Silm jälgib teid!

Tänane päev, millest ma suurt midagi ei oodanud, kujunes tegelikult äärmiselt värvikaks. Pärast kapist leitud küpsiste söömist, millest mul veidi halb hakkas, avanes mulle koolis suurepärane võimalus kuulata mingit... arsti... või midagi, kes rääkis meile sellest, kuidas üle 65-aastastest eesti meestest omab adekvaatset seksuaalelu ainult 3%, samas vanuses ameeriklastest aga umbes 45%. Väga hariv. Ühtlasti saime me teada, et tervisele on väga kasulik kallistada kedagi umbes iga kahe tunni tagant. Ma ei suutnud sellega kahjuks tänase päevagi jooksul korralikult toime tulla. Vähemalt Helena kallistas mind ja see oli lahe, kuigi ma ei muutunud kassiks, nagu ta
ootas juhtuvat.

Füüsikasse jõudnud, küsis Liis minult, kas ma õhtul teatrisse lähen, mis tuletas mulle meelde, et meie klass oli otsustanud järjekordselt Tallinnasse teatrisse minna, sest see on ilmselgelt kõige odavam ja mugavam viis etenduste nägemiseks. Sel korral oli tegemist NO99 Periklesega - too teater tundub kurioossel kombel üldse meie klassi veider lemmik olevat. Arvatavasti on asi selles, et nende etendustes domineerivad vähese riietusega mehed. See peaks igaühe jaoks piisav argument olema.

Isegi matemaatika oli täna erakordselt informatiivne, kuna ma sain teada, et Cheopsi püramiidis olles säilib minu rakkudes mingi müstiline status quo, mis tähendaks siis tehniliselt, et ma ei vanane. See seletab miks Muumia filmides kõik need vihasteks karnivoorideks muutunud skarabeused, kes sarnastes kohades aastatuhandeid kinni istusid, nii näljased olid, et mõne hetkega terve elusa inimeste ära söömine neile mingi katsumus ei olnud.

Pärast kehalist pritsis Enno mind kelmikalt külma veega ja erutuse maandamiseks otsustasin ma osa inglise keele tunnist asendada toidu ostmisega. Teine üpris veenev põhjus selleks oli, et ma ei osanud arvata, millal oleks võinud olla järgmine võimalus süüa, sest ma kartsin, et enne bussi väljumist selles aega ei ole. Niisiis ostsin ma CoMarketist allahinnatud kartuli-singivormi ning plastikkahvli, sest eelmine oli otse loomulikult kadunud.
Tundi jõudsin umbes viisteist minutit hiljem, aga see ei huvitanud absoluutselt mitte kedagi. Inglise keel on nii või naa asendatud poliitiliselt korrektse vestlustunniga koos Marcus Hildebrandtiga. Mitte et ma kurdaks - see on parem kui tunnid, kus meile räägiti asju, mis me juba aastaid nii või naa teame.

Mjäu.

Lõpuks jõudsime bussile ja sõitsime päikese paitavate kiirte saatel muretult mööda Tartu-Tallinn maanteed... vähemalt kui Mäo ristini, kust meid ümbersõidule suunati. Praegu sain Postimees Online'st teada, et põhjuseks oli kahe rekka kokkupõrge, mida me ka varem kahtlustasime. Muidugi vedas üks neist arvatvasti tuumajäärmeid ja teine nitroglütseriini, sest tundus, nagu oleks avarii pool maanteed maa pealt pühkinud, kuna meie ümbersõit kulges läbi kuramuse Rapla. Rapla! Me tegime lihtsalt suvalise 150 km-se ringi! Teatrisse jõudsime äärmiselt napilt.

Etendus oli rõõmus! Nii kohutavalt klišeelisest positivismist läbi imbunult rõõmus. Ja see oli väga hea! Tükk oli tahtlikult üles ehitatud nagu keskmine Bollywoodi film: palju traagikat, kirevad kostüümid, täiesti absurdsed ja põhjendamatud laulu-tantsunumbrid suvalistel hetkedel ja naeraväärselt õnnelik lõpp, mille kokkupanemisel on loobutud absoluutselt igasugusest püüdest jätta asjadesse veidigi realismi. Tervik oli suurepärane! Mällu jäi ta ühtlase miljardis psühhadeelses vikerkaarevärvis sädeleva maniakaal-rõõmsa massina, mis tekitas ebaratsionaalse päikeseline rõõmutunne. Shakespeare'i tragöödiana paistev tükk muudeti sellise naeruväärse kergekäelisusega bollywoodilikuks happy end'iga tükiks, et see oli veidi kõhe. NO99 näitlejad ise olid muidugi enda tavalisel suurepärasel, aga äärmiselt vabameelsel ja muretul tasemel. Selline ebatervelt optimistlik julla mõjus meeldivalt mõnitavalt halli küünilisse ühiskonna suhtes ja majanduskriisilikult pessimismist sõideti ka kiirnuudlikärudega üle. Tohutult südantsoojendav ja mulle väga sümpaatne oli lõpp, kus lihtsalt konstateeriti, et kõik on hästi.

"Happiness sneaks through a door you didn't know that you left open."

Bussisõidu ajal suutsime fotole jäädvustada võika anomaalia - magavast Liisist hooletult tehtul fotol on selgesti näha bussi aknaklaasil silma, mis teda puurival pilgul jälgib. Eristatav on silmalaud ja isegi pupilliosa ning selle pilk on ainiti ja põlgavalt suunatud otse Liisile. Kui ma selle pildi kusagilt kätte saan, siis panen ma vast selle ka siia ülesse, et te selle kõhedust paremini mõistaksite.

Hämmastav, et inimrass enda maha tapimises nii saamatu on.

Sillut ja Erelssat oli üle paari igaviku täna jälle näha. See oli kohutavalt rõõmustav. Mingil veidral põhjusel oli mul hea meel ka nende saapaid näha...? Jürgenstein tervitas neid väga südamlikult, kuigi ta Sillut kallistades vist talle peapõrutuse tekitas või midagi sarnast.
Toomasest rääkides ei tohiks temast rääkida, sest see suurendab Liisi suitsiidiohtu. Nimelt selgus, et Toomas ei saa meie ööööbimisele tulla, kuna ta viibib samal ajal mingil religiooniõpetajate konverentsil Tallinnas. Liisile mõjus see vägagi laastavalt.

Mort, sa peaksid tõesti ettevaatlikum olema, mütsid on lugematutes väärarusaamades süüdlaseks.

Kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig mis liig.