Le Mutant

Praegu kirjutan ma siia puhtalt seepärast, et säilitada mingisugustki stabiilsust blogipostituste intervallide suhtes. Tegelikult olen ma võrdlemisi unine ja ma pean homme üle vägagi pika aja juba varahommikuse kella kaheksa paiku kooli ilmuma, mida ma tänu matemaatika eksami mitte tegemisele, nagu korralikud inimesed kunagi, mõnda aega vältida olen saanud.

Reisist ma siia arvatavasti mingit ülevaadet ei postita, sel poleks suuremat mõtet, kuna te laisad tõprad seda nii või naa tegelikult lugeda ei viitsiks. Üldiselt oleks öelda muidugi palju, aga ma arvan, et ma juhindun pigem sellest ideest, mille kohaselt tuleks meie eelmise nädala põhjal raamat kirjutada. Masendaval kombel oleks see isegi üpris võimalik - minu pshühhadeelsete mõjudega Prantsuse siidrist vaevatud aju on juba mingisuguse aluspõhja sarnasele grotesksele romaanile loonud.

"But it takes an awful long time to not write a book! "
- Douglas Adams

Erlessa käis täna õhtul minu juures saksa keelt õppimas. Ta on kahe nädalaga seda märkimisväärselt palju selgeks saanud. Ma arvan, et minust oli talle isegi mingisugust kasu: vähemasti numbreid suutis ta pärast mõnda kuulamist juba võrdlemisi õiget pidi kirjutada. Vahepeal üritas ta küll praktiseerida saksa keelt kirillitsas ja araabia tähestikus, aga see tal eriti ei õnnestunud.
Üldiselt rääkisime me tegelikult siiski teemaga mitte eriti otseselt seostuvatest asjadest ja üpris palju Rome'ist.

Muide, HTG larp on laupäeval ja mul pole selle jaoks eriti mingisugust kostüümi. Eelkõige oleks sarvi vaja: kui kellelgi on mingisuguseid ülearuseid sarvelaadseid objekte, mida teoorias oleks võimalik inimese pea külge kinnitada, siis oleks ma ülimalt rõõmus, kui mul avaneks võimalus neid laenata. Hästi palju ehteid ja sarnast saasta oleks ka tarvis, sest ilmselgelt pärineb minu tegelane kultuuriruumist, kus ainsaks sotsiaalse staatuse määrajaks on see, kui palju bling'i sul on.
Sille nõudis minult täna pealegi veel mängumaksu, nii et mul pole jälle kuigi palju raha.

Ma kardan veidi etenduse pärast. Meil on ainult neli nädalat ja Liisa oli täna esimest korda proovis (aga hea, et me ta vähemasti seda rolli mängimagi saime). Üldiselt logiseb asi ikka väga kõvasti, aga vähemasti näitlejad on entusiastlikud. Mind häirib see, et näidendi tekst koosneb pigem järjestikustest monoloogidest kui dünaamilisest süžeest ja ma kardan, et me ei suuda seda piisavalt huvitavaks teha või korralikult mängima panna. Vähemalt on kõik näitlejad kompetentsed, nii et meil on lootust, kuigi ma muutun juba veidi pessimistlikuks, sest miski selle tüki puhul häirib mind kohutavalt ja seda võimendab teadmine, et ma peaksin selle ebameeldivuse sealt kuidagi välja lavastama.

Ning jah, Katrin peaks tagasi näiteringi minema. Ja kohe.

Raisk.

Ludo pood avatakse juba aprilli alguses. Sinna pääseb kindlasti tööle väga värvikas seltskond inimesi.

See meenutab neid absurdseid lubadusi, mida Clinton Lähis-Idas jagab. Mis neetud plaaniga oleks võimalik sealne olukord lihtsalt ilma suuremate muredeta lahendada. Süüriaga sõbraks saamine ei ole muuda momentaanselt maailma lilleliseks.
Tõesti ÜRO oleks võinud mõista, et asjad ei käi päris stiilis "Hei, me paneme nüüd need pool miljonit teie silmis ketserist inimest teie pühale maale elama, kthxbye!" Kas USA ei suuda tõesti mõista, et reaalsuses on olemas nende omast erinevaid kultuuriruume, milles näiteks PVO ei nõustu argumentidega nagu "Me saame küll aru, et te olete enda usu nimel vandunud vastupanu osutada, kuni Iisrael on merre paisatud, aga meile ei meeldi eriti see, et te siin inimesi tapate, vaadake parem seda, kui kuri Iraan on!"

Mul on tunne, et ma olen midagi seoses Träguniga ära unustanud. Veider.

Head ööd.