absoluutselt toime ei tule.

Eile suutsin ma eskalaatoril kukkuda, nii et mu silma all on mingi kahtlane jälg, mis näeb välja nagu ma oleks trollilt peksa saanud, see ei mõju esinduslikule välimusele hästi.
Samas, neile närustele Strasbourgi bürokraatidele kõlbab küll.

Aga linn ise saab vägev olema... mmm..... Strasbourgi katedraal. Gutenberg elas ju ka seal. Ja pealegi on sel pidevalt saksa ja prantuse kultuuri kokkupuutepunkt, nii et see on igati värvikas. Tehniliselt peaks seal isegi saksa keelega läbi saama, aga see pole ka väga rõõmustav uudis, sest minu saksa keel ei ole tegelikult just võrratult palju parem minu prantsuse keele oskustest.
Hildebrandi saame samas terve tee saksa ajaloo teemal mõnitada (mitte et see erineks eriliselt tavalistest natsinaljadest), Versaille'i rahu on heaks vestlusteemaks reisi vältel.

Olgu, aega on vähe ja Enno jõuab kohe siia, et raha vahetama ja sööma minna. Eestisse jõuan tagasi reedel.

À bientôt!