Vaadake ülesse, hingake taevasse

Ma võiks muidugi kirjutada tüütult lõputu jutu Šotimaast, aga see oleks täiesti surnud tekst ja ma ei pea seda kuigi mõttekaks, sest proovida seda maad sel viisil edasi anda oleks kuiv ja koolnud moodus.

Arvatavasti on tegu paljude tegurite koosmõjuga, aga hetkel on minu enesetunnne küll täiesti jabur. Klišeekorras võiks muidugi mainida, et võiks magama minna, sest kell on kuradi palju ning homme ootavad mind meeldivad topeltmatemaatika ja -füüsika (mitte nagu mõndasid, kellel on pärast sessi vaheaeg...grr), aga õnneks pole asi kõige hullem, sest me alustame meeldival kombel ajalooga. Heh, jah, ma eelistan rääkida pigem enda tunniplaanist kui Šotimaast. Masendav.

Tegelikult oli mul parajasti käsil situatsioonikoomika kirjeldamine. "Alguses oli piiritus," ütleks selle peale Anaximandros. Tundub, et ma oleks just kui mingitetest ahelatest vabaks saanud... sarnane veider prii ja rõõmus tunne.

Nõnda öö ja päev varsti ulatavad käed
nii et midagi ei näe

Asi on vist inertsis, mis on sellest viimaste päevade ärevast liikumisest alles jäänud. Enesetunne on aga imehea, mul on tunne, et vast peaks minema tänavale ja üritama ammutada ööst seda meeldivat emotsiooni, mida tal pakkuda on. Unegraafik on nii või naa segi.

Kui rumal rahutus ei luba üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd

Ma peaksin vast näitlejatega homme midagi tegema, et Merikese fantastiline tükk milllagi lavale ka jõuaks, aga asjade hämmastav oskus samale ajale sattuda hakkab juba seda tõsiselt ohustama. Neetud paratamatus, tal ikka on midagi minu vastu!

Rumal rahutus... ei lase üksi olla... rumal rahutus... rumal rahutus... ei lase üksi olla... rumal rahutus

Asi võib olla lihtsalt tohutute Irn Bru koguste järelmõjuga, mis lõpuks välja löövad. Või äkki hoopis võõrutusnähtudega. Täiesti teisest asjast rääkides leian ma, et mul siiski oleks kassi tarvis. Seda ainuüksi seepärast, et ma saaksin temast kirjutada, sest blogid, mis räägivad regulaarselt kassidest tunduvad inimestele meeldivat ja miski peab teile värdjatele ju selle jama juures meelepärane ka olema.

Loodussuuna õpilased hoiaksid sel juhul samas arvatavasti minu blogist eemale, nad tõesti vihkavad kasse väga. Ma peaks millalgi siia paar esinduslikku küsitluslehte üles riputama.

Minni! Ma unustasin täiesti ära, et ta vanu EFFi inimesti üles leida tohib, pean talle kohe mingi sõnumilaadse asja saatma.

Tänu sellele unustasin ma just ära mingi väga olulise, põneva ja väga loomingulise asja, mille ma siia kirjutama pidin. Ma lähen teen pigem teed.

Kuu kannab küürule möödakarvapai.

Kärssava sabaga orav üritas paaniliselt sügavamale heinakõrte vahele puguda, aga talle mullast vastu sädelavad rubiinid pimestasid tema suitsust vett jooksvaid silmi enda liialt ereda säraga. Heinast poleks samas nii või naa abi olnud, sest taevast rahena langevate munakivide sadu kasvas järjest tugevamaks. Soisel pinnal varju otsiv orav vajus vaatamata pingutustele üha alla, alla, alla. Ja leegitsev rõngas tema ümber kasvas kõrgemaks. Ning see põles, põles, põles.

Tobe, et inimesed arvavad, et nad pole lapsed, tobe, et nad eitavad fakti, et neile meeldib kohutavalt peitust mängida.

"Did I ever tell you I've been struck by lightning seven times?"