Talv ei soovi lõppeda, kuigi kevad võiks juba kogu enda ärevas hiilguses kohale jõuda. Päike raevukalt ebamäärast lumelörtsi hävitama ja vaikselt vulisevad ojakesed kogu maad enda alla katma...
Praegu on aga veel külm ja märg ning kõik kipuvad haigeks jääma. Meie etenduse seisukohast on olukord seetõttu üpris katastroofiline - kaheksast näitlejast on neli haiged ja kaks tükki sõidavad järgmisel nädalal Brüsselisse, nagu sellest veel vähe oleks, et prooviruumide saamine on veidi raskendatud. Registreerisin meid täna siiski ära, küll me kuidagi hakkama saame, kuigi ma ei kujuta hetkel ette, kuidas.
Ja ammu enam ta ei kaeba,
ta ei vaeva enam lootustega pead.
Longib mööda vanalinna
alati, kuid ikka jõuab sinna.
Teisipäeval nähtud Adamson-Ericu etendus oli kusjuures suurepärane - kel vähegi huvi võiks ära vaadata. Erakordselt hästi ainult ühe näitleja poolt mängitud tükk lausa suurepärase ülesehitusega kuni pisidetailideni. Mind jäi küll teine vaatus mingil põhjusel seletamatult häirima - praegugi ei saa veel päris täpselt aru, miks - aga see ei suutnud seda tohutut positiivset kogemust kahjustada.
Helena ei olnud ka üldse kuri.
Eile helistas mulle pärast minu neljatunnist koolipäeva, mis hetkel vägagi tavaline on (täpselt nagu esimeses klassis), Dani, kel oli kõht tühi, ja seega mind Pange kutsus, kuhu ma ka läksin. Ilm oli märksa vähem tuuline, kui ma ootasin ja polnud ka eriti külm. Me sõime nuudleid ja riisi ning rääkisime sellest, kui kohutav Pihl on. Midagi hullemat poleks saanud SDE-ga juhtuda. See tähendab, et ka Riigikogu valimistel ei saa nende poolt hääletada, sest igasugune risk, mille tagajärjel Pihl peaministriks saada võiks, on liialt ohtlik. Peagi läheb ka uus politseiriigiseadus parlamenti hääletusele. Grr...
Ärge lugege seda jama, kretiinid, tehke parem midagi selle neetud seaduseelnõu suhtes. Näiteks laske Pihl maha või midagi, te ei kujuta ette, kui palju probleeme see lahendaks.
Õhtul oli ülikooli mälumäng, mis seekord polnud õnneks nii absurdselt võimatu kui eelmisel korral, aga sellele vaatamata ei läinud meil kõige paremini. Iseenesest pole meie saavutatud üheksas koht seitsmeteistkümnest kuigi halb, kui arvestada seda, et me võistlesime paljude vanade ja kogenud mälumänguritega, kes on asjaga arvatavasti kauem tegelenud, kui keegi meie võistkonnast elanud. Mäo risti oleks võinud muidugi aerofotolt ära tunda ja see, et me RAF-i kirjelduse ja sümboolika järgi ära ei suutnud tunda, oli päris kurb, aga samas jäävad alati mõned asjad lauda.
Rebased on nii toredad...
Laupäeval on Vennaskonna kontsert, mingil põhjusel jällegi Illusioonis, neil on kalduvus kummalisi esinemispaiku valida. Tegelikult pole vahet, lõpuks on mul vähemasti võimalus neid kuulda ja pealegi oli eelmisel korral nende esinemine Illusioonis mingil värdjalikult obstsöössel kombel lahe.
Jah, rebased on ikka väga toredad...
Mitte nagu sina, debiilne lugeja!
Kindlasti rahustas Jaak Valge enda tänase artikliga Postimehes maha suure osa Eesti populatsioonist, kes elavasid pidevas muldvanade sõjaveteranide riigipöördekatse hirmus. Uut Vapside liikumist polevat praegu oodata - see teavitus mõjus vähemalt mulle küll rahustavana. Sellest ajast peale, kui viimane Vabadussõja veteran suri, olen ma mõeldnud, et ehk on nüüd oht möödas ja Vabadussõjalaste Liit ei ole enam aktuaalne põhjus muretsemiseks, aga ma ei julgenud seda kunagi otse välja öelda. Nüüd on härra Valge õnneks kinnitanud, et mingit parempoolset riigipöördekatset sellelt organisatsioonilt enam oodata pole.
Rõõmustav on näha inimesi öise Tartu lumistel tänavatel külma trotsides liikumas.
Saa terveks pikk-kõrv, sind oodatakse!
Ning galliumarseniidist
sa maalid roosaks sead
Puhka rahus, Tim.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment