Homme on 10. märts - üks päev, mille ununemine tiibetlaste seas tähendaks seda, et halastamatu Hiina Rahvavabariigi vägivallapoliitika ja propaganda on täiesti murdnud Tiibeti vastupanu.
Viiskümmend aastat tagasi puhkes ülestõus, mille üle 86 000 inimelu nõudnud verine mahasurumine Mao Zedongi käsul tähistas Tiibeti täielikku pseudokommunistlikku despootia alla langemist ja dalai laama kui legitiimse riigipea põgenemist Indiasse.
Sellele järgnenud "kultuurirevolutsioon" kuuekümnendatel ja seitsemekümnendatel aastatel tõi kaasa rohkem kui 6000 budistliku kloostri hävitamise ja rohkem kui miljoni inimese tapmise.
Kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümendate alguse rahutused märkisid aastakümneid inimõiguste rikkumise käes kannatuanud rahva jätkuvat viha diktatuuri vastu, mis samal ajal enda pealinnas Tian'anmeni väljakul tuhanded riigikodanikud tankiroomikute all lömastas.
Hiina Rahvavabariik on aastakümneid välja juurinud Tiibeti kultuuri ja absoluutselt eiranud inimõigusi. Noneksistentne usuvabadus budismi keskuses on juba iseenesest tolereerimatu, aga sellele lisanduvad lõputud piinamisjuhtumid ja muud inimõiguste rikkumised tervete aastakümnete jooksul. Alles hiljuti peksid politseinikud Lhasas surnuks kaks koolipoissi, kes politseijaoksonna seinale Tiibeti vabadust nõudvaid loosungeid kirjutasid. Sajad inimesed on kirjeldanud kõikvõimalike vahenditega teostud piinamisi, mida viisid läbi Rahvavabariigi ametivõimud: peksmine, elektrišokid, uputamine, koerte kallale ässitamine, seksuaalne alandamine, seda ka usupilkamise eesmärgil, näiteks munkade ja nunnade vägivaldne piinamine, et neid enda tsölibaadivannet murdma panna.
Enamik anaalkaristusi on liialt julmad, et isegi Vahurile meeldida ja seda on juba keeruline ette kujutada.
Siinkohal tasuks märkida ka üht Roy Strideri arvamusartiklit, mis on ilmunud küll ligi aasta tagasi, aga mille sisu on täpselt sama aktuaalne ka täna.
Lhasa tänavatel patrullivad igapäevaselt sõjaväeüksused ja ma arvan, et meile on võõras ühiskond, mille igapäevaseks osaks on pealinna majade katustel paiknevad snaiprid. Kas või dalai laama pildi omamine toob sellises hirmuvalituse keskkonnas kaasa arreteerimise.
Paisab, et Rahvavabariigi valitsus on eelmise aasta mässu kogemustest õppinud. Eile viidi üle saja munga olulisematest kloostritest "poliitilisele ümberharimisele" ja kuulduste järgi on likvideeritud isegi mobiiltelefonide levi, et vältida rahutusi koordineerivate SMSida saatmist, nagu juhtus eelmisel aastal. Võimalik, et enamik tiibetlasi ei saa ka internetti kasutada. Raske on muidugi objektiivset kirjeldust saada, sest välisajakirjanikel pole võimalik Hiina Rahvavabariigi territooriumil tööta ilma kommunistliku partei huvitaorbiiti sattumata, mis halval juhul võib ka nemad vangi viia.
Kommunistliku partei kartused on kindlasti põhjendatud, ühes Tiibeti provintsis rünnati juba täna hommikul Hiina politseijõude. Vägivaldne protest on samas dalai laama enda poolt taunitud, aga see ei tähenda, et rahvas sellisest põhimõttest juhinduks. Rahutuste puhkemine juhiks kindlasti rohkem välismaailma tähelepanu Tiibetis toimuvale, aga tegelikkuses muudaks see vaid tapetud või igaveseks teadmata kadunuks jäänud protesteerijate arvu. Organisatsioonidel nagu Amnesty International pole Hiina Rahavavabariigi vastu mingit jõudu ja USA poolt poleks näiteks kindlasti mingit tegevust oodata, kuna hetkel on nad liialt ametis sellega, et kindlustada Hiinaga piisavalt häid suhteid, et mitte pankrotti minna. Clinton üritab üldse igavest rahu kogu maailmas kuulutada viisil, mis paljudele vabariiklastele eesotsas nende 14-aastase juhiga suitsiidimõtted pähe panevad.
Tiibeti selle aasta 10. märts ei tohi kindlasti samas märkamata jääda ei tiibetlaste endi, kui ülejäänud maailma poolt. Viiskümmend aastat tagasi algas Lhasas meeleheitlik ülestõus, et päästa Tiibetit ülejäänud Hiinas kehtestatud verise diktatuuri õudustest ja kaitsta enda usujuhti. Selle käigus suri üle 86 000 inimese. Neid ja neid sadu tuhandeid, kes järgnevatel aastakümnetel kommunistliku partei genotsiidi käigus enda elu kaotanud on, võiksid homsel päeval mälestada kõik, kes taunivad jälestusväärset türanliku Hiina Rahvavabariigi võimu.
Po Gyalo! Po Rangzen!
0 comments:
Post a Comment