42 To the Holy See

2010-09-17T01:41:00.000-07:00

Dear mr Ben,

Although I am fully aware that you accidentally landed on the wrong island, I am still following your awe-inspiring visit to Britain with fascination. I appreciate your all-knowing evalutaion that the United Kingdom is a multicultural and modern state, truly, I belive the Brits themselves haven't noticed yet.

And I can not agree more to your most wise reminder that Britain should not forget it's christian roots on which the current system of rights and liberties in the UK are based upon. Without doubt, if there oppressive catholic leaders of the 17th century who were overthrown in the Glorious Revolution had never taken the throne of England, the development of modern freedoms and democratic government would have been substantsialy more complicated.

And thank you, omniscient mr Walter, for your knowledgeable appraisal that the UK is in fact a developing country. Surely, Britain is already looking up to your deeply modern and full-fledged system of tyrannycal theocratic despotism in Vatican, that has little evolved since it's establishment in the 8th century, and feeling ashamed for it's backwards ways.

I sincerely hope to see you visit Estonia shortly, since I am developing a growing fear that our six thousand catholics might take a turn towards radical atheism as the catholic majority amongst amongst the population of the United Kingdom has already done.

All the love,

Your biggest fan

I belive your most attractive features are your heart and soul

2010-09-15T17:30:00.000-07:00

Ma söön uba. Mulle meeldib uba. Mõnedele inimestele ei meeldi. Mulle meeldib.

Miks ma uba söön? Selle põhjendamisel tasuks jääda üldlevinud olemiste ratsionaalsete raamide juurde. Esiteks ei ole mul kodus suuresti midagi peale oa ning makaroni, millest viimast ma valmistada ei viitsi. Peamiselt aga meeldib mulle lihtsalt uba. Uba energiseerib. Teatava koolkonna arvates ei eksisteeriks Euroopas ühtegi tänaseni legendaarse reputatsiooni saavutanud katedraale ilma ubadest kiirgava valgulainele, mis töölisi neid ehitama sundis ning ergutas.

Aga peamiselt mulle lihtsalt meeldiv oad. Need on nämmud.

Heil Pihl

2009-05-12T16:39:00.000-07:00

Kapo on pede.

See on hästi naljakas.

Mort on ka.

Remember remember the fifth of November
the gympowder treason and plot
I know of no reason why this gynpowder treasin
should ever be forgot.

Eurovisooni võitis Punaarmee.

Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa

2009-04-21T13:45:00.000-07:00

Homme saab läbi.

Jäävad ainult rebased.

On nimed.
On nimed seinal
nagu siis kui
lõpeb film.

Ma peaks meie Liina sünnipäeva väikesest vestlusringist välja kasvanud vandenõuideed mingiks terviklikuks konspiratsiooniteooriaks formuleerima. Nimelt möödus meie õhtu neljakesi - see tähendab mina, Aapo, Helena ja Merike - erinevate teooriate väljapakkumiseks, mis üldiselt tõestas, et maailma juhivad juudid, kes manipuleerivad kuidagi budistidega tehes otse loomulikult moslemid peamisteks süüdlasteks kõiges ja kasutades viikingeid mingite kurjade toimingute kordasaatmiseks, mis algasid umbes 16 000 aastat eKr Lõuna-Ameerikast. Iseenesestki mõistetavaid fakte näiteks see, et nad kontrollivad kogu pangandust ja et terve Templirüütlite ordu oli nende siseteeme ei pea muidugi ise mainima.

Aapo jõi sealjuures õlut mille parim enne oli olnud veidi rohkem kui aasta tagasi.

Koos Mariti ja Oliveriga olen ma viimasel ajal kahtlaselt palju lauamänge mängimas käinud... neetud Ludo.

Ants tahtis homseks minult mälumänguküsimusi, ma siis tegin talle mõned. Te võite mängima ka tulla, see toimub homme mingis kohas mingil kellaajal.

Meie viienda perioodi tunniplaan on debiilne. Täna pidin ma kõigepealt otsima internetist endale äratuskella (sest mu telefonist pole enam asja millekski peale kerge laskemoona, mida ametivõimude pihta loopida), et kell 7 ärgata, selleks et enda ainsasse täna toimunud tundi jõuda. Selleks oli inglise keel, kus Hildebrandt andis meile lahendamiseks ülesanded, mis pärinesid Cambridge'i ülikooli inglise keele eksamist. Suurepärane asi, mida kell 8 hommikul teha.

Pärast seda tegelesin ma peamiselt terve päeva Inglismaa eriti tobeda ajaloo uurimisega, mälumängu küsimuste välja mõtlemisega ja sagedaste pausidega selleks, et kaaluda kui suur võimalus mul järgmise kuu jooksul DnDd mängida on.

Jajaa... teiste inimeste blogid on huvitavamad. Aga minu oma pidavat olema umbes esimene vaste, kui guugeldada Ludo lauamängupoodi. I win at nerdiness!

Peaks hoopis kellegi teise blogi lugema...

Who are you?
Who, who, who, who?
Dundundudundudundudundunn

Teate, ma sattusin täna vaatama üht doki Rommelist ja pärast selle lõppu tabasin ma end mõttelt, et ma vist ei teagi, mis tema eesnimi on. Ma tean, et tema poja nimi on Manfred, aga keda kuramust see ikka huvitab? Igatahes, viimane wikiotsing väidab, et Herr Generalfeldmarschalli eesnimi oli Erwin. Eks ta ole.

Mul on mingil põhjusel tunne, et täna on kolmapäev (no olgu, ilma liigse demogoogiata võiks öelde et ongi nii, kuna kell on 00.10, aga see selleks), mis ei pea absoluutselt paika. Nii et Draamateatri ees pole kedagi.

Mis tuletab meelde, et mul on 3. maiks kutse Von Grahli "Kummitab" vaatama. Hmh, ma ei mäleta, kas see kuupäev sobis Helenale või mitte. See on meeldivalt inglise keele eksami paiku.

Talkin' bout' my generation...

Öälh... mul on tunne, et Tartu Limonaadile on lisatud mingisugust mootoriõli maitseekstrakti. Väga pealuv kõrvalmaik on sellele igatahes tekkinud.

Mu tool on viltu.

Need tuled öös on lõputud kui algus

2009-04-15T16:16:00.000-07:00

Eks ole kurb elada maailmas, kus "peale" ja "pärast" on ametlikult kinnitatud sünonüümseteks sõnadeks? See on kohutav idiootse massi võit lingvistikas...

Njah, aga praegu on kell juba päris palju...
Ma ei jõudnudki täna väga palju teha, peamiselt lasta ennast telefonikõnedega häirida, kui mul võimalus kaua magada oli, sest terve arvestuste nädala jooksul on mul põhimõtteliselt üks tund ning sama palju arvestusi, mis on vastavalt homme ja ülehomme. Kirjandini on veel kümme päeva ja ma ei leia ikkagi ühtegi põhjust närvitsemiseks.

Njah, igatahes lugesin ma hommikul päris vahvat raamatut Briti saarte ajaloost, mille autor tunneb ilmselt tugevat sümpaatiat iirlaste vastu ja hakkasin äkitselt hoopis Leedu ajalugu uurima. Arvatavasti tänu sellele, et Vahur kirjeldas mulle Portugali poliitilist olukorda. Teataval hetkel muutus tüütuks see, et ma ei suutnud kaashäälikute poolt ülerahvastatud nimesid absoluutselt meelde jätta, aga üldiselt on leedukad siiski erakordselt lahedad.

Pärast seda sõimasin ma natuke inimesi TW foorumis, kes ei tea mitte midagi 11. sajandi geograafiast. Idioodid.

Õhtupoolikul otsusasin ma lõpuks Ludo poodi minna, kuhu ma terve nädalaajase lahtiolekuperioodi jooksul ikka jõudnud polnud. Koht on tegelikult väga mõnus ja hästi varustatud. Lisaks selleke on seal alati Aapo, kes sind sõbralikult vastu võtab ja arvatavasti mitmeid kummaliselt perverseid märkusi teeb. Tema töökaaslane, kelle nime ma mäletan olevat Berit (ma unustasin selle enam-vähem kohe, kui ma seda tema nimesildilt enam lugeda ei saanud), on ka hästi sümpaatne isik, kes tead igasugusest nerdindusest täiesti piisavalt palju, et olla väga kompetentne poetöötaja.

Umbes viie paiku hakkasime me mängima erinevaid lauamänge, mis seal vabalt proovimiseks olemas on, esimesena pandeemiamängu, kus me maailma erinevate surmavate haiguste käest päästma pidime. Asi muutus samas üpris masendavaks kui me korduvalt mängule kaotasime: jah, põhimõtteliselt saime me papitükkide käest pähe. Ja seda veel kõige lihtsama raskustasemega varianti mängides. Kohutav feil...

Seejärel pakkus Aapo kapitalismimängu, mille peamisteks koostisosadeks olid konteinerid ja seebist laevad. Alguses mitte just kuigi kaasatõmbavam kontseptsioon osutus tegelikult päris põnevaks ja vaatamata sellele, et ma majanduse alal enam-vähem millegagi hästi hakkama ei saa, oli seda huvitav mängida.

Lõpuks otsustasime paljukiidetud War on Terrorit proovida ja selgus, et see on isegi parem, kui ma varemkuuldu põhjal oodanud olin. Alustasin mängu kommunistliku revolutsiooniga Brasiilias ja Lõuna-Austraalias, peagi puhkes lühike sõda Dani valitsuse all oleva Oranži Impeeriumiga, mille tulemusel ma kogu Austraalia vallutasin. Peagi oli minu võimusfäär piisavalt lai, et luua Austraalia ja Lõuna-Ameerika Sotsialistlike Vabariikide Liit. Minu naabriks oli närusest moslemist Vahur, kes Põhja-Ameerikas enda riigi loonud oli.
Aegamisi hakkasid ilmuma terroristid ja pöördeliseks sündmuseks oli Aasias paikneva impeeriumi tuumarünnak minu põhjanaabrite vastu, mis Vahuri tehniliselt täiesti maa pealt pühkis ja terroristide leeriga ühinema pani. Hiljem tabas tuumapomm ka Brasiiliat ja terroristide liit sai minu näol endale uue liikme. Kui ka Mialee meiega jõud ühendas algas totaalne globaalne sõda, mille käigus hävitati ka Hiina ja Lääne-Euroopa. Kuna konflikt nõudis veel tunde mõttetut verevalamist, enne kui üks pool täieliku võidu saavutada suutnud oleks, leppisime me ühel hetkel rahulepinguga ja läksime Pitsapoodi.

Mmm... pitsa.

Njah, lauamängud on kurjast...

Ma leidsin üleeile enda mapist 11. klassi kirjanduse vihiku lehed ja me avastasime Liisiga, kui vanaks, depressiivseks ja igavaks me muutnud oleme. Terve abituuriumi jooksul pole meil tegelikult olnud sellist energiat, elavat mõttevahetust ja lihtsalt rõõmsat rahulolu kui varem. Seda enam tunduvad rebased mulle vahvate, elavate ja... ma ei tea, lihtsalt värskete ja huvitavatena. Ma tahaks tõesti väga näha, mis neist edasi saab, kas ja kuidas nad muutuvad ning kas - kurat küll - Katrin otsustab lõpuks midagi teha või mitte!

Juudit sai Treffnerisse sisse ning Miko käis vestlusel, nii et ma arvan, et tema saab ka. Isegi Vahuri vend tegi katseid... heh...

Uve palus mul ja Ennol lipu üleandmisel kõnet pidada. Seal on peale abiturientide kohal ainult 11. A - minu jaoks võrdlemisi tundmatud tüübid ja pealegi veel reaalid. Ma eelistaksin pigem midagi rebastele öelda... eks ta ole.

On tuled öös...

Kui poleks neid, meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitumatult sureks -
jääks elul loomata me elulood

In view a humble vaudevillian veteran

2009-04-12T15:10:00.000-07:00

Ma feilin silmapaistvalt sellesse blogisse kirjutamises.
Marko Mihkelsoni blogi kommenteeris just keegi lahke kodanik, kes selgitas, et eesti keeles ei saa kasutada väljendit "keegi ebaõnnestub", aga samas pole vist suurt vahet, kui ma kasutan sarnast värdverbi nagu "feilima".

Praegu loed sa muide selle blogi veerandtuhandendat sissekannet.

Üldiselt on mind tabanud mingisugune räige reaalsustaju kaotus ja ma ei suuda päris täpselt registreerida, mis selles värvilises maailmas toimub. Arvatavasti hakkavad mu meeled samas kohe uuesti tööle.

Reedene Taliesini ja Alleria mäng kujunes väga frustreerivaks ja kalliks, kuna ma ei jõudnud sinna kohale. Üldiselt jooksin ma kolm tundi linnas ringi, jäin kokku kolmest rongist maha, veendusin, et maailma eksistentsi alused pole kõikumatud, kuna internetis olev bussiinfo oli väär, ja sain lõpetuseks bussis jänest sõitmise eest trahvi.

Samas olid sellel ka väga kaudsel ja obstsöönsel moel avalduvad positiivsed tagajärjed.

Teate, et praegune ajalooarhiiv täitis enda algusaastatel üliõpilaste ühiselamu rolli? Nimelt leidsid võimud, et kuna tudengite seas levivad igasugused revolutisoonilised ideed, siis oleks tark idee nad ühte majja kokku panna, sest teatavasti ei soodusta tihe kommunikatisoon info levikut või midagi. Njah, aasta oli siis 1904 - nagu näha oli sellest mõttest palju kasu.

Orav istus hõbekandiku peal ja kriipis küünega selle pinda. Päikesekiired peegeldusid helkjalt aluselt ja hüpnotiseeriv ornament muutis tema meeli häguseks. Kunagi kattis neid mustreid midagi hinnalist, aga praegu on alles ainult väärtusetu hõbetaldrik. Vähemasti puhkab selle peal orav.

Neljapäeval avati Ludo pood, kuhu ma ikka veel jõudnud pole. Ma arvan, et külastan seda homme, kui mul viitsimist jätkub: uudishimu kasvab küll juba päris jõudsaks.

Homme on tegelikult viimane koolipäev, mille vältel mul tavapärane tunniplaan on, edaspidi jääb alles ainult kolm ainet: ajalugu, inglise keel ja filosoofia, ehk siis need, millest ma eksamit teen. See on kummaline, seda enam, et ma mäletan isegi üpris hästi seda, kuidas ma ligemale kaksteist aastat tagasi esimest korda kooli läksin. See kujunes küll üpris huvitavaks ja mitmekesiseks ajaperioodiks.

Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii see ikka on olnud,
miks sa siis ikka ei harju?

Suuremas ja väikesemas mahus meeleavaldused on samuti sel nädalal ääretult populaarsed olnud. Tai on muidugi kõige äärmuslikum näide, peab tunnistama, et rahvahulgad, kes suudavad tanke sõjaväe käest enda kontrolli alla saada, on väga eeskujulik näide protesteerivast rahvamassist. Üldiselt jääb veel ainult loota Musta mere äärsetest maadest ühe valitsuse püsima jäämist ja teise võimult eemaldamist.

Oiraisk, ma avastasin just, et kell on 1.45, seda on päris palju, aga samas pole mul nii või naa und, nii et ma arvan, et ma loen veel seda konkurentsitult parimat ülevaadet 16. sajandi sõjandusest, mida ma kunagi näinud olen, mille otsa ma just sattusin.

Veidi laps ja veidi narr
veidi-veidi pühak
jah ka kuradeid on mus
kolm või neli tuhat

See on nagu Tšehhovi komöödia?

2009-04-02T13:34:00.000-07:00

Mulle meenus, et mul on tegelikult blogi ja lisaks juba sellele niigi lummavale avastusele sain ma aru, et ma võin siia midagi lausa kirjutada. Isegi mingid mälestused seoses sellega, et ma seda kunagi teinud olen, kerkisid muude alateadvusesse surutud traumeerivate kogemuste seast esile.

Neha saatis mulle täna Orkutis kirja ja küsis, mida ma vahepeal teinud olen. Tegelikult mul sel põhjusel üldse meenuski, et vast oleks tore ka blogisse midagi kirjutada, äkki keegi erakodselt idiootne isik loeb seda ikka veel.

Kuna keegi teist ei tea, kes Neha on, siis võiks äkki mainida, et ta on üks täiesti suvaline indialane. Mingil absurdselt stiihilisel põhjusel hakkas ta ootamatult minuga suhtlema. Ma arvan, et ta selletab sarnast käitumist sellega, et ta on väga tolerantne. Ikka väga väga tolerantne.

Rohkem või vähem tarvilikuks teadmiseks võiks mainida, et vahepeal tulime me Tartu Kooliteatrite Festivali võitmisega toime ja esineme sel nädalavahetusel vabariiklikul. Aeg, mil me lavale läheme on samas katastroofiliselt halb - pühapäeva hommikul kell 10. Peale selle, et ükski terve mõistusega inimene ei vaevu isegi kaaluma, et ta sellisel ajal meid vaatama tuleks, on žürii tõenäoliselt kohutavas pohmellis ja näitlejad ei võtavad arvatavasti padja kaasa, et teksti vahepauside ajal väike uinak teha.
Kõik peale Merikese on sellega samas juba leppida suutnud, aga ma kardan, et meie dramaturgineiu veedab küll järgmised päevad mõeldes, kuidas Rakvere truppi saboteerida, et nende esinemisaega endale saada.

Sellele vaatamata tõotab huvitav festvival tulla.

Imelik, et päevatöö võib kesta terve öö.

Thanariast jäin ma muidugi erinevate ja sarnaste olude sunnil ilma. Rojanit ootab arvatavasti korralik üllatus ees, kui ta enda kamba juurde tagasi jõuab. Vähemlt tuleb mänge kaks tükki veel enne kui Hoar kaugele ära sõidab.

Ahjaa, muide, kui te üritata kellegi stalkimisega vaeva näha, siis vast pole eriti kaval idee vastavast isikust enda blogis väga otsesõnu kirjutada.

Tahaks jalutada pärast vihma sügavalt hingavas männimetsas mööda okastega kaetud rajakest, mis lookleb sambliku vahel.

Ja head kuiva punast prantsuse veini tahaks ka.

Olematud karjäärid...

Lennuvõimetu rahuingel

2009-03-12T14:58:00.000-07:00

Talv ei soovi lõppeda, kuigi kevad võiks juba kogu enda ärevas hiilguses kohale jõuda. Päike raevukalt ebamäärast lumelörtsi hävitama ja vaikselt vulisevad ojakesed kogu maad enda alla katma...

Praegu on aga veel külm ja märg ning kõik kipuvad haigeks jääma. Meie etenduse seisukohast on olukord seetõttu üpris katastroofiline - kaheksast näitlejast on neli haiged ja kaks tükki sõidavad järgmisel nädalal Brüsselisse, nagu sellest veel vähe oleks, et prooviruumide saamine on veidi raskendatud. Registreerisin meid täna siiski ära, küll me kuidagi hakkama saame, kuigi ma ei kujuta hetkel ette, kuidas.

Ja ammu enam ta ei kaeba,
ta ei vaeva enam lootustega pead.
Longib mööda vanalinna
alati, kuid ikka jõuab sinna.

Teisipäeval nähtud Adamson-Ericu etendus oli kusjuures suurepärane - kel vähegi huvi võiks ära vaadata. Erakordselt hästi ainult ühe näitleja poolt mängitud tükk lausa suurepärase ülesehitusega kuni pisidetailideni. Mind jäi küll teine vaatus mingil põhjusel seletamatult häirima - praegugi ei saa veel päris täpselt aru, miks - aga see ei suutnud seda tohutut positiivset kogemust kahjustada.
Helena ei olnud ka üldse kuri.

Eile helistas mulle pärast minu neljatunnist koolipäeva, mis hetkel vägagi tavaline on (täpselt nagu esimeses klassis), Dani, kel oli kõht tühi, ja seega mind Pange kutsus, kuhu ma ka läksin. Ilm oli märksa vähem tuuline, kui ma ootasin ja polnud ka eriti külm. Me sõime nuudleid ja riisi ning rääkisime sellest, kui kohutav Pihl on. Midagi hullemat poleks saanud SDE-ga juhtuda. See tähendab, et ka Riigikogu valimistel ei saa nende poolt hääletada, sest igasugune risk, mille tagajärjel Pihl peaministriks saada võiks, on liialt ohtlik. Peagi läheb ka uus politseiriigiseadus parlamenti hääletusele. Grr...

Ärge lugege seda jama, kretiinid, tehke parem midagi selle neetud seaduseelnõu suhtes. Näiteks laske Pihl maha või midagi, te ei kujuta ette, kui palju probleeme see lahendaks.

Õhtul oli ülikooli mälumäng, mis seekord polnud õnneks nii absurdselt võimatu kui eelmisel korral, aga sellele vaatamata ei läinud meil kõige paremini. Iseenesest pole meie saavutatud üheksas koht seitsmeteistkümnest kuigi halb, kui arvestada seda, et me võistlesime paljude vanade ja kogenud mälumänguritega, kes on asjaga arvatavasti kauem tegelenud, kui keegi meie võistkonnast elanud. Mäo risti oleks võinud muidugi aerofotolt ära tunda ja see, et me RAF-i kirjelduse ja sümboolika järgi ära ei suutnud tunda, oli päris kurb, aga samas jäävad alati mõned asjad lauda.

Rebased on nii toredad...

Laupäeval on Vennaskonna kontsert, mingil põhjusel jällegi Illusioonis, neil on kalduvus kummalisi esinemispaiku valida. Tegelikult pole vahet, lõpuks on mul vähemasti võimalus neid kuulda ja pealegi oli eelmisel korral nende esinemine Illusioonis mingil värdjalikult obstsöössel kombel lahe.

Jah, rebased on ikka väga toredad...

Mitte nagu sina, debiilne lugeja!

Kindlasti rahustas Jaak Valge enda tänase artikliga Postimehes maha suure osa Eesti populatsioonist, kes elavasid pidevas muldvanade sõjaveteranide riigipöördekatse hirmus. Uut Vapside liikumist polevat praegu oodata - see teavitus mõjus vähemalt mulle küll rahustavana. Sellest ajast peale, kui viimane Vabadussõja veteran suri, olen ma mõeldnud, et ehk on nüüd oht möödas ja Vabadussõjalaste Liit ei ole enam aktuaalne põhjus muretsemiseks, aga ma ei julgenud seda kunagi otse välja öelda. Nüüd on härra Valge õnneks kinnitanud, et mingit parempoolset riigipöördekatset sellelt organisatsioonilt enam oodata pole.

Rõõmustav on näha inimesi öise Tartu lumistel tänavatel külma trotsides liikumas.

Saa terveks pikk-kõrv, sind oodatakse!

Ning galliumarseniidist
sa maalid roosaks sead

Puhka rahus, Tim.

Po Gyalo! Po Rangzen!

2009-03-09T11:22:00.000-07:00

Homme on 10. märts - üks päev, mille ununemine tiibetlaste seas tähendaks seda, et halastamatu Hiina Rahvavabariigi vägivallapoliitika ja propaganda on täiesti murdnud Tiibeti vastupanu.

Viiskümmend aastat tagasi puhkes ülestõus, mille üle 86 000 inimelu nõudnud verine mahasurumine Mao Zedongi käsul tähistas Tiibeti täielikku pseudokommunistlikku despootia alla langemist ja dalai laama kui legitiimse riigipea põgenemist Indiasse.

Sellele järgnenud "kultuurirevolutsioon" kuuekümnendatel ja seitsemekümnendatel aastatel tõi kaasa rohkem kui 6000 budistliku kloostri hävitamise ja rohkem kui miljoni inimese tapmise.

Kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümendate alguse rahutused märkisid aastakümneid inimõiguste rikkumise käes kannatuanud rahva jätkuvat viha diktatuuri vastu, mis samal ajal enda pealinnas Tian'anmeni väljakul tuhanded riigikodanikud tankiroomikute all lömastas.
Hiina Rahvavabariik on aastakümneid välja juurinud Tiibeti kultuuri ja absoluutselt eiranud inimõigusi. Noneksistentne usuvabadus budismi keskuses on juba iseenesest tolereerimatu, aga sellele lisanduvad lõputud piinamisjuhtumid ja muud inimõiguste rikkumised tervete aastakümnete jooksul. Alles hiljuti peksid politseinikud Lhasas surnuks kaks koolipoissi, kes politseijaoksonna seinale Tiibeti vabadust nõudvaid loosungeid kirjutasid. Sajad inimesed on kirjeldanud kõikvõimalike vahenditega teostud piinamisi, mida viisid läbi Rahvavabariigi ametivõimud: peksmine, elektrišokid, uputamine, koerte kallale ässitamine, seksuaalne alandamine, seda ka usupilkamise eesmärgil, näiteks munkade ja nunnade vägivaldne piinamine, et neid enda tsölibaadivannet murdma panna.
Enamik anaalkaristusi on liialt julmad, et isegi Vahurile meeldida ja seda on juba keeruline ette kujutada.

Siinkohal tasuks märkida ka üht Roy Strideri arvamusartiklit, mis on ilmunud küll ligi aasta tagasi, aga mille sisu on täpselt sama aktuaalne ka täna.

Lhasa tänavatel patrullivad igapäevaselt sõjaväeüksused ja ma arvan, et meile on võõras ühiskond, mille igapäevaseks osaks on pealinna majade katustel paiknevad snaiprid. Kas või dalai laama pildi omamine toob sellises hirmuvalituse keskkonnas kaasa arreteerimise.
Paisab, et Rahvavabariigi valitsus on eelmise aasta mässu kogemustest õppinud. Eile viidi üle saja munga olulisematest kloostritest "poliitilisele ümberharimisele" ja kuulduste järgi on likvideeritud isegi mobiiltelefonide levi, et vältida rahutusi koordineerivate SMSida saatmist, nagu juhtus eelmisel aastal. Võimalik, et enamik tiibetlasi ei saa ka internetti kasutada. Raske on muidugi objektiivset kirjeldust saada, sest välisajakirjanikel pole võimalik Hiina Rahvavabariigi territooriumil tööta ilma kommunistliku partei huvitaorbiiti sattumata, mis halval juhul võib ka nemad vangi viia.

Kommunistliku partei kartused on kindlasti põhjendatud, ühes Tiibeti provintsis rünnati juba täna hommikul Hiina politseijõude. Vägivaldne protest on samas dalai laama enda poolt taunitud, aga see ei tähenda, et rahvas sellisest põhimõttest juhinduks. Rahutuste puhkemine juhiks kindlasti rohkem välismaailma tähelepanu Tiibetis toimuvale, aga tegelikkuses muudaks see vaid tapetud või igaveseks teadmata kadunuks jäänud protesteerijate arvu. Organisatsioonidel nagu Amnesty International pole Hiina Rahavavabariigi vastu mingit jõudu ja USA poolt poleks näiteks kindlasti mingit tegevust oodata, kuna hetkel on nad liialt ametis sellega, et kindlustada Hiinaga piisavalt häid suhteid, et mitte pankrotti minna. Clinton üritab üldse igavest rahu kogu maailmas kuulutada viisil, mis paljudele vabariiklastele eesotsas nende 14-aastase juhiga suitsiidimõtted pähe panevad.

Tiibeti selle aasta 10. märts ei tohi kindlasti samas märkamata jääda ei tiibetlaste endi, kui ülejäänud maailma poolt. Viiskümmend aastat tagasi algas Lhasas meeleheitlik ülestõus, et päästa Tiibetit ülejäänud Hiinas kehtestatud verise diktatuuri õudustest ja kaitsta enda usujuhti. Selle käigus suri üle 86 000 inimese. Neid ja neid sadu tuhandeid, kes järgnevatel aastakümnetel kommunistliku partei genotsiidi käigus enda elu kaotanud on, võiksid homsel päeval mälestada kõik, kes taunivad jälestusväärset türanliku Hiina Rahvavabariigi võimu.

Po Gyalo! Po Rangzen!

Le Mutant

2009-03-03T13:58:00.001-08:00

Praegu kirjutan ma siia puhtalt seepärast, et säilitada mingisugustki stabiilsust blogipostituste intervallide suhtes. Tegelikult olen ma võrdlemisi unine ja ma pean homme üle vägagi pika aja juba varahommikuse kella kaheksa paiku kooli ilmuma, mida ma tänu matemaatika eksami mitte tegemisele, nagu korralikud inimesed kunagi, mõnda aega vältida olen saanud.

Reisist ma siia arvatavasti mingit ülevaadet ei postita, sel poleks suuremat mõtet, kuna te laisad tõprad seda nii või naa tegelikult lugeda ei viitsiks. Üldiselt oleks öelda muidugi palju, aga ma arvan, et ma juhindun pigem sellest ideest, mille kohaselt tuleks meie eelmise nädala põhjal raamat kirjutada. Masendaval kombel oleks see isegi üpris võimalik - minu pshühhadeelsete mõjudega Prantsuse siidrist vaevatud aju on juba mingisuguse aluspõhja sarnasele grotesksele romaanile loonud.

"But it takes an awful long time to not write a book! "
- Douglas Adams

Erlessa käis täna õhtul minu juures saksa keelt õppimas. Ta on kahe nädalaga seda märkimisväärselt palju selgeks saanud. Ma arvan, et minust oli talle isegi mingisugust kasu: vähemasti numbreid suutis ta pärast mõnda kuulamist juba võrdlemisi õiget pidi kirjutada. Vahepeal üritas ta küll praktiseerida saksa keelt kirillitsas ja araabia tähestikus, aga see tal eriti ei õnnestunud.
Üldiselt rääkisime me tegelikult siiski teemaga mitte eriti otseselt seostuvatest asjadest ja üpris palju Rome'ist.

Muide, HTG larp on laupäeval ja mul pole selle jaoks eriti mingisugust kostüümi. Eelkõige oleks sarvi vaja: kui kellelgi on mingisuguseid ülearuseid sarvelaadseid objekte, mida teoorias oleks võimalik inimese pea külge kinnitada, siis oleks ma ülimalt rõõmus, kui mul avaneks võimalus neid laenata. Hästi palju ehteid ja sarnast saasta oleks ka tarvis, sest ilmselgelt pärineb minu tegelane kultuuriruumist, kus ainsaks sotsiaalse staatuse määrajaks on see, kui palju bling'i sul on.
Sille nõudis minult täna pealegi veel mängumaksu, nii et mul pole jälle kuigi palju raha.

Ma kardan veidi etenduse pärast. Meil on ainult neli nädalat ja Liisa oli täna esimest korda proovis (aga hea, et me ta vähemasti seda rolli mängimagi saime). Üldiselt logiseb asi ikka väga kõvasti, aga vähemasti näitlejad on entusiastlikud. Mind häirib see, et näidendi tekst koosneb pigem järjestikustest monoloogidest kui dünaamilisest süžeest ja ma kardan, et me ei suuda seda piisavalt huvitavaks teha või korralikult mängima panna. Vähemalt on kõik näitlejad kompetentsed, nii et meil on lootust, kuigi ma muutun juba veidi pessimistlikuks, sest miski selle tüki puhul häirib mind kohutavalt ja seda võimendab teadmine, et ma peaksin selle ebameeldivuse sealt kuidagi välja lavastama.

Ning jah, Katrin peaks tagasi näiteringi minema. Ja kohe.

Raisk.

Ludo pood avatakse juba aprilli alguses. Sinna pääseb kindlasti tööle väga värvikas seltskond inimesi.

See meenutab neid absurdseid lubadusi, mida Clinton Lähis-Idas jagab. Mis neetud plaaniga oleks võimalik sealne olukord lihtsalt ilma suuremate muredeta lahendada. Süüriaga sõbraks saamine ei ole muuda momentaanselt maailma lilleliseks.
Tõesti ÜRO oleks võinud mõista, et asjad ei käi päris stiilis "Hei, me paneme nüüd need pool miljonit teie silmis ketserist inimest teie pühale maale elama, kthxbye!" Kas USA ei suuda tõesti mõista, et reaalsuses on olemas nende omast erinevaid kultuuriruume, milles näiteks PVO ei nõustu argumentidega nagu "Me saame küll aru, et te olete enda usu nimel vandunud vastupanu osutada, kuni Iisrael on merre paisatud, aga meile ei meeldi eriti see, et te siin inimesi tapate, vaadake parem seda, kui kuri Iraan on!"

Mul on tunne, et ma olen midagi seoses Träguniga ära unustanud. Veider.

Head ööd.

Joogid ja eskalaatorid

2009-02-23T01:27:00.000-08:00

Umbes kahe tunni pärast asume Tallinna poole teele, et Strasbourgi lennata. Ma pean enne veel enda kroonidest eurod tegema ja soovitavalt ka midagi sööma. Hildebrandt saadab kogu aeg mingeid sõnumeid ja tundub üldse asja pärast kohutavalt põnevil olevat.
Samas pidime me neljapäeval alla kirjutama mingile ankeedile, mis kärbib meie vabadust Prantsusmaal viibides. Neetud punkt 7. Aga samas on mitmed neist kriteeriumitest vastuolulised ja nimistus eespool olevad klauslid on järgnevate suhtes ülemuslikud, nii et kohalikud traditsioonid ja Hildebrandti sõna jäävad peamiseks orientiiriks.

Ma ei tea, kas Enno on enda kogu Euroopale peetava kõne ette valmistanud, ta ise pidas seda päris tähtsaks. Huvitav miks...
Igatahes oli Ojaveeri ainus vastus Enno küsimusele, mida ta rääkima peaks, see, et ta küsiks seda minu käest. See ei kõla just kõige selgemõistuslikuma soovitusena, aga no eks ma siis kirjutan Ennole kõne.

Ühesõnaga, kui te kuulete midagi Strasbourgis toimuvast skandaalist, siis oleme selle taga arvatavasti meie.

Kõht on tühi.

Mialee ei ole viimsetel öödel üldse magada saanud, sest mingit kuradi idioodid on kogu aeg purjus. Reedel seiklesime me tükk aega ühikas, et leida kohta, kus enda sisikonda välja oksendav Birgit magada saaks. Lõpuks jäi ta Dani voodisse ja Marta paanitses ja süüdistas ennast selle pärast terve öö. Me kohtasime selle käigus samas päris paljusid inimesi: Trägun tolknes koridorides ringi, Barbar aitas meid ka ja mingid Liisi eelmise kooli klassiõed jälitasid meid pidevalt, olles sealjuures kohutavalt tüütud.

Enno kutsus eile suvalisi inimesi Trehvi piljardit mängima. See oli mõneti veider, aga samas päris lahe. Asi lõppes Enno ja Merikese julma väärkohtlemisega, sest selgus, et kõik teised kohalviibijad on MTGd mänginud ja rääkisid sellest pikalt ja entusiastlikult.

Vahuril on DoW 2. Ma olen tema pärast rõõmus.

Ma olen ise vaimustunud Alleria blogist, mida ta Soomest kirjutab, see on lihtsalt nii kustumatult boheemlaslikult värvikas. Kahju, et ma ise seal viibida ei saa, kuigi see poleks niivõrd tore, kuna ma joonistamisega absoluutselt toime ei tule.

Eile suutsin ma eskalaatoril kukkuda, nii et mu silma all on mingi kahtlane jälg, mis näeb välja nagu ma oleks trollilt peksa saanud, see ei mõju esinduslikule välimusele hästi.
Samas, neile närustele Strasbourgi bürokraatidele kõlbab küll.

Aga linn ise saab vägev olema... mmm..... Strasbourgi katedraal. Gutenberg elas ju ka seal. Ja pealegi on sel pidevalt saksa ja prantuse kultuuri kokkupuutepunkt, nii et see on igati värvikas. Tehniliselt peaks seal isegi saksa keelega läbi saama, aga see pole ka väga rõõmustav uudis, sest minu saksa keel ei ole tegelikult just võrratult palju parem minu prantsuse keele oskustest.
Hildebrandi saame samas terve tee saksa ajaloo teemal mõnitada (mitte et see erineks eriliselt tavalistest natsinaljadest), Versaille'i rahu on heaks vestlusteemaks reisi vältel.

Olgu, aega on vähe ja Enno jõuab kohe siia, et raha vahetama ja sööma minna. Eestisse jõuan tagasi reedel.

À bientôt!

Twist and shout

2009-02-16T15:04:00.000-08:00

Nii, mul on juhe veidi koos, sest ma lõpetasin just Freudi teooriatel baseeruva kirjandi kirjutamise. Täitsa kobe sai, aga arvestades, et asja tuumaks oli Sigmund, siis oleks olnud sinna tarvis kirjutada umbes ühe Dog Police'i suurune hulk laulusõnu, et seda halvaks muuta.

Kui arvestustest rääkida, siis on kõik üpris ootuspärane. Ma tegin mingit kuradi neljatunnist inglise keele proovieksamit, kus kõik rääkisid sarnase aktsendiga, mis on päris kusagilt Kagu-Indoneesiast ja tegid lugmisülesandeid mille sisu seisnes selles, et me pidime mõistatama, kas sõnad on piisavalt sünonüümsed, et võiks eeldada, et need tähendavad täpselt sama asja. Üldiselt polnud see siiski eriti keeruline.

Neljapäeva õhtul otsustas Curunir, et talle meeldib õlu. Ta järgis enda otsuse kohaselt talitamist väga kaua ja jõudis napilt matemaatika arvestusele, kus Merike keeldus tema kõrval istumast. Samas on sarnases konditsioonis matemaatika ülesannete lahendamine arvatavasti päris hea mõte: kui ma neid kaine peaga tegin, siis küll midagi välja ei tulnud.

Reedel oli öö-ööbimine, mis osutus väga edukaks, tõi kaasa mitmete inimeste sõltuvusselangemise Saboteur'ist ja võimaldas mul Beieri kruusist kohvi juua. Kui te korraldate kunagi avalikku vaidlust, siis ära tehke seda! See kujuneb täiesti iseloomutute argumentide reaks, mis käitlevad eriti kulunud pseudoprobleeme võimalikult klišeelikul viisil. See on hea ainlut selleks, et vahepeal poest süüa osta ja veidi enda pead vastu seina taguda, et väljendada inimeste lollust, mis on liialt suurt, et verbaalselt kirjeldada.
Üldiselt oli ikkagi väga lahe, öösel tekkis tunne, et kogu kool on ainult minu oma. See on iseenesest päris hea idee... peaks selle millalagi realiseerima.
Ja zombimäng on hea, sest selle ajal katsub Enno inimesi.

Laupäev! Ja ma olen Tallinnas! Lisaks kõigele näen ma Itit! Ja saan natuke Rojan olla! Win!

Marten ostis endale ühe Munchkini seeria laua-kaardimängu ja me tegelesime sellega tükk aega. Siis läksime me enda alternatiivpersonaalsustena Olde Hansasse ja sõime seal hästi palju, pärast mida kirjutas Hoar arve peale enda nime ja me läksime maksmata minema. Ma peaks ka niimoodi tegema hakkama.
Tegelikult andsime teenindajannale päris palju jootraha, sest ta oli väga ajastupärane ja deklameeris enda fraase kaunilt. Ise oli ta seda ka. Ja tubli pealegi.

Igatahes... hiliskeskaegse temaatikaga pidusöögile järgnes eriti eepiline bussisõit läbi öise Tallinna, mille taustaks mängis arvatavasti parim muusika, mida ma kunagi liinibussis kuulnud olid. Ma ei tea, mis see oli, aga ta sobib enda rahuliku meloodilisusega perfektselt sarnase öise bussisõidu meeleoluga.

Ja siis oli mingi Deira ja värk.

Wooo! Kirjeldus!

Eile oli... oot, mis päev täna on? Teisipäev? Ei, täna on ju esmaspäev, muidugi! Ma olin siiani täiesti veendunud, et teisipäev. No faktiliselt ongi juba teisipäev.

"Kell on homme."

Aga see selleks.

Igatahes oli ajaloo arvestus, millele eelnes kaootiline lebo Enno antisotsiaalse kriitika foonil. Meil ja rebastel (neil kõige lahedamatel) oli arvestused kõrvuti klassides, ainult et nende oma oli kunstiajalugu, nii et nad kaalusid, kas enesetapp poleks mitte lihtsam väljapääs. Ühel hetkel oli kogu kool oli absurdselt tühi peale minu, kes ma igavlesin ja mõtlesin, kas on veel mingeid kasutuid pididetaile, mida teada võiks, Enno, kes sõimas kõike, Maria, kes muretses arvestuse pärast ja rebaste, kes... mmmtea... noh, olid teiselpool klaasi või midagi.

Ajaks, mil mina pärast pikaksvenivana näivat, et tegelikult üpris lühikest segadust klassi astusin, oli Ristikivi päris tülpinud ja väsinud kõikidest lollidest inimestest, kelle möla ta kuulama oli pidanud.

Oleks pidanud siin vihje Kevadele tegema, aga ma unustasin selle õigel ajal ära ja ei viitsi midagi muutma hakata, ma ei tee seda tavaliselt enda postituste puhul.

Igatahes sain ma USA 1945-69 ja 1917. a revolutsiooni põhjused, mis olid üpris huvitavad teemad, millest rääkida. Mõnda aega hiljem sisenenud Maria sai "sotsialismileeri" koondnime kandva teema, mida me varem pikka aega mõnitanud olime. Ma suutsin küll ühe korra vastamise ajal suurepäraselt koperdada, aga sain lõpus 10/10, ehk siis viie plussi, nagu ma lootsin. Win.

Jutustav postitus...

Texases nähti hiljuti taevas hiiglaslikku tulekera. Pärast seda, kui see on seal 4.5 miljardit aastat olnud, lootsin ma, et ehk on isegi teksaslased seda märganud, aga ma kardan, et ma siiski ülehindasin neid.

Hmmmh... ma olen unine...

Head ööd.

Pilla-palla pillerkaar

2009-02-11T13:27:00.000-08:00

Rääkides rahvuslikest suursaavutustest, siis eestlaste puhul leitakse peamiselt ülespuhutud pseudosaavutusi (a la Läti iseseisvus, kellele see ikka tõsimeeli korda läheb?) koos mõningate uhkustunnet põhjendavate intsidentidega, mis seisnevad peamiselt teiste rahvaste maha tapmises ja nende väravate ära varastamises või teiste planeetide isiklikes asjades nuhkimises, kuid äsjased uuringutulemused, mis väidavad eestlasi maailma kõige ateislikum rahvas olevat, tekitavad siirast rõõmu selle tagasihoidliku inimeste grupi liige olemise üle. Raske on leida mõnda ühist teooriat, mis põhjendaks meie suurt vabadust sellest vaimsest ikkest. Balti ristisõdade mälestus pole küll suurem asi argument, vaatamata eestlaste kindlameelsusele enda traditsioonide säilitamise suhtes - üldiselt on meie ühiskond ikkagi lasknud ennast liialt palju kristlusest mõjutada. Ka NSV Liidu puhul oleks pigem arusaadav, et kui sa tahtsid kohutavalt türannia vastu mässata, siis hakkasid sa usklikuks ja seda kummalisem, et kohe pärast omariikluse saavutamist kadus religioon meie ühiskonnast.

Ma sattusin täna muide ka religiooniäärmusluse teemalisele loengule, kuhu Liis mind kutsus. Tegu olevat mingi müstilise loenguseeriaga, mis kestvat kuni maini ja millest ta kusagilt väikese plakati pealt lugenud oli, aga hiljem ei kultuuriakna kodulehelt ega kusagilt mujalt mingit infot leida ei suutnud. Kohale jõudes said asjad veidi selgemaks, sest me olime jõudnud ülikooli loengule, mis on väärt kaht ainepunkti ning mida kuulamast leidsime veel Dani, Olevi ja veel mõningaid inimesi, kes reaalselt ülikoolis õppimisega tegelesid. Peamiselt suutis see loeng minu head arvamust Dawkinsi kohta märkimisväärselt kahandada, aga oli ka üldiselt väga meeldiv poolteisttund.

Igatahes tahan me eelkõige rõhutada eestlaste ülimalt sümpaatset eemaletõukavad suhtumist religiooni, mis pole mitte midagi muud kui inimesi mürgitav anakronism. Loengus näitas lektor üht lõiku Jesus Campist ja see meenutas religiooni rõvedust kogu selle silmakirjalikus hirmufilosoofilises verega määritud hiilguses. Ühe osa sellest peletisest moodustavad muidugi ajaloo käigus selle poolt esile kutsutud massimõrvaseeriad ja muud ebainimlikult võikad teod, mida meie silmis esindab muidugi eelkõige katoliku kirik, mille sõimamise ma siinkohal Vahurile jätan, kes, ma loodan, enda ristisõdade teemalise terminoloogia ka eesti keeles paika saab. Usu jälkus ilmutab ennast pahatihi veel rõvedamalt indiviidi tasandil. Hiiglasliku fiktiivse süsteemi, mis mingil seletamatul kombel suudab inimese mõistusega sellisel kombel manipuleerida, säilimine tänapäeval on esiteks täiesti absurdne ja teiseks igati taunitav. Miks peaks ratsionaalselt mõelda suutva isiku jaoks olema vähegi autoriteetsel kohal väljamõeldud substants, millel peaks ilma mitte ühegi mõistliku põhjenduseta olema ülemuslikku võimu? Kogu religiooni mõte üksikisiku jaoks seisneb ainult selles, et ta ei peaks ise vastutama, sest lähtudes mingist dogmast, mida ta kujutleb enda jaoks kõrgemast jõust pärit ideestikuks, ei jää tema enda tegude tagajärgedes süüdi.

Religioon kui indiviidi tugisammas on täiesti eesmärgitu vaheetapp selle juures, et inimene enda probleeme iseseisvalt lahendada suudaks. Kas tõesti on miljardid inimesed niivõrd võimetud, et nad ei suuda enda eluga ise toime tulla vaid loovad endale abstraktseid kõikvõimsaid sõpru ainult selleks, et iseseisvast mõtlemisest loobuda? Kuidas on veel nii palju pimedaid, kes ei mõista, et usk on ainult inimühiskonna rudiment, mis kunagi täitis ühiskonna kontrolli all hoidmise funktsiooni. Väikese grupi poolt loodud massipsühhoos, mis on loodud indiviidi enseteadvuse ja tahte hävitamiseks, et luua ühtset alluvat massi. Poolteist miljardit inimest ei mõista seda isegi siis, kui neile otse välja öeldakse, et nad on lambad!

Jumal on küll surnud, aga meid saadab ikkagi tema vari, nagu Nietzsche rõhutas. Kahetsusväärne on see, et see vari on veel nii suure osa maailma kohal.

Üks hing läks metsa end maalima,
üle järvede viis tema tee

Positiivsete sündmuste alla kuulub peamiselt see, et kolmas periood sai läbi ja algasid arvestused, mis tähendab, et ma saan magada ja ei pea viibima noneksistentse kasuteguriga tundides. Arvestused on ka ülimalt lihtsad ja ei ole ühtegi, milleks ma pingudustnõudvalt palju õppima pean. Homne inglise keele proovieksam on küll tüütu, sest see kestab neli tundi, aga samas ei paku just erilist väljakutset, reedene matemaatika on arvatvasti kõige ebaolulisem arvestus, mida ma kunagi tegema pean, sest pole absoluutselt mitte mingit vahet, mis hinde ma saan, koonhinne jääb ikka samaks, läbi kukkuda on samas geomeetrias üpris võimatu. Esmaspäevase ajaloo tarbeks võiks midagi põnevat lugeda, et viit plussi saada, teisipäevane kirjandus kujutab ennast meeldivat vestlust Pluumiga, aga ei nõua mingit pingitust peale selle, et ma pean enda Freudil põhinevad kirjandi ära lõpetama ja kolmapäevane füüsika... noh, keda me lollitame, see ei ole ju tegelikult arvestus, kõik kirjutavad lihtsalt teksti enda õpikust tööpaberile ümber. Humanitaaride füüsika on nii suurepärane.

Tänane kunstiajalugu läks muidugi väga hästi. Mingil imelikul põhjusel tunnen ma end samas lollimana kui enne seda, kui ma süvensin Ameerika abstraktsionistliku ekspressionismi olemusse.

Muide, täna oli minu elu viimane matemaatika tund. Viis lõpueelset minutit kulusid ainult kella seieri liikumist jälgides ja mõeldes, kui absurdne on see, et mind kaksteist aastat saatnud aine nüüd äkitselt minu elust täiestlikult kaob. Mingi filmina jooksid silma eest läbi tunnid esimese klassi liitmisülesannetest, põhikooli kummalistest tundidest ja Liile neurootilistest matemaatika poolteisttundideset. Ahelale andsid loogilise lõpu kaks sel aastal olnud kursust Timakuga ning siis said ka need viimased viis minutit läbi. Imepärane.

Eile oli mälumäng ka, meie võistkonnas oli Ülo asemel Helena, ilma kelleta poleks meil kindlasti õnnestunud suhteliselt head kolmandat kohta saavutada. Üldse olime me sellise grupina väga efektiivsed. Alati oleks võinud muidugi paremini minna ja tüüpilisel kombel kadusid mõned punktid tobedate vigade tõttu. Hehehh... Siuru...

Helena kutsus mind teatrisse ka, etendus toimub üllataval kombel... Tallinnas! Jah, mulle tundub, et Vanemuine on jõudnud punkti, kus enam absoluutselt mitte kedagi peale Taliesini ei huvita, et nad olemas on. Samas hakkavad nad varsti Kafka "Lossi" mängima, millele ma pileti muretsema peaks. Ma olen siiski kindel, et Helena kutsus mind ainult seepärast, et ta tundis mingit kohustust seda teha.

Südantsoojendavad on muidugi uusimad Georgia uudised. Kui viiskümmend Vene sõdurit ületaksid Eesti piiri ja hakkaksid kaitseehitisi rajama, siis kipun ma arvama, et me ei tunneks end eriti kindlalt. Samas oleks Moskva poolt täiesti ebaloogiline käik sügavamalt Georgia territoorimile tungida, arvestades seda, et ressursside poolest olulised territooriumid on juba okupeeritud, khm, tähendab, neil on rahu tagatud ja diskrimineeritud rahvastele on võimaldatud iseseisvus. Suveräänse riigi valitsuse kukutamine oleks aga juba niivõrd bravuurne tegu, et seda ei saaks Lääs enam mitte kuidagi ignoreerida. Samas... keda see Tšehhi ikka nii väga huvitas.

Teate, et enamikul inimestel puudvad isegi elementaarsed teadmised sellest, kuidas kellegi kappi siis murda. Alati võib samas loominguline olla, kõige haiglasemad ideed osutavad tavaliselt kõige efektiivsemateks.

Praegune talvine ilm on muide kohutavalt ilus, puude okstel jäätunud lumi näeb lausa maaliline välja, aga samas oli erakordselt vahva eileõhtune udu, mis oli nii paks, et sellest oli raske läbi kõndida. Aga kuna kõik romantislikult eepiline looduskirjeldus on juba Mariti ja Mehise poolt ära tehtud, siis ma nõustun kõigepealt Maritiga, siis Mehisega, siis jälle Maritiga ja lõpuks veel ühe korra Maritiga.

Ghost võiks muide teha mõne Saatuse Radade mängu kuhu ma lõpuks minna saan. Kohtuvalt kahju on nii head seeriat raisku lasta. Samas on nädalavahetusel miniThanaria, weeee, Rojan!

Ju päike kuldab kevadteesid,
lind laulab sinitaeva all,
on riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all

Silm jälgib teid!

2009-02-09T15:44:00.000-08:00

Tänane päev, millest ma suurt midagi ei oodanud, kujunes tegelikult äärmiselt värvikaks. Pärast kapist leitud küpsiste söömist, millest mul veidi halb hakkas, avanes mulle koolis suurepärane võimalus kuulata mingit... arsti... või midagi, kes rääkis meile sellest, kuidas üle 65-aastastest eesti meestest omab adekvaatset seksuaalelu ainult 3%, samas vanuses ameeriklastest aga umbes 45%. Väga hariv. Ühtlasti saime me teada, et tervisele on väga kasulik kallistada kedagi umbes iga kahe tunni tagant. Ma ei suutnud sellega kahjuks tänase päevagi jooksul korralikult toime tulla. Vähemalt Helena kallistas mind ja see oli lahe, kuigi ma ei muutunud kassiks, nagu ta
ootas juhtuvat.

Füüsikasse jõudnud, küsis Liis minult, kas ma õhtul teatrisse lähen, mis tuletas mulle meelde, et meie klass oli otsustanud järjekordselt Tallinnasse teatrisse minna, sest see on ilmselgelt kõige odavam ja mugavam viis etenduste nägemiseks. Sel korral oli tegemist NO99 Periklesega - too teater tundub kurioossel kombel üldse meie klassi veider lemmik olevat. Arvatavasti on asi selles, et nende etendustes domineerivad vähese riietusega mehed. See peaks igaühe jaoks piisav argument olema.

Isegi matemaatika oli täna erakordselt informatiivne, kuna ma sain teada, et Cheopsi püramiidis olles säilib minu rakkudes mingi müstiline status quo, mis tähendaks siis tehniliselt, et ma ei vanane. See seletab miks Muumia filmides kõik need vihasteks karnivoorideks muutunud skarabeused, kes sarnastes kohades aastatuhandeid kinni istusid, nii näljased olid, et mõne hetkega terve elusa inimeste ära söömine neile mingi katsumus ei olnud.

Pärast kehalist pritsis Enno mind kelmikalt külma veega ja erutuse maandamiseks otsustasin ma osa inglise keele tunnist asendada toidu ostmisega. Teine üpris veenev põhjus selleks oli, et ma ei osanud arvata, millal oleks võinud olla järgmine võimalus süüa, sest ma kartsin, et enne bussi väljumist selles aega ei ole. Niisiis ostsin ma CoMarketist allahinnatud kartuli-singivormi ning plastikkahvli, sest eelmine oli otse loomulikult kadunud.
Tundi jõudsin umbes viisteist minutit hiljem, aga see ei huvitanud absoluutselt mitte kedagi. Inglise keel on nii või naa asendatud poliitiliselt korrektse vestlustunniga koos Marcus Hildebrandtiga. Mitte et ma kurdaks - see on parem kui tunnid, kus meile räägiti asju, mis me juba aastaid nii või naa teame.

Mjäu.

Lõpuks jõudsime bussile ja sõitsime päikese paitavate kiirte saatel muretult mööda Tartu-Tallinn maanteed... vähemalt kui Mäo ristini, kust meid ümbersõidule suunati. Praegu sain Postimees Online'st teada, et põhjuseks oli kahe rekka kokkupõrge, mida me ka varem kahtlustasime. Muidugi vedas üks neist arvatvasti tuumajäärmeid ja teine nitroglütseriini, sest tundus, nagu oleks avarii pool maanteed maa pealt pühkinud, kuna meie ümbersõit kulges läbi kuramuse Rapla. Rapla! Me tegime lihtsalt suvalise 150 km-se ringi! Teatrisse jõudsime äärmiselt napilt.

Etendus oli rõõmus! Nii kohutavalt klišeelisest positivismist läbi imbunult rõõmus. Ja see oli väga hea! Tükk oli tahtlikult üles ehitatud nagu keskmine Bollywoodi film: palju traagikat, kirevad kostüümid, täiesti absurdsed ja põhjendamatud laulu-tantsunumbrid suvalistel hetkedel ja naeraväärselt õnnelik lõpp, mille kokkupanemisel on loobutud absoluutselt igasugusest püüdest jätta asjadesse veidigi realismi. Tervik oli suurepärane! Mällu jäi ta ühtlase miljardis psühhadeelses vikerkaarevärvis sädeleva maniakaal-rõõmsa massina, mis tekitas ebaratsionaalse päikeseline rõõmutunne. Shakespeare'i tragöödiana paistev tükk muudeti sellise naeruväärse kergekäelisusega bollywoodilikuks happy end'iga tükiks, et see oli veidi kõhe. NO99 näitlejad ise olid muidugi enda tavalisel suurepärasel, aga äärmiselt vabameelsel ja muretul tasemel. Selline ebatervelt optimistlik julla mõjus meeldivalt mõnitavalt halli küünilisse ühiskonna suhtes ja majanduskriisilikult pessimismist sõideti ka kiirnuudlikärudega üle. Tohutult südantsoojendav ja mulle väga sümpaatne oli lõpp, kus lihtsalt konstateeriti, et kõik on hästi.

"Happiness sneaks through a door you didn't know that you left open."

Bussisõidu ajal suutsime fotole jäädvustada võika anomaalia - magavast Liisist hooletult tehtul fotol on selgesti näha bussi aknaklaasil silma, mis teda puurival pilgul jälgib. Eristatav on silmalaud ja isegi pupilliosa ning selle pilk on ainiti ja põlgavalt suunatud otse Liisile. Kui ma selle pildi kusagilt kätte saan, siis panen ma vast selle ka siia ülesse, et te selle kõhedust paremini mõistaksite.

Hämmastav, et inimrass enda maha tapimises nii saamatu on.

Sillut ja Erelssat oli üle paari igaviku täna jälle näha. See oli kohutavalt rõõmustav. Mingil veidral põhjusel oli mul hea meel ka nende saapaid näha...? Jürgenstein tervitas neid väga südamlikult, kuigi ta Sillut kallistades vist talle peapõrutuse tekitas või midagi sarnast.
Toomasest rääkides ei tohiks temast rääkida, sest see suurendab Liisi suitsiidiohtu. Nimelt selgus, et Toomas ei saa meie ööööbimisele tulla, kuna ta viibib samal ajal mingil religiooniõpetajate konverentsil Tallinnas. Liisile mõjus see vägagi laastavalt.

Mort, sa peaksid tõesti ettevaatlikum olema, mütsid on lugematutes väärarusaamades süüdlaseks.

Kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig mis liig.

Puiestee tänaval

2009-02-08T13:57:00.000-08:00

Kaksteist rasket kellalööki kajasid just kesköö saabumist kuulutades läbi fiktiivsete koridoride.

Dani läks minema, arvatavasti seoses sellega, et telekast algas väga magedal kombel star warsi sissejuhatust vägistav film, mille peaosas oli Chuck Norris, Texase kuningas, kes 1183. aastal kahetunnise linateose jagu koos enda kaaskonnaga ringi kappab. Loomulikult on kusagil mingi iidne kurjus, mis on kuhugi sügavale maetud, aga varsti ellu ärkab etc...

Jää ja tule laulule ma siiski ei jõudnud, sest vaatamate sellele, et lisaks Träguni pakutud kohale otsis Chloe veel kaht meesmängijat, kes lausa ilma mängumaksuta osa võtta oleks saanud, leidsin ma, et kui ma sel nädalavahetusel samuti absoluutselt magada ei saa, siis olen ma tõenäoliselt esmaspäevaks veidi hullemas seisus kui keskmine Michael Jacksonit kohanud kuueaastane.

Arvestusteni on ikka veel talumatult palju aega: meie teisipäeva ja kolmapäeva tunnipäeva vaadates muigab Punga raudselt enesega rahulolevalt. Tänu raskete arvestuste relatiivselt väikesele osakaalule pole nendega hakkama saamine samas keeruline. Kirjandus saab tüütu olema, sest Pluum nõuab, et me oskaksime kirjutada ja muid inimtsivilisatiooni suursaavutusi vallata.

Mu uus ja loodetavasti väga ajutine tool on tüütult ebamugav ja sellega pikkali kukkumine pole üldse lõbus.

Vähemalt Vahur ei ignoreeri mind nüüd pidevalt, aga seevastu paistab tema DnD mängugrupp hoopis teda ignoreerivat. Probleem seisneb tõenäoliselt selles, et Vahur jääb enda kassi särava iseloomu ja olemuse taha varju. Nii et kui ta hakkaks furry'ks peaks tema probleemid lahenema.

Vahelduseks üks märkus kõigile, kelle arvates tähekombinatsioon EFF täiesti absurdselt mõttelagedana ei tundu: neljapäeval ootab meie armastatud Geraskofoobik koos enda orjade või sõprade või millegi sarnasega teiega kohtumist. Vaeseke on ju senini saare peal lõksus olnud (ja me kõik teame, kuidas see Erlessa ja Sillu jaoks lõppes) ning otsib nüüd enda vanu tuttavaid, keda ta kunagi kohanud pole. Te võite mind seoses sellega küsimusega torkida ja ma tõenäoliselt ignoreerin teid.

Ma tahaks minna sellesse kohvikusse, kus ma enda tänases unenäos viibisin. See asus kohas, kus tegelikult on Ruunipitsa, aga selle interjöör oli täpselt nagu Allo Allo kohviku oma ja ka meid (ma ei suuda kahjuks meenutada, kes oli too inimene, kes koos minuga sinna läks) teenindama tulnud ettekandja oli sarjast pärit, ta isegi rääkis minu arvatest veidra prantsuse aktsendiga inglise keelt, ainult et tema nimesildil oli kirjas, et ta on prostituut - mis pole iseenesest loomulikult imekspandav. Menüüs olid kõik hinnad vist Inglise naeltes, aga tegu võis olla mõne sarnase väärtusega valuutaga. Kohvikusse kõndisid aeg-ajalt sisse väga põnevad ja värvikad persoonid - ma tean kindlalt, et ma nägin Churchilli ja Arthur Conan Doyle'i, kes vaidles kirglikult kellegagi, kes meenutas mulle väga Winston Smith'i - 1984 peategelast, aga seda muidugi ainult minu kujutluse järgi. Mulle tundub, et üks halli mantliga mees oli Henry Matisse, kuid tegu võis olla ka kellegi teisega. Nad kõik kõndisid sealjuures leti juurde ja hakkasid kellegagi teenindavast personalist või Gestapost vestlema. Igatahes valisin ma pikka aega mingite kookide vahel, mis olid alati lehekülje alumises paremas nurgas ja maksid 0.19 - eriti raha mul polnud. Ma teadsin sealjuures, et kohv maksab 0.15 midaiganest. Kõige kookide alla oli seletuseks kirjutatud mõne Vennaskonna laulu sõnad. Ma otsustasin lõpuks, et ostan endale Maailma hümni, kuigi Jumal kaitse Vennaskonda kõlas ka maitsvalt, aga siis pidi loomulikult mingi tüütu inimene mulle helistama ja mu üles ajama.

Kui keegi peaks muide kavatsema Endla teatri Keisri hullu vaatama minna ja pole huvitatud koomilis-masohistlikust kogemusest, siis soovitan ma tal pigem ümber mõelda. Samas tuleb Evat mängiv näitleja nii ainulaadselt kohutavalt enda rolliga toime, et kui teil enda ajaga midagi mõttekamat teha pole, siis võite akadeemilisest huvitast seda virtuoosselt jõledat esitust isegi vaadata.

Mu enesetunne on nii heljuv - see pole küll just ratsionaalne seletus. Mh, enda essentsis seisneb see sellest, et sa vaatad tühja pitsakarbi peal olevat panni ja oled nähtuga rahul. Kui GenKlubi oleks avatud ja paikneks vahelduseks taas siin mitte Tallinnas, siis läks ma sinna. Eeldusel, et seal midagi toimub loomulikult, aga ma arvan, et nad on enda etendused praegu ära mänginud...
Heljuva juurde kuuluvad muidugi muud tobedad omadused stiilis optimistlik ja muretu etc... meenutab millegi pärast mõnda Bulgakovi novelli. Samas on vastukaaluks mõned inimesed samaväärselt masendunud ja alaväärsuskomplekside küüsis, et see peaks üldises plaanis asju stabiliseerima. Vaadakem asju igavikulisemast plaanist. Heh, te olete nii lollid.

Ma tunnen end solvatuna Vene välispoliitika vähesest agressiivsusest endiste VLO liikmesriikide suunas. Nurga taga teistele valetamas käia pole üldsegi vahva!

Häirimatu öine vihmasadu kaob nii märkamatult pimedusse, et keegi ei suuda sellest mingit adekvaatselt emotsiooni ammutada.

Pildikesed vaba fantaasia ja Tarbatu poeetide sulest pärit luuletuste pinnalt. Ja lõpuks lubatakse rahul loomulikult tulla.

Väljas hiilib rebaseid, kes murravad siin kanu

2009-02-04T14:06:00.000-08:00

Kummalised on lood siin imelises ilmas. Ma ei taha pidada taoistlikku monoloogi, eriti kui Liis seda lugema juhtuda võib, aga peab mainima kui asjad kentsakalt minna võivad, siis nad seda ka teevad. Veider... tagasi mõeldes kujundavad kõik fragmendid sellise kummalise nostalgilise terviku, just kui vaadates läbi üksikuid filmikaadreid, mis moodustavad harmoonilise süžee.

By now you should've somehow
realized what you gotta do

Huvitav, et ligipääs mõnele blogile võib tunduda nii suure tunnustusena.

Aga rebastest rääkides, kohtas meid täna Sille - too reaal, kes Treffneris larpi korraldab. Veider, et idee, mida nii paljud inimesed on nelja aasta jooksul üritanud ellu viia tehakse ära ühe suvalise kümendiku poolt. Aga samas ei kahtle ma enam absoluutselt meie rebaste võimekuses ja vahvuses, nii et kui kelleltiki midagi oodata, siis kindlasti neilt. Too Sille tundus olevat üsna asjalik, küll aga vähese kogemusega, aga ma arvan, et ta saab hakkama. Ja pealegi tundus, et tal on väike Taliesin ka, nii et küll auväärt SI-süsteem toime tuleb. Kuulutus on muide siin, vabu kohti peaks veel natuke olema ja mina julgen seda küll soovitada. Hetkel tuleb sinna päris huvitav kamp inimesi ja pealegi on tegu Treffneri keldriga, kus hoitakse radioaktiivseid jäätmeid ja Uve räpaseid saladusi, nii et kogemus on kindlasti positiivne.
Pealgi on kuulutus kirjutatud kas sama hulga hallutsinogeenide all, kui keskmine biitlite laul, või kellegi poolt, kes kehastab seda, milline oleks Salvador Dali, kui ta korraldaks larpe.
Ja peale, Enno tuleb, nii et see asi on puhas win.

Dani kutsus mind pitsat sööma (see tundub viimasel ajal populaarne olevat), aga ma ei läinud, sest mul polnud kõht tühi ja ma lugesin parajasti huvitavat raamatut. Seal oli Hitler sees. Aga ta sai hingata küll.

Mul tekkis täna Rimi poole jalutades kohutav tahtmine Folgile minna, aga selleni on veel veidi rohkem kui natuke aega. Ja kui ma järele mõtlen, siis ei tea ma, kus Viljandisse hääletamiseks tehtud silt praegu on. Peaks selle üles otsima.

Tragun pakus mulle Jää ja tule laulule kohta, aga ma pole kindel, kas ma lähen. Paljud inimesed tunduvad ära ütlevat, Dani sai endale kuidagi Angelicu koha.

Millalgi peaks Lille Majas pseudourust läbi astuma, täna tekkis igatsus kuhugi urulaadsesse paika sattuda ja kuigi Kuriboh tahab päris urust endale kostüümi tuua (WTF?) ja palus mul ennast sinna sisse lasta, ei tahaks ma arvatavasti sinna eriti kauaks jääda. Ma sain juba ühe korra astmast lahti, jälle sama asja teha oleks liialt tüütu.

Homme peaks lõpuks näitlejatega ka kokku saama. Aega on küll kohutavalt vähe, aga see-eest on näitlejad ülimalt entusiastlikud. Ja meil on Enno, nii et me ei saa feilida. Vast teeks lihtsalt etenduse, kus osatäitjad lähevad ilma ühtegi proovi tegemata lavale...

Beieril on praktikant.

Vaadake ülesse, hingake taevasse

2009-02-02T15:23:00.000-08:00

Ma võiks muidugi kirjutada tüütult lõputu jutu Šotimaast, aga see oleks täiesti surnud tekst ja ma ei pea seda kuigi mõttekaks, sest proovida seda maad sel viisil edasi anda oleks kuiv ja koolnud moodus.

Arvatavasti on tegu paljude tegurite koosmõjuga, aga hetkel on minu enesetunnne küll täiesti jabur. Klišeekorras võiks muidugi mainida, et võiks magama minna, sest kell on kuradi palju ning homme ootavad mind meeldivad topeltmatemaatika ja -füüsika (mitte nagu mõndasid, kellel on pärast sessi vaheaeg...grr), aga õnneks pole asi kõige hullem, sest me alustame meeldival kombel ajalooga. Heh, jah, ma eelistan rääkida pigem enda tunniplaanist kui Šotimaast. Masendav.

Tegelikult oli mul parajasti käsil situatsioonikoomika kirjeldamine. "Alguses oli piiritus," ütleks selle peale Anaximandros. Tundub, et ma oleks just kui mingitetest ahelatest vabaks saanud... sarnane veider prii ja rõõmus tunne.

Nõnda öö ja päev varsti ulatavad käed
nii et midagi ei näe

Asi on vist inertsis, mis on sellest viimaste päevade ärevast liikumisest alles jäänud. Enesetunne on aga imehea, mul on tunne, et vast peaks minema tänavale ja üritama ammutada ööst seda meeldivat emotsiooni, mida tal pakkuda on. Unegraafik on nii või naa segi.

Kui rumal rahutus ei luba üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd

Ma peaksin vast näitlejatega homme midagi tegema, et Merikese fantastiline tükk milllagi lavale ka jõuaks, aga asjade hämmastav oskus samale ajale sattuda hakkab juba seda tõsiselt ohustama. Neetud paratamatus, tal ikka on midagi minu vastu!

Rumal rahutus... ei lase üksi olla... rumal rahutus... rumal rahutus... ei lase üksi olla... rumal rahutus

Asi võib olla lihtsalt tohutute Irn Bru koguste järelmõjuga, mis lõpuks välja löövad. Või äkki hoopis võõrutusnähtudega. Täiesti teisest asjast rääkides leian ma, et mul siiski oleks kassi tarvis. Seda ainuüksi seepärast, et ma saaksin temast kirjutada, sest blogid, mis räägivad regulaarselt kassidest tunduvad inimestele meeldivat ja miski peab teile värdjatele ju selle jama juures meelepärane ka olema.

Loodussuuna õpilased hoiaksid sel juhul samas arvatavasti minu blogist eemale, nad tõesti vihkavad kasse väga. Ma peaks millalgi siia paar esinduslikku küsitluslehte üles riputama.

Minni! Ma unustasin täiesti ära, et ta vanu EFFi inimesti üles leida tohib, pean talle kohe mingi sõnumilaadse asja saatma.

Tänu sellele unustasin ma just ära mingi väga olulise, põneva ja väga loomingulise asja, mille ma siia kirjutama pidin. Ma lähen teen pigem teed.

Kuu kannab küürule möödakarvapai.

Kärssava sabaga orav üritas paaniliselt sügavamale heinakõrte vahele puguda, aga talle mullast vastu sädelavad rubiinid pimestasid tema suitsust vett jooksvaid silmi enda liialt ereda säraga. Heinast poleks samas nii või naa abi olnud, sest taevast rahena langevate munakivide sadu kasvas järjest tugevamaks. Soisel pinnal varju otsiv orav vajus vaatamata pingutustele üha alla, alla, alla. Ja leegitsev rõngas tema ümber kasvas kõrgemaks. Ning see põles, põles, põles.

Tobe, et inimesed arvavad, et nad pole lapsed, tobe, et nad eitavad fakti, et neile meeldib kohutavalt peitust mängida.

"Did I ever tell you I've been struck by lightning seven times?"

Things I've learned from vanilla Rome: Total War

2009-01-27T12:22:00.000-08:00

1. The Res Publica Romana was a confederacy that consisted of 4 factions.
2. Ancient soldiers loved using dyed clothes - despite the fact that they were extremely expensive.
3. Parthians really loved pink.
4. The idea that Egypt was a Hellen state during 3rd century BC is a myth – the country was ruled by the pharaohs from the New Kingdom.
5. Christian priests and gladiators casually took part in battles.
6. Controlling the colossus on Rhodes actually increased trade profit by 40%
7. Romans were actually Americans sent back in time
8. For some reason Iberia was actually a country at that time.
9. Maybe that's because there were people who were calling themselves "Spanish" living there during that time period.
10. The Roman Republic fell around 220 BC after a bloody civil war between the aforementioned four Roman factions and became the Roman Empire.
11. Parthians really loved pink
12. Nothing can beat Praetorian cavalry, not even Cataphracts.
13 The Gallic wars happened a lot sooner than everyone think they did - around 280 BC.
14. German troops actually formed phalanx in battle.
15. Noble children always look exactly the same.
16. The Seleucids never had a properly sized empire - they only extended from Sardis to Seleucia.
17. The different Roman factions believed in different deities but there were no temples in Rome itself.
18. Successor military training for phalangites included daily masturbation to build up the muscles of their right hand. This enabled them to hold their 18 foot pikes with a single-handed grip 6 inches from the end.
19. The Britons conquered Gaul and Germania.
20. By 200 BC the Spartans were still the greatest soldiers in the world. They also wore a red dress.
21. Parthians really loved pink.
22. The Britons threw the heads of fallen foes back at the enemy with devastating results.
23. Sea travel from Greece to Egypt takes a year.
24. There was an international agreement on the clothing of diplomats.
25. The word "alliance" has shifted since antiquity, as it used to be a declaration of war in 6 months if you shared a border with the country that offered it.
26. The correct spelling of the pluralization of the Scipio family name, is Scipii, not Scipiones.
27. By the year 200 BC the Romans expanded throughout Germania, Scythia, Arabia, and Saharan Africa.
28. Despite popular belief, the famous lorica segmentata armor was actually invented in the late 200s BC, not the early ADs.
29. Parthians really loved pink.
30. Peasants would rather fight with a tiny knife than a spear
31. The arcani (yes, naturally it's "arcani", the historians have always just misspelled it as "areani") were an elite unit of ninjas.
32. Greek hoplites used the Macedonian phalanx.
33. Hannibal actually fell in battle the first time he met the Romans in combat. And he usually fell a few decades before his supposed birth.
34. The best armor the Greeks could afford for their general's bodyguard was a straw hat.
35. The Roman gladius was used for midless slahsing in battles.
36. After Alexander's death the Macedonians became Wannabe-Spartans who used the lambda as their nation's symbol.
37. Parthians were uncivilized people that couldn't even pave their roads.
38. By the way, they also really loved pink.
39. Even though Carthaginians were the greatest traders of their time, and thus very rich, they didn't dye their clothes.
40. Greek hoplite mercenaries loved hanging aroud in the steppes of Russia.
41. All Berbers were muslims in the year 363 AD.
42. During 3rd century BC, the Gulf of Finland, the seas around Copenhagen and the Red Sea around Sinai were the most pirate infested waters on earth.
43. Urban Cohort was the mightiest infantry unit of the antique world. This is surely somehow related to the fact that they were mostly firefighers.
44. The main social function of the Celtic druids was to babble incoherently at the enemy army during battles.
45. The Seleucid Empire had legionaries.
46. Rhodes and Pergamon were under Spartan dominion.
47. Parthians really loved pink.

Merry Winter-een-mas!

Tallinn - Moskva

2009-01-27T06:11:00.000-08:00

Rong väljub kell 16.50. Ei, mitte Moskva oma, Tartu oma loomulikult. Moskva oma läheb alles 17.10.

Mul on Balti jaamas Sekspoe wifi. Arvatavasti on tegu väga fantaasiavaese poega, kui neil nii igav nimi on.

Igatahes, nagu ma ütlesin, on rongi väljumiseni 29 minutit aega. Tartu rongi, mitte Moskva oma - too väljub 49 minuti pärast.

Igatahes lahkusin ma tänu veenvale vabandusele tülikast matemaatikatunnist ja kõndisin läbi jaheda Tartu kesklinna bussijaama. Kurgus andis endast märku tagasihodlik torkiv valu, aga erinevad kuumad vedelikud on suutnud igasugused haiguslikud nähud siiski pädevalt kontrolli all hoida.
Linn kihas inimestest, kes suundusid arvatavasti eikuhugi, vähemasti nende pilgud andsid küll märgu sellest, et neil on täiesti suva, kuhu nad parajasti teel on. Sel korral ei kohanud ma Morwenit, see oli kurb, kuna eelmisel korral oli ta mulle vastu tulnud keskaja eksamile rutates. Morwen on muide vahva.
CoMarketist leidsin ma allarinnatud makaronirooga ja lasin punaseks värvitud juustega lühikest kasu ja kõhnal neiul, kes valmistoidu leti taga kliente teenindas seda endale umbes 300 grammi karbi sisse panna. Ühtlasi nägin ma sama leti juures plastikkahvlist ja salvrätist koosnevad komplekti hinnaga 1.20, mille ma otsustasin samuti osta, kuna makaronide söömine ilma vajaliku varustuseta oleks tülikas olnud. Riiulist haarasin ühe paki punast Juissit ka, see oli kurgu jaoks veidi tülikalt külm, aga üldiselt polnud hullu.
Maksin keskealisele blondile tüsedale müüale, kelle nimi oli Elina sobiva koguse raha ja jätkasin makarone alla kugistades enda eepilist teekonda 12.30 väljuva bussi suunas. Riia tänavat ületades astusin ma sügavasse lompi, kuna mu tähelepanu oli koondunud Vana Kaubamaja küljes olevale temperatuurinäidule, ja määrisin vähesel määral enda pükse.
Bussijaama jõudnuna avastasin ma, et mul pole sularaha ja kuna mul veel kümmekond minutit aega oli, siis otsustasin kasutada võluva kapitalismusemonstrumi Tasku sularahaautomaati ning ühtlasi kusta nende tualeti pissuaaride peale. Raha hankimine erilisi raskusi ei valmistanud, küll aga WC leidmine. Koht, kus ma eeldasin neid olevat oli täiesti tualetivaba, kõndisin mööda infoletist, kust punapäine noor teenindajanna ajakirja luges ja uurisin värvilist kaarti: see suunas mu tagasi samasse kohta. Kõndisin taas infoletist mööda, aga sel korral märkasin silti, mis juhatas mu teisele korrusele. Sammusin mööda infoletist, sõitsin eskalaatoriga üles, heitsin pilgu Rahva Raamatu uue kirjanduse riiulile ja leidsin nurga tagant WC. Sinna tuli ka ühk habetunud keskealine pikka kasvu mees, kes kandis halli talvemantlit ja kõndis kindlal sammul ühte kabiini.
Lahkusin peagi peldikust ja kõndisin juba veidi kiiremal sammul läbi Rahva Raamatu, kuna bussini oli väga vähe aega jäänud ning lõin selle käigus peaaegu põrandale asetatud dekoratiivse raamatuvirna ümber. Müüjanna, taas muide punapea, kel oli seljas sümpaatne oranž särk, heitis hirmunud pilgu minu suunas, aga nähes, et midagi ei juhtunud naeratas sõbralikult. Mina vastasin sarnase naeratusega.
Paar minutit hiljem ostsin juba umbes viiekümne aastaselt kiilanevalt, aga bussijuhi kohta võrdlemisi heas vormis olevalt mehelt pileti Tallinnasse. See maksis 130 Eesti krooni. Kuradi tõprad võtavad mu raha ära.
Tartust välja sõites silmitsesin linna ja inimesi ning mõtlesin ühe novelli peale, mida ma hiljuti lugesin. See oli hea, aga ma ei hakka detailidesse laskuma, kuna ma ei autorit ega pealkirja ei mäleta ja sisu ümberjutustus oleks liialt pikk ja arvatavasti tüütu. Aga Hegelile oleks see novell väga meeldinud.
Sõites maaliliselt lumiste väljade ja metsatukkade ning erinevate kapitalismi propageerivate reklaamide vahel looklevat surmamaanteed mööda Tallinnasse, lugesin ma Bulgakovit, täpsemalt "Valget kaardiväge" ja jäin ühel hetkel väga uniseks, aga suutsin siiski magama jäämisega võidelda ja kogu tee üleval püsida.
Umbes kahe ja poole tunni pärast saabusin Tallinnasse ja mõtlesin võõraste numbrimärkidega veoautode parempööret jälgides Ülemiste ristteel selle peale, kust nad pärit on. Nad suundusid siis Sõjamäe poole, see sai ikka kõigile selgeks, eks?
Igatahes jõudsin ma peagi bussijaama ning eriates kõiki liikluseeskirju tormasin üle sõidutee, astusin üles libedale rinnatisele ja suundusin umbes poolesaja meetri kaugusel asuva kodakondsus- ja migratsiooniameti kontori poole. Sain sealse järjekorda reguleeriva masina käest dokumentide väljastamisega tegelemist paludes vastuseks numbri 544, mis samal momendil ka ekraanil vilkuma hakkas.
Mind ootas keskealine tüse blond naisterahvas, kes suhtus minusse nagu kõik kodakondus-ja migratsiooniameti töötajad kõikidesse klientidesse - nagu ma oleks poolkurt kretiin. Noh, arvatavasti oli tal samas üpris õigus.
Pääsesin ühe allkirja, enda nime ja käesoleva kuupäeva kirjutamisega paberile ja sain kätte passi, mis oli enda eelkäijast märksa helkivam ja kilesem ning sisaldas veelgi rohkem tarbetut infot. Arvatvasti ei saa enam võltsitud Eesti passiga nii lihtsalt Suurbritanniasse reisida nagu selles veidras dokfilmis, mida ma paar aastat tagasi nägin. Praegu oleks hea võimalus kontrollida.
Igatahes läksin ma mõned minutid hiljem trammi peale ja augustasin enda soodustalongi nii, et ta võimalikult vähe viga saaks. See õnnestus päris hästi, ma arvan, et ta elab kolm-neli ühistranspordi kasutust veel üle.
Kuulasin enamiku trammisõidust erakordselt lolli möla ja jõudsin mingil hetkel Balti jaama. Ma oleks tahtnud ka tallinlasi väga näha, eeskätt just Itit ja ka Triinuga koos olen ma juba kaks aastat plaaninud teed juua, aga aega oli võrdlemisi vähe, nii et ma ei tülitanud neid.

Nüüd istun ma pingil ja vaatan, kuidas punase jopega naine enda pruuni pikakarvalist kassi ringi tassib.

Ja Egle andis mulle mingi erakordselt tüütu ja vastiku asja, millega ma praegu tegeleda ei viitsi ja loodetavasti õnnestub mul seda veel mõnda aega vältida. Nii umbes igavesti.

Ma lähen nüüd rongi peale.

Elame keral, kui liivatera on mõõtmatus kosmoses ta

2009-01-25T13:41:00.000-08:00

See blogi on minetatnud igasuguse stabiilse uuendusvõime, aga vähemasti toimib see paremini kui Curuniri oma.

Midagi revolutsioonilist pole otse loomulikult ka toimunud, veritsevad laibad on enda pead kuulihaavadega dekoreeritud rinnule toetanud ja puhkavad nüüd rahulikel meelil.

Ärge muretsege, tuumariikidel on kõik kontrolli all, suvalisel hetkel võib selle tüütu jama ära lõpetada. Tõesti, minu arvates on täiesti ratsionaalne, et riik omab 2400 raketti, mis on suutelised tuumalõhkepäid laiali kandma.

Ma taban enda iga paari minuti tagant mõttelt, et humanitaarpraks tuleks ära lõpetada.

...aega on.

Kaugelt kostub viiulite mängu...

Peaks üldse enda variatsioonirikastest mõttekäikudest täiesti ebaratsionaalsetel alustel sündinud ideestikud mingi tulemuseni viima, aga ma arvan, et see huvitab ainult inimesi, kes pole mina, nii et ma ei pööra sellele liigset tähelepanu.

Kodakondus- ja migratsiooniameti töötajad peavad teid poolkurtideks kretiinideks, suhtuge neisse sama moodi.

Teate, teeme õige nii, et pärsime kõik iseenda sõnaõigust. Looks sarnase süsteemi, kus me tsenseerime absoluutselt kõike, mida me öelda tahame - see oleks väga efektiivne lahendus meie kartusele, et keegi saab meie arvamusest aimu.

Ta võtab veel ühe lonksu viskit ning sülgab järjekordse suutäie leeke. Lumi tema ümber põleb, õhk on kuumusest paks, saapatallad sulavad, juuksed kärssavad. Kopsudes lahvatab tulemöll ja leegikeel tabab põgenevaid hirmunuid. Keset kõrvetavat põrgut keerleb eredaima leegina tema verev kleidisaba.

Kellelegi tuleb pai teha. Kõige ilmselgem kandidaat oleks tänu tema juustele muidugi Enno, aga tema tegelikult ei sobi.

Ma näen homme lõpuks neid näitlejaid, kellega koos mul midagi korda saata tuleb. Ma loodan, et ma saan võimaluse ka Merikese näidendile millalgi pilgu peale heita, viimati oli ta mu peale väga tige, kui ma talle mainisin, et näitelejatega kohtumise asemel pean ma sõitma Tallinnasse passi totlema.

Mulle ei meeldi, et Ghosti mäng toimub ajal, mil ma ei saa sellele minna, aga Alleria on samas ka sel ajal Eestist ära, nii et grupp, kuhu ma tehniliselt kuuluma peaks, on nii või naa väga lünklik. Hiiglamoodi päratumalt lahe on aga see, et Thanaria tuleb! Tuleb! *hulk nonverbaalset lalinat, mis väljendab rõõmu* Rojan! Ta on kahtlemata minu lemmiktegelaste top kolmes. Ma arvan, et vast peaks enne järgmist mängu samas veidi meditsiinialaseid teadmisi juurde koguma, mul on tunne, et ma olen sel alal mõneti lünklik. Üldlevinud teadmisi ma muidugi oman - verejooksu peatamiseks piisab näiteks suvaliselt riideribast, mis on ühekordselt ümber viga saanud piirkonna seotud.

There Are 0 Gaps in Your Knowledge

Where you have gaps in your knowledge:

No Gaps!

Where you don't have gaps in your knowledge:

Philosophy
Religion
Economics
Literature
History
Science
Art

Do You Have Gaps in Your Knowledge?

Yeah, I know just about everything, so I win at life or something.

See on suurepärane test juhuks, kui sa tahad end targana tunda, sest tulemused näitavad alati, et asju, mida sa ei tea, on väga vähe, nii et pole vajadust muretseda.

Aapo ei ole Lennart, Aapo ei ole Lennart, Aapo ei ole Lennart.

Ja maailm enam ei mahu su sülle sooja ja varju

2009-01-19T14:05:00.000-08:00

Ma peaks mainima, et esiteks leian ma, et märksa parem idee oleks hetkel magama minna...

...kuid rumal rahutus ei lase üksi olla.

Ma olen sunnitud tunnistama, et oli tegelikult päris hea idee nõustuda Vahurit sotsiaalteaduskonda saatma, kui ta poolvägisi ja nõudva maneeriga palus mul ja Ennol seda teha. Kuna jalutuskäik jõudis lõpuks läbi huvitava ja ühtlasi toitvt arengu välja Karlova vaiksetele hämaratele tänavatele, siis olin ma päris rõõmus semifakultatiivse otsuse üle temaga kaasa minna vaatamata faktile, et tegu oli Vahuriga.

Ma pole kastsusväärselt ammu sattununud märkama, et ma jalutan Karlova tänavatel. Just nimelt seda märkama, sest viimsed korrad, mil ma seda teinud olen pole üldsegi nii iidsetel aegadel aset leidnud. Loomulikult esines neid märka tihemini, kui Urg veel oli... aga nojah. Karlovas valitseb see ainulaadne rahulik, ma ütleks, et veidi kelmikas, atmosfäär, mis mulle kohutavalt meeldib. Ja sel linnaosal on tegelikult väga palju erinevaid nägusid, mõnel ristteel võib neist väga paljusid korraga näha.

See maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi.

Humanitaarpraktika piiritletud andmete analüüsimisel leidsin ma päris huvitavaid statistilisi tõdesid. Muidugi on mõiste nagu "statistiline tõde" juba iseenesest täiesti absurdne, sest teatavasti on olemas ainult kolme liiki valesid: tahtlikud valed, tahtmatud valed ja statistika, aga sellele vaatamata on ennast (ja loomulikult seeläbi ka kõiki teisi) aeg-ajalt väga lõbus petta.

Algse uurimese põhjal võin ma juba öelda, et kui humanitaaridele meeldivad kassid, siis reaalidele pigem meeldivad kassid.

Rääkimata loodusest, kellele on kasside suhtes kaugelt liialt palju radikaalselt erinevaid seisukohti. Aga nagu ma juba mainisin, siis me loodusest ei räägi.

Kõik Treffneri rebased on aga kenasti pihta saanud, mida tähendab uni HTGs ja leiavad, et unenägudel pole nende tulevikuga midagi pistmist... peamiselt arvatavasti seepärast, et kuna nad ei maga, siis on neil üpris keeruline unenägusid näha.
Tsiteerides "Treffneri tõde ja õigust":
"Morss ei ole tasuta!"

Ei... oot, mitte see punkt

Ahjaa

"Uneaeg on suhteline mõiste, mida võid võrdsustada ka õppimise ajaga."

Mis jätkuvalt meenutab mulle, et tark idee oleks veidike magada enne homset kohutava tunniplaaniga päeva, eriti tõdedes, et ülehomme on füüsikas töö ning seega peaks homse ööga midagi asjalikku tegema.

That deaf, dumb and blind kid
sure plays a mean pinball.

Kolmapäeva õhtul samas olete te kõik oodatud... kuhugi, et teha midagi! Jah! Nii et... te võite näiteks minu juurde tulla... kell... seitse! Täpselt nii! Ning mulle näiteks veini tuua. Ja üldiselt on tegu Lenini surma 84. aastapäevaga, nii et meenutagem teda ka.
Rääkimata muidugi Orwelli 58. surmaaastapäevast (jah, iroonilisel kombel surid nad samal kuupäeval). Ning 84 aasta möödumine Lenini lahkumisest teeb kogu asja veelgi orwellikumaks.

Ei, päriselt, tulge julgelt.

Head ööd teile kõigile, tõprad!

(Eriti neile, kes seda hommikul kell 9 loevad)

Mets ja seitse meest

2009-01-18T13:25:00.001-08:00

Ja majanduskriisist saame me üle nii, et ehitame hästi palju raudteid.

Kolmekümnendatel küll töötas. Pealegi on meil nüüd ruumi uute rööbaste mahapanekuks, sest mitmest kohtast on vana raudtee üles võetud. Haapsalu-Riisipere liini ehitamiseks on perfektne alus olemas. Ja kogu Eesti raudtee on ju ka ometi ilusasti meie oma. Elagu onu Edgar!
Alati on veel teatav sümbolistlik aspekt.

Ma nägin eile õhtul üle pika aja Morti, no ja loomulikult ka Terryt, kes oli vahepeal päris nukker ja see oli natuke kurb. Me sõime Glamis, kus keskmine ootaeg toitudele on piisavalt pikk, et lahendada enam-vähem kõik maailma probleemid. Riis oli päris maitsev.

Kuna ma olin näljane, sest tegu oli hommikusöögiga kell kuus õhtul, siis sõin me eelnevalt veel Zavoodis viinereid kapsaga, mille friikartulid olid kummalised väheküpsed ja väheses kvantiteedis. Mmm... jah, toit oli siiski hea.

Kõik kulmineerus sellega, et me omastasime pudeli ääretult halba rummi imiteerivat vedelikku, mida keegi tegelikult ei tahtnud. Pool sellest ootab veel minu köögikapis oma aega.

Enno peab terve Euroopa eest kõnet pidama. See saab kindlasti meeldejääv olema. Täna hommikul polevat ta ennast samas eriti hästi tundnud, kuna tema reaalselt jõi seda rummilaadset ollust mingil põhjusel.

Jah, kirjanikud ongi tegelikult masohistid. Eriti Golding, tal oli kindlasti palju erinevaid haiglasi literatuurseid fetišeid.

Mul on tunne, nagu nädalavahetust polekski olnud. Vast on pigem see selline tundumus, et see esines ainult gaasilises oleks. Hmm... see kõlab nüüd samas nii, nagu ma oleks kolm päeva oopiumit suitsetanud. Ei, ma ei mõelnud seda absoluutselt niimoodi. Aga arvatavasti ei mõelnud Hegel ka asju, mida ta ütles niimoodi - ei mitte oopiumi kohta - inimesed lihtsalt ei saa sellest aru. See tekitas päris palju probleeme...

Ma tegin religiooni praktikumi küsitluslehed valmis ja lõppprodukt (ha, kolm p-d!) oli tegelikult päris tobe, aga pole hullu. Kogu asi koosneb viiest küsimusest, pluss ühest, mis teemaga läbi mitemete varjatud seoste igati haakub. Egas midagi, homme teeme rebastest ajutiselt laborihiired.

Uni keeldub jätkuvalt minuga normaalselt suhtlemast. Positiivne on see, et ma näen vähemasti toredaid ja huvitavaid unenägusid selle kummalise ja pahatihti lühikese aja jooksul, mil ma magan. Unenägudes elamine polekski vast eriti halb, seal on lõppude lõpuks kaks Taliesinit ja palju vahvaid persoone veel.

Aga magamisega seonduvad arutelud on praegu nii paljudes erinevates blogides populaarsed, et te tõprad nii või naa ei viitsi neist ka siit lugeda. Pealegi on minu uni võrreldest näiteks Dani omaga perfektses korras, kõik kviesofiilid võiks pigem tema blogi lugeda.

Oh me vaesed öised orjad...

TW foorum on kusjuures märkimisväärselt heal tasemel ajalooalane infobaas, seal on antiikajaloo kohta mõningaid vägagi detailseid ja häid ülevaateid, täna sattusin ma näiteks suurepärase ja väga mahuka Pärsia (Ahhemeniidide oma) ajaloo ülevaate otsa. Kreeka ja Rooma ning enamuse Lähis-Ida riikide kohta on samuti laialdaselt infot. Ka nn barbaarsete rahvuste kohta Euroopas on üpris palju kraami suudetud kokku otsida ja seda eriti tihti ei juhtu. Arvatavasti on nende infobaas sama laialdane ka kesk-ja uusaja kohta, aga kuna ma pole Medieval II-ga veel tegelenud ja Empire-iga tegelemine oleks selle nõuete tõttu nii või naa utoopiline unistus, nii pole ma vastavate ajastute foorumeid veel lähemalt uurinud.

Ilus lumi, mis üleöö ilmus katab nii kaunilt kõiki maju ja tänavaid.

Nii vaikseks kõik on jäänud...

Ei saa me läbi Lätita

2009-01-14T13:13:00.000-08:00

Anarhia Läti Vabariigis.

Maailmarevolutsioon vohab. Majanduslikku olukorda vaadates pole muidugi imestada, et mõned temperamentsemad isikud otsustasid bürokraatide aknaid sisse loopima minna. Valitsusele just palju lootust anda ei saa, mulle meeldib iseenesest Zatlersi ultimaatum: kui te ei tee nii, et rahvas teid laiali saata saaks, siis ma saadan teid laiali!
Tegelikult tundusid korrakaitsjate meetodid protesteeriva rahva vastu vähemalt nende väheste halvakvaliteediliste videote põhjal, mida ma netist leidsid ühest küljest väga ebaprofessionaalsed ning teisalt lausa brutaalsed. Tundus, nagu ei oskaks Läti märulipolitsei enda tegevust korralikult omavahel koordineeridagi, rääkimata efektiivsetest manöövritest. Muidugi teeb kuues varvas liikumise vast veidi keerulisemaks.
Palju otsekohesemalt häiriv oli kaader, kus ühe kodaniku kallal otseselt füüsilist vägivalda tarvitati. Põlvega näkku löömine pole just politsei poolt kuigi kompetentne ja ammugi mitte tolereeritav käitumine.
Kui lisade sellele kaebus, selle kohta, kuidas üks tüüp kummikuuli läbi silma kaotas, on juba päris paljut ette heita.

Mul on ruudilist ülikonda vaja.

Helge rääkis mulle, kuidas Lennart nende näiteringiga tegeleda ei viitsi ja Teringu arvates oleks hea idee, kui mina seda teeks. Tegelikult oli kriteeriumieid kolm: Merike peab kirjutama, mina pean lavastama ja Enno peab mängima. Hetkel on kõik elemendido olemas. Näidendiks saab arvatvasti Merikese Luupainaja jutuste põhjal kirjutatud stsenaarium. Jutustusena see mulle meeldis, laval ma seda veel päris hästi ette ei kujuta, aga noh, meil on lõppude lõpuks ikkagi Enno.

Ja natsimeelsed inimesed ei tohiks kirjutada. Tõesti. Hamsun on tüütu, ta kirjutas lihtsalt "Tõe ja õiguse", kus kõigel on õnnelik lõpp ja ploti veel vähem kui "There will be blood'is" Teos oleks päris hea, kui see koosneks vaid raamatu esimesest kahest leheküljest. Romaan, mille peamine point on: And he lived happily ever after... And now I'm going to tell you how!

Külma sõja innovatiivne versioon kisub järjest jahedamaks, sest ilmselgelt tunneb Ukraina tohutut viha kogu EU vastu ei terroriseerib Euroopa Liidu riike kättemaksuks selle eest, et Algirdas nende suurepärasele riigikesele kunagi lõpu peale tegi või midagist. Jah, tõenäoliselt on Euroopa kannatustes süüdi leedukad. Ning vaene pisike Venemaa ei saa ka midagi külmetavate eurooplaste heaks teha, sest kurjad-kurjad Ukraina fašistionud ei keera kraane lahti. Ja oleks ju ebaaus, kui teised Ida-Euroopa riigid gaasi transiitveost kasumit saaks.
Venemaa motiivid on kogu selle situatsiooni puhul kahtlased. Ainus tõenäoline eesmärk oleks Ukraina praeguse valitsuse likvideerimine.
Eestis üritatakse ka gaasipuudust veel tagasihoidlikult varjata, hetkel keeratakse lihtsalt Tartus regiooni aeg-ajalt küte kinni, et energiakadu väiksem oleks.

Väljas hiilib rebaseid.

Kuramuse Saaremaa Valss on mind terve päeva kummitanud.

Ja ortograafiaolümpiaad (või mis iganes selle asja täpne nimi ka ei ole) pidavat üpris tüütu olema, väidab Merike eelmise aasta kogemuste põhjal. Mh, vähemasti tasub see ennast arvatavasti läbinisti ära.

Pilgud on kuramuse naljakad asjad.

Draamateatri esisel trepil on aeglaselt haihtuvad jäänused kesktalvisest lörtisist. Viimased trammid veerevad metalse krigina saatel stoilise rahuga mööda tugeva tuule käes seisvast kogust. Mustad juuksed lehvivad sporaadiliselt tema näo eest, aga pilk tema helesinistes silmades jälgib pühendunud teisel pool tänavat helitult jalutavat musta kõutsi. Mööduvad inimesed eelistavad teda pigem siiski mitte näha.

"Catholic Church is the Only Church that Saves. If you think it's your church then try and prove it from the Bible, you can't, I can prove it is the Catholic Church because the Bible supports it . And the correct interpretation was given only to the Church that Jesus formed on Earth, One Interpretation not all of your man-made interpretations. That's it, I'm right and your wrong because the Holy Bible tells me so."

Heh, History Channel'i kristluse foorumid on lõbusad.

Minu unerežiim on jätkuvalt jaburalt absurdne, eile olin ma nii kohutavalt unine, et magasin ligi üksteist tundi, mis on umbes poole rohkem kui ma reeglina tööpäevadel und saan, ning seetõttu olin esimesed neli ärkvelolekutundi kohutavalt uimane. Sellele järgnesid topelttunnid matemaatikat ja füüsikat, nii et ma otsustasin vaatamata üldisele virgumisele veel mõnda aega uimane olla. Umbes kelle kuue paiku jäin ma lugedes peaaegu magama, praegu pole mul aga absoluutselt und.
Tegelikkuses pole vahet, mis kell ma magama lähen, fakt, et ma pean enne kella seitset ärkama, on see, miks ma välja enda välja puhata ei suuda. Kui mul oleks võimalus hiljem ärgata, suudaks ma vast normaalsemalt magada. Samas on uinumine ikkagi omaette kunst ja unenäod muutuvad järjest kummalisemateks. Hmh, samas on Danil arvatavasti hullem.

Blah...

Life is something that happens when you can't get to sleep.

Vanzetti maailm

2009-01-12T13:58:00.000-08:00

Nii, kell on kaksteist saanud. Varem sai kell kuus ka.

Nädalavahetus oli kummastavalt absurdne ja sisaldas endas mingit veidrat ununenud emotsiooni. See polnud just päris nostalgiline, sest ma pole kunagi olnud keset Talve (ma ei paranda seda kummalist algustähe näpukat, sest on mõneti vaimukas) Taliesini talu saunas, mis paikneb kusagil keset pimedaid Kambja metsi ja salakavalaid soid, kus on enda igavese varjupaiga leidnud piisavalt piiritust, et mõnikümmend tarraskit täis joota.

Kogu olustik oli suurepärane. Esiteks ahistav külm, mis tekitas teatava isoleerituse tunde, kuigi naabrid polnud tegelikult üldsegi nii kaugel. Lisaks muinasjutuline täiskuu koos tuulise talveööga, mis varjas endast kõike lovecraftilikku, mis seostus kella kuuega. Ja pannkoogid erakordselt suitsu täis retroköögis, vahukommid ja vorst otse kaminast ning säge hispaania vein, mis ühest küljest on hapu, aga samas marjaselt värske ning kokkuvõttes muudab tohutult uniseks.

Dani seostas seda eelkõige aastatetaguse Vellaverega, aga minu arust see sellega ei assotseerunud, tegu oli lihtsalt uudse rahulikkusega, mida viimasel ajal peaaegu üldse ei esine.
Hetk, mil ma läbi lume kuuvalgel sauna asju tassisin, oli erakordselt lüüriline.

Ja loomulikult kogu müstiline vägi, mis mind kuuriuksega surnuks lüüa üritas, Mikot enda pead mitu korda peaaegu millegi otsa lõhki kukkuma pani ning lõpuks meid korrpimedasse kuuri lõksu jättis.

Vloah, aga on ju palju muudki.

Tegelikult oleks üleüldse parem idee magama minna, aga mul on selline tunne juba tunde olnud. Paistab et (mõneti looglisel kombel) on minu unetus asendunud häiriva unevajadusega, mis mind eile ja täna pidevalt magma materdanud on. Aga ma näitan sellele koha kätte seeläbi, et kirjutan teiesugustele tõbrastele mingit asjatut teksti.

Ma saan homme ajaloo arutlust kirjutada. Jei! Win! Need asjad on lahedad, vaatamata sellele, et ma ei ole siiani suutnud ühegi eest maksimumpunkte saada. See võib eksamil probleemiks kujunada. Vähemasti on kirjutamisprotsess ise lõbus.

Ja ma feilisin tänases matemaatika töös! Ma olen selle üle nii õnnelik, seda perioodi ma vast ei saa viit.

Feilimisest rääkides õnnestus see meie humanitaarrebastel ka üpris hästi. Katrin ja Marit ei saanud Beierilt just kõige paremaid hindeid, aga see on iseenesest mõistetav, sest sellesks, et lambist Priidu esimese kontrolltööga kokku puutudes see perfektselt sooritada, peab omama juba varasemast ajast laialdasi kunstiteadmisi või ülemäära pingutama. Kui järele mõelda, siis ei sooritanud mina ka enda esimest Beieri tööd kõige paremini... ei ... see oli teine töö, mis metsa läks. Esimene oli esiaja kunstist, milles ma sain viie, teist teemat ei mäletagi, aga mulle tundub, et Kreeka arhitektuur oleks loogiline. Teine töö läks kehvasti, etruskide kunsti ma küll oskasin, aga Vana-Egiptuse kujutav kunst oli vist kolm.

No igatahes oleneb kõik nii või naa arvestusest.
Ja Beier küsib arvatavasti, mis vahe on Cheopsi ja Hufu püramiididel.

Ma teen neljapäeval mingit ortograafiaasja... sest Pluum tahab, et ma seda teeks. Vahva. Vist. Või midagist.

Ja Hildebrand saatis mulle sõnumi, et ma olen arvatus Strasbourgi reisiseltskonda. Selle initsiaatoriks on arvatavasti Karli kaugelt liialt intiimne vahekord Euroopa Liiduga. Peaks vist prantsuse keelt kordama või midagist.

Too Montemoroso pakk, mis ahju kõrval looderlikult seisab ahvatleb mind ennast jooma. Hmm...

Ma olen nagu väike kuu...

Meie Soomusauto nime kandev mälumängutiim kandis raskeid kaotusi, sest Taliesin ei saa tänu algebra eksamile homsest võistlusest osa võtta. Ma värbasin tema asemele Helena, kes on peaagu sama tark inimene. (ei, otse loomulikult tegelikult ei ole, aga ta on ainult kolm-neli korda lollim kui Taliesin, mis on päris hea tulemus, sest keskpärane oleks olla kümme-üksteist korda lollim kui Tali) Ja pealegi on meil nüüd isik, kes oskab loodusteaduste küsimuste ringis midagi vastada, nii et vast ei lõpeta me seda ainult ühe punktiga. Te võite loomulikult meile pöialt hoida ja pärast tulen ma ja teen teist humanitaarpraktikat.

Keegi peaks Mordile kalli tegema.

Liis rääkis, kui häiriv mu nimi tema jaoks on (jah, ma usun, et ta pole tegelikult esimene inimene, kes seda leiab), sest see esimene osa on üpris ilmselge vihje Jeesusele, sest kõigi arvates on kreeka keel hästi lahe, aga teine pool tähendavat ... ohkurram, nüüd mulle ei meenugi see spetsiifiline kant... aga igatahes kusagil Lähis-Idas lisatakse lähedase sõbra poole pöörduses tema nime järele liide "jan". Tulemus oleks sul juhul umbes selline, et ta pöördub minu poole öeldes "Kristus - sõber" või midagi sarnast.

Sulalumine on tänav,
akna all on raagus puu.
Lume sisse pikad triibud
teinud sinu soome kelk.

Ilus ja hirmus on inime...

2009-01-07T14:46:00.000-08:00

Ma olen leppinud sellega, et mul pole enam absoluutselt mitte mingisugustki jääki unisusest. Eile olin ma erakordsel kaua üleval ja mu organism ei anna ka täna õhtul mingist erilisest puhkusevajadusest märku, kuigi ma ikkagi masendavalt vara ärkama pean.
Iseenesest tuleb see loomulikult kasuks, arvestades seda, kui mõttetu aja raiskamine magamine üleüldse on, aga mingil hetkel jookseb süsteem arvatavasti kokku

Igatahes pole, on, pole sellel suurt tähtsust. Ma olen kodus. Nagu ka varem. Ja veidi aega enne seda. Jah.

Ma sain endale veel ühe ja arvatvasti viimase Beieri autogrammi koos kunstiajaloo hindega. Koondhinne tuleb kindlasti veel, ainult Merille periood on veel läbida ja see on esiteks iseenesest väga huvitav ja teiseks üliteravaks kontrastiks Beieri tundidele.

Bioloogia koondhinde sain ma samuti viie, mille üle ma õnnelik olen. Seevastu valmistas mulle tohutut pettumust ja pahameelt see, et mind hinnati eelmisel perioodil ka matemaatikas viiega. See on kohutavalt ärritav, ma oleks võinud siis vähemasti nelja saada. Ma ei tea, Liile tunnid on tõesti nii katastroofiliselt halvad, et Timakuga õppides on tulemused kohe revolutsiooniliselt paremad. Kõik eelnevad perioodid kujutavad endast üritusi mitte läbi kukkuda ja nüüd see. Jõletu.

Ning jah, ma olen juba pikemat aega kodus.

Muide, füüsika klassi levib Tampere maja wifi. See revolutsiooniline avastus muutis ühe lisaks silmapaistva tüütuse ilmutamisele ka tohutult masendava kastuteguriga reaalaine kõvasti paremaks.

Pikemat ilukirjanduslikku teksti ma küll looma ei viitsi hakata ning Germaani Impeeriumi rajamiseks olen ma veidi liialt väsinud. See otse loomulikult ei tähenda, et ma unine oleks või midagi.

Väljas on meeldivalt karge.

Suhteliselt apaatse meeleseisundi tõttu leidsin ma, et ma võiks enda aega sisutada Taliesini ja teiste inimeste eeskujul musikaalse ennustuskunstiga, mis ilmselgelt on pärast kümnendat läbitegemist erinevate inimeste poolt mingil seletamatul põhjusel jätkuvalt huvitav. Uuest aastast tingitud vaimustus on küll hääbumas, aga täna on veel viimane kohane päev. Tegelikult on mul lihtsalt tuju muusikat kuulata, nüüd on sellega vähemalt mingi produktiivne eesmärk seotud. Minu versioon vast ei ütle mulle vähemalt, et ma abiellun Daniga.

Ühesõnaga:

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?

Phantom of the opera - Phantom of the opera

Ma arvan, et ma lihtsalt muigan selle peale.

2. Aasta 2009 põhiülesanne?

Apocalyptica - Refuse / Resist

Fight the system! Olgu, see on ka päris selgesõnaline, aga arvestades kõiki maailmarevolutsiooni ilminguid, siis ma ülemäära ei imesta.

(Otsustasin siinkohal pika verisooni kasuks [mida keegi ei viitsi lugeda] et rohkem muusikat kuulata)

2.1 Jaanuar

Metsatöll - Hakkame mehed minema

Mmm, dünaamika. Noh, ma lähen iseenesest Šotimaale. Hume'i haual peaks konjakisõõmu kah võtma.

2.2 Veebruar

OORT - Ninakad neiud

Vähe seda, mida tõlgendada.

2.3 Märts

Nirvana - Smells like teen spirit

Tundub, nagu mulle vihjataks, et terve kuu möödub mingit laadi mõnuainete mõju all.

A mulatto.
An albino.
A mosquito.
My Libido.

2.4 Aprill

Jaan Tätte - Minemine

Ei tea, kas merele ma teel või randa,
kuid tean, et kallas kaugel veel.

Gümnaasiumi lõpult polegi midagi peale stoilise lahumise oodata. Vähemasti tundub kirjandiaeg rahulik tulevat.

2.5 Mai

Vennaskond - Mina, see on riik

Igasugused kommentaarid on maikuu puhul nii või naa ülearused, aga Stirner, sind me austame.

2.6 Juuni

Sõpruse puiestee - Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Mulle tundub, et tuleb valmistuda boheemlas-satiiriliseks juuniks pärast maikuu individuaalset revolutsiooni.

2.7 Juuli

Manowar - Kings of metal

We all live in a yellow submarine OF STEEL!

2.8 August

JMKE - Tont seda teab

Oh jeerum, ärge parem augustis Kadrinasse minge.

2.9 September

Metallica - The Unforgiven II

Jah, ma tean.

2.10 Oktoober

Vangelis - The Last Mohican

Valmistuge eepiliselt destruktiivseks allkäiguks.

2.11 November

Svjata Vatra - Kalyna

Erakordselt lihtsatest geomeetrilistest kujunditest võib uskumatult paljut välja lugeda.

Kusjuures kogesin ma just tohutut deja vu'd. Põnevad ajad novembris.

2.12 Detsember

Vennaskond - Kõik on hea

3. Eneseteostus aastal 2008. Minu „mina“ 2009 aastal

Korpiklaani - Journey Man

Well that settles it. Viimased paar päeva olen ma ikkagi mõelnud, et ma tahaksin Indiast käia ning see on tegelikkuses üpris lihtne, Roy väitel on võimalik edasi-tagasi lennata vaid 6000 krooniga.

4. Rahaasjad aastal 2009

Ultima Thule - Liivimaa pastoraal

Lihtne on elu mul siin Liivimaal: ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal, kuid mõisa köis las lohiseb.

5. Sugulased ja naabrid 2009 aastal

Kosmikud - Kuidas tuli pimedus mu tuppa

Naabrid peaksin ma turvalisuse huvides vist enda korterist eemale hoidma. See ei tohiks koeraarmastajast poolseniilse vanamehe puhul väga keeruline olla.

Sugulased on nii või naa pimedad või teisi pimedaks torkavad.

6. Kodu aastal 2009

Vennaskond - Optimaal

Loobud klassist, perekonnast,
loobud kunstist, loobud tööst,
loobud tervest ühiskonnast.

7. Armastus aastal 2009

See. Pole. Võimalik.

Juba ainuüksi sellise variandi esinemine shuffle'i peal on vaid tõenäosusega 1241 ühele.

8. Tervis aastal 2009

Dagö - Toiduklubi

Olgu, see on nüüd küll mitmeti mõistetav. Võeh... keeruline mõelda. Igatahes toob see esimese asjana mõtteisse makaronid. Tervislik toitumine tundub mingisugune tegevusplaan olevat. Kena.

9. Partnerlus aastal 2009

Vennaskond - Internatsionaal

Nüüd ma lihtsalt naeran. Suurepärane!

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009 (mis kuradi kategooriad?)

Guns N' Roses - Sweet Child Of Mine

Vähemalt on vastus sama loogiline kui küsimus. Neetud, see klaviatuur on mõttetult keeruline.

11. Reisid aastal 2009

Metallica - Where The Wild Things Are

Või nii, India kõlab jätkuvalt hästi.

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009

Vivaldi - Primavera

Uued algused, võimalused etc etc, sarnane klišeeline jama.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009

Sarah Brightman & Hot Gossip - Starship Trooper

Kena. Ma tantsin ennast tõenäoliselt invaliidiks.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009

Disturbed & Korn - Forsaken

Uuuu, see kõlab nüüd küll põnevalt. Huvitav, kas sellel on mingi seos sellega, et Forsaken on minu jaoks vaieldamatult öölaul. Ma pole seda nimelt kunagi päeval kuulama soostunud ja tänu sellele püsib sellel tegelikult meeldivalt müstiline atmosfäär.
Praeguseks pole ma samas võimatute kombinatsioonide esinemise üle enam absoluutselt üllatunud.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks?

Vennaskond - Ta lihtsalt hulgub linnast linna

Või nii. Mul võivad tekkida tõsised eksistentsialistlikud probleemid selle neetud muusikaliennustuse tõttu.

Paneks siis Taliesini eeskujul veidi inimesi kah kuni ma veel klahve tabada suudan.

Idril-Hanna-Hellra

Somnambuul - Maailm on ümmargune

Aga ma ei oskagi Iti kohta midagi öelda.

Tali ise

Queen - We are the champions

Ta ennustas endale aasta lõpuks sama saatust, aga ma oleks ülimalt meelitatud, kui ma sellesse kaasatud oleks.

Dani

Aqua - Barbie Girl

Oot...

Ooot...

Ma naeran veidi veel....

Oeh...

Jah... noh, mis siis ikka, eks me abiellu ja värki.

Vahur

Singer Vinger - Ära jahtu

No further comments needed.

Helena

Indigolapsed - Sa oled hea

Jah, oled küll.

Erlessa

Dagö - Joonistatud mees

Teate, jah, tõesti, ma usun, et Erlessa on tõepoolest joonistatud mees, kelle anatoomia pole kõige paremini õnnestunud.

Sillu

Jääboiler - Kaks tüdrukut

Saame tunda Sillu tugevat dualismi.

Ghost

Manowar - The Warriors Prayer

WinAmp on geenius. Ilmselgelt suureneb Ghost eepilisus (eriti nolife'i osas) grandiooseks.

Liis

Sex Pistols - God Save The Queen

When there's no future how can there be sin?

Merike (see)

Blackmore's Night - Under a Violet Moon

Tõesti, selle meetodi võime perfektselt sobivaid laule leida on vaimustav. Ja sa saadki selle järgi tantsida.

Merike (too [stalk 1.0])

Disturbed - Meaning of Life

Umm...
Come a little closer now pretentious whore,
I'm reeling with the feeling that I can't ignore?

Enno

Kosmikud - Viska mulda

Jah, Enno peaks tõepoolest rõõmustama, et ta veel surnud pole.

Mehis

The Beatles - Hide Your Love Away

Kuula tarku mehi.

Katrin (jah, sina, sulle kulub ka ennustus ära)

70's Disco - The Hustle

Heh. Ma õpetan seda sulle kunagi.

Mort

Led Zeppelin - Stairway to Heaven

Ilusat uut aastat, Mort!

WinAmp on kurjast!

Maitseaineiks

2009-01-05T13:16:00.000-08:00

Sitt on raskem teoloogiline probleem kui kurjus.

Pole mõnda aega kirjutanud neh. Ja ega ausalt öeldes midagi väga tähtsat öelda polegi. Vaikselt kulgeda vaikselt mõtelda, pakkuda, mis edasi saab ja igal korral meeldival määral eksida.
Iseenesest oleks päris lõbus, kui te ennast pussitaks.

Danil on käsil familiaaridentiteeditransformatsioon, mis mulle tema blogis silma jäi. Kummalisel kombel on mul ka sarnane tunne: ma olen lihtsalt rohkem enda moodi. Kõlab kuidagi tobedalt eksistentsialistlikult, aga tegelikult paistsin ma ka enda arvates kohati kadunud olevat. Tänane päev näiteks väga minulik. Aga samas ei ole mul põhjust pikalt kirjeldada hesselikke eneseotsimisavantüüre, sest see pole minusugusele ENFP-le üldse omane. Jah, ma viitasin endale kui erinevate psühholoogiliste uurimuste põhjal tehtud üldistatud omaduste kompleksile. Asi on selles, et ma tegin hiljuti mingi testi, et ma oskaks midagi vastata, kui teatavad pärnakatest new-age psühholoogiatudengid (ma vihjan muide Andeorale) minult sarnaseid asju taas küsima peaks. Vastik türanniateadus.

See loom mu iseloom
ja olen ise loom.

Igatahes nägin ma täna erakordselt värvikirevat Uvathat, kellel olid püksid jalas. Ta kurtis selle üle, et ta ei leia inimesi üles, kui ta Tartus elab. Ilmselgelt oli tal seda palju kergem teha paiknedes kusagil metsas keset Võrumaad, see on ju igati loogiline.
Aga karvapalli oli veel vahvam näha, kui iga kord, kui see juhtub.

Hmmm...huvitav, kas ma näen teda ka kolmapäeval. Teate küll, kolmapäeval noh. Õhtul. Kas ma olen kolmapäeva õhtul kusagil, kus on tema? Selle kolmapäeva õhtul? Mul iseenesest on aega sel õhtul viibida kusagil, kus viibib ka Uvatha. Selle kolmapäeva õhtul viibib antud paigas veel inimesi. Mind huvitab peamiselt see, kas koos nende isikutega paikenen samas kohas ka mina. See on mu küsimus. Kas ma viibin tuleva kolmapäeva õhtul samas paigas, kus Uvatha?

Stalinil olid närviprobleemid ikka perekonnahäda.

Viimasel ajal kulutan ma veel ebaratsionaalsemalt palju aega sellele, et ma mängin Rome'i või täpsemini selle erinevaid mod'e, RTRist on kohutavalt keeruline võõranduda. Tõesti, Rome, kus pole egiptlasi, kes kronoportatsioonimikrolaineahjuga on tuhane aasta tagusest ajast koos tüüpiliste hüksoslaste hobujõulise tehnika koopiatega kohale sõitnud, rääkimata punasilmsete verekoerte armeede kaotamisest ja üleüldisest lolluse puudumisest, mis algses versioonis tekitas tahtmise endale tõsiseid kehavigastusi tekitada. Marsi ninjadest eliitpreestrid?!?!

Ja lisaks RTRile on tore arvutigraafik-ajaloolastest nohikute foorum mulle pakkunud meeletult hulgal alternatiivseid võimalusi enda aja arutuks raiskamiseks. Iberian Conflict on nimekirjas järgmine ja mod varajase keskaja Suurbritanniast on peaaegu sama lahe kui koos Ülo ja Mikoga hustle'i tantsimine.

Aga naastes selle postituse peamise initsiaatori juurde, kelleks läbi tema blogi on loomulikult Dani, peaks veel üht asja mainima. Nimelt lugesin ma hiljuti eelmanintud inimese eelmainitud omandist leitud linki Tija blogile (yeah, mina ka ei tea, kes ta on, ma arvan, et see neiu Tallinnast, kes politseinike põlvili väänab või midagi) ja leidsin sealt järjekordse verisooni tarbetust nimekirjast, kus inimesed saavad raamatupealkirju ära värvida ja kaldkirja panna ning muid tekstikujunduslikke elemente katsetada. Neid asju on vähem või rohkem aega tagasi esinenud väga mitmete isikute blogides ja kuna minu pärgamendikogu ei või ometi kehvem olla ning mul pole praegu tahtmist suurt midagi asjalikku teha, kuna ma lugesin just tükk aega sitast, siis esitlen teile enda interpretatsiooni sellest nimekirjast.

Ehk nüüd võite rahus kiiresti alla kerida, vast on lõpus veel midagi sisukat.

Ühesõnaga:
1. Vaata nimekirja - tee oranžiks need, mida oled lugenud.
2. Muuda kaldkirja need, mis on loetud osaliselt.
3. Tee roheliseks raamatud, mida armastad.
4. Tee punaseks need, mida Sa kunagi ei loe või soovid, et poleks kunagi lugenud.
5. Tee nende taha tärn, mida sa mingi hetk soovid lugeda.

1. Pride and Prejudice - Jane Austen (Uhkus ja eelarvamus)
2. The Lord of the Rings - JRR Tolkien (Sõrmuste isanda triloogia)
3. Jane Eyre - Charlotte Bronte *
4. Harry Potter series - JK Rowling (Kokku 7 raamatut)
5. To Kill a Mockingbird - Harper Lee (Tappa laulurästast...)
6. The Bible
7. Wuthering Heights - Emily Bronte (Vihurimäe)
8. Nineteen Eighty Four - George Orwell (1984)
9. His Dark Materials - Philip Pullman (Tema tumedad ained-Triloogia)
10. Great Expectations - Charles Dickens (Suured lootused)
11. Little Women - Louisa M Alcott (Väikesed naised)
12. Tess of the D’Urbervilles - Thomas Hardy (D'Ubervillide Tess)
13. Catch 22 - Joseph Heller
14. Complete Works of Shakespeare
15. Rebecca - Daphne Du Maurier
16. The Hobbit - JRR Tolkien
17. Birdsong - Sebastian Faulks (Linnulaul)
18. Catcher in the Rye - JD Salinger (Kuristik rukkis)
19. The Time Traveller’s Wife - Audrey Niffenegger (Ajaränduri naine)
20. Middlemarch - George Eliot
21. Gone With The Wind - Margaret Mitchell (Tuulest viidud)
22. The Great Gatsby - F Scott Fitzgerald (Suur Gatsby)
23. Bleak House - Charles Dickens
24. War and Peace - Leo Tolstoy (Sõda ja rahu) *
25. The Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy - Douglas Adams (Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas)
26. Brideshead Revisited - Evelyn Waugh (Tagasi Bridesheadi)
27. Crime and Punishment - Fyodor Dostoyevsky (Kuritöö ja karistus)
28. Grapes of Wrath - John Steinbeck (Vihakobarad)
29. Alice in Wonderland - Lewis Carroll (Alice imedemaal)
30. The Wind in the Willows - Kenneth Grahame (Tuul pajuokstes)
31. Anna Karenina - Leo Tolstoy
32. David Copperfield - Charles Dickens
33. Chronicles of Narnia - CS Lewis (Narnia kroonikad)
34. Emma - Jane Austen
35. Persuasion - Jane Austen (Veenmine)
36. The Lion, The Witch and The Wardrobe - C.S. Lewis (Lõvi, Nõid ja riidekapp) (sest ilmselgelt on konkreetne raamat mingil põhjusel ülejäänud seeriast esiletoomist väärt)
37. The Kite Runner - Khaled Hosseini
38. Captain Corelli’s Mandolin - Louis De Bernieres (Kapten Corelli mandoliin)
39. Memoirs of a Geisha - Arthur Golden (Geiša memuaarid) *
40. Winnie the Pooh - AA Milne (Karupoeg Puhh)
41. Animal Farm - George Orwell (Loomade farm)
42. The Da Vinci Code - Dan Brown (Da Vinci kood)
43. One Hundred Years of Solitude - Gabriel Garcia Marquez (Sada aastat üksildust)
44. A Prayer for Owen Meaney - John Irving
45. The Woman in White - Wilkie Collins (Naine valges)
46. Anne of Green Gables - LM Montgomery (Roheliste viilkatuste Anne)
47. Far From The Madding Crowd - Thomas Hardy
48. The Handmaid’s Tale - Margaret Atwood (Teenijanna lugu)
49. Lord of the Flies - William Golding (Kärbeste jumal)
50. Atonement - Ian McEwan (Lepitus)
51. Life of Pi - Yann Martel (Pii elu)
52. Dune - Frank Herbert (Düün)
53. Cold Comfort Farm - Stella Gibbons
54. Sense and Sensibility - Jane Austen
55. A Suitable Boy - Vikram Seth
56. The Shadow of the Wind - Carlos Ruiz Zafon
57. A Tale Of Two Cities - Charles Dickens (Jutustus kahest linnast)
58. Brave New World - Aldous Huxley (Hea uus ilm)
59. The Curious Incident of the Dog in the Night-time - Mark Haddon (Kummaline juhtum koeraga öisel ajal)
60. Love In The Time Of Cholera - Gabriel Garcia Marquez (Armastus koolera ajal)
61. Of Mice and Men - John Steinbeck (Hiirtest ja inimestest)
62. Lolita - Vladimir Nabokov *
63. The Secret History - Donna Tartt (Salajane ajalugu)
64. The Lovely Bones - Alice Sebold (Minu armsad luud)
65. Count of Monte Cristo - Alexandre Dumas (Krahv Monte Cristo) *
66. On The Road - Jack Kerouac (Teel)
67. Jude the Obscure - Thomas Hardy
68. Bridget Jones’ Diary - Helen Fielding (Bridget Jonesi päevik)
69. Midnight’s Children - Salman Rushdie
70. Moby Dick - Herman Melville
71. Oliver Twist - Charles Dickens
72. Dracula - Bram Stoker
73. The Secret Garden - Frances Hodgson Burnett (Salaaed)
74. Notes From A Small Island - Bill Bryson
75. Ulysses - James Joyce
76. The Bell Jar - Sylvia Plath (Klaaskuppel)
77. Swallows and Amazons - Arthur Ransome
78. Germinal - Emile Zola (Söekaevurid)
79. Vanity Fair - William Makepeace Thackeray (Edevuse laat)
80. Possession - AS Byatt
81. A Christmas Carol - Charles Dickens (Jõululaul)
82. Cloud Atlas - David Mitchell (Pilveatlas)
83. The Color Purple - Alice Walker
84. The Remains of the Day - Kazuo Ishiguro (Päeva riismed)
85. Madame Bovary - Gustave Flaubert
86. A Fine Balance - Rohinton Mistry
87. Charlotte’s Web - EB White (Charlotte koob võrku)
88. The Five People You Meet In Heaven - Mitch Albom (Viis inimest, keda kohtad taevas)
89. Adventures of Sherlock Holmes - Sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lood)
90. The Faraway Tree Collection - Enid Blyton
91. Heart of Darkness - Joseph Conrad (Pimeduse süda)
92. The Little Prince - Antoine De Saint-Exupery (Väike prints)
93. The Wasp Factory - Iain Banks (Herilasevabrik)
94. Watership Down - Richard Adams *** (ma pean selle raamatu kusagilt kähku saama)
95. A Confederacy of Dunces - John Kennedy Toole
96. A Town Like Alice - Nevil Shute
97. The Three Musketeers - Alexandre Dumas (Kolm musketäri)
98. Hamlet - William Shakespeare
99. Charlie and the Chocolate Factory - Roald Dahl (Charlie ja šokolaadivabrik)
100. Les Miserables - Victor Hugo (Hüljatud)

Ning ülejäänud asja pole loomulikult punased seepärast, et ma neid vihkaks, vaid selle kuramuse blogi kujunduse pärast. Tõenäoliselt ei saanud te sellest nimekirjast absoluutselt mitte mingisugust informatsiooni. Ma ei saa ise ka eriti hästi aru, miks selline nimekiri loodi ja kes siia teoseid valis, sest kohati on seal väha kaheldava väärtusega asju, aga mõned asjad võiks just kui veel olemas olla. Ohwell, ma loodan, et keegi on õnnelik, et ma sellega tegeleda viitsisin.

Minu jaoks täitis see vähemasti enda ülesande ja venitas blogipostituse ebaratsionaalselt pikaks, ilma et ma oleks pidanud isegi eriti vaeva nägema.

Ning ei, siin lõpus ei ole mitte midagi huvitavat kirjas.

Kui fuajees lambike vilgub
küllap peab istuma kohale .

"Ball!" kräunus kass metsikult

2008-12-30T03:53:00.000-08:00

Ainult seepärast, et arvatavasti on šokolaad peki, heeringa ja oliividega väga maitsev.

Jah, ma tean muide perfektselt, mida Merike täna teeb.

Igatahes on homme aastalõpp ja aastaalgus ja veel arvataasti paar tühist pisisündmust, mida saadab imal põrgulikult grotsekne virvarr. Ilmselt on igasuguseid mõõtmeid sellisel hulgal ülearu, et igaüks võib neid enda äranägemise järgi väärastada.

Mind häirib kohutavalt, et märkimisväärselt suur hulk raha haihtus ilma mitte mingisuguse loogilise seletuseta lihtsalt minu rahakotist. Õhtul oli see veel olemas, aga hommikuks leidsin ma ainult suures kvantiteedis erakordselt masendavat tühjust. Raudselt on selle taga Hannes, kes leidis, et kui tal kümme krooni rongipiletist puudu jääb, siis ta lihtsalt omastab rõvedalt suure koguse raha ja ostab endale teleportatsioonimikrolaineahju või midagi.

Kassid ei kanna pükse, messire.

10 222

2008-12-25T13:45:00.000-08:00

Hämmastav! Ma sain wifi normaalselt tööle ja seda tehniliselt täiesti vaeva nägemata pärast seda, kui ma kolm päeva pingsalt seda funktsioneerima panna püüdsin.

Igatahes olen ma hetkel veel Haapsalus, eeldatavasti ka järgnevad kuus ja pool tundi, siis suundun taas Tartusse.

Siin pole absoluutselt mitte kedagi. Ausalt. Kui Mae ja Rogerini jõudsid kuuldused, et mina Haapsallu tulen, siis põgenesid nad viivitamatult linnast, peagi pärast minuga kohtumist pagesid saarele Karl ja Vodka ning Mehis otsustas täna maakonna teise otsa sõita.

Pealegi on mu ema meeletult neurootiline ning millegi pärast on tema korter (või noh, minu korter, kus ta elab) täis imelikke semitistlikke sümboleid. Heh, see loob päris põnevaid teooriaid.

Igatahes... pole ma siin absoluutselt mitte midagi asjalikku teinud, aga vähemasti sain ma mõningaid raamatuid ja muid vähesel määral kasulikke asju, nagu koti, mis on identne minu teise kotiga, aga pole umbes kahekümnest kohast rebenenud. Rahva Raamat oli ettenägelikult ühe saatnud, darn they're shrewd. Ma läpaka ekraan on samas jätkuvalt stiilselt puruks, aga vähemasti ei ole sel enesehävitusprogrammi, nagu Mac'idel.

Ja ma pean tänama seda inimeset, kes on minu ema tööläpakale, millega tavaliselt absoluutselt mitte midagi teha ei saa, Counter Strike'i installinud, sellega sai meeldivalt sisutult aega raisata.

Head uut aastat kah.

Heh, Vahur ja Dani.

Enda õõvastavaks üllatuseks leidsin ma Bloggerisse sisse logides, et minu Leadership on vahepeal tõusnud: mul on kaks followeri. Cha boonusest? Hmm...perhaps I'm developing super-handsomeness, which might be followed by super-speed and super-strength... now how could I glitter like diamonds while I'm in sunlight...

Tegelikult ei tulnud mulle too uus tolgendis esmapilgul ka tuttav ette, pikemalt ma tema olemust küll hetkel ei uurinud. Kummaline. Paistab, et ta on väga hästi kursis propelleritega.

Ma nägin samas täna tänaval sammumas kindlameelse pilguga ja vapra sammuga tuules lehvivasse mantlisse riietatud Jaansood. Mulle jõudis kohale, kui vana ta tegelikult on, 1920. aastal sündinud inimesi pole ülemäära eluski, rääkimata sellest, et nad oleks nii märkimisväärsed, kui too konkreetne vanahärra. Kuramuse Lenin oli sel ajal veel elus, kui tema laps oli. Aga tal läheb hästi, lavastavat isegi uut etendust ja puha, ning ta nägi õnneks vägagi reibas välja.

Uni.

Paraguais on duelli pidamine legaalne, kui kõik osalised on registreeritud veredoonorid.

Nii ilusad ja head

2008-12-22T00:24:00.000-08:00

Esiteks head jõuluaega teile kõigile!

Sest selle soovimine on ilmselgelt obligatoorne.

Ja ma kirjutan esmaspäeva hommikul kell pool üksteist, mis on väga uudne kogemus, ma ei suuda meenutada, kas ma üldse kunagi varem umbes sel ajal bloginud olen. Selle põhjus on, et Dani peaks kohe varsti Tartusse jõudma ja ma pean talle siis jõulukingi-raamatu üle andma, aga kuna ma ei tea täpselt millal ta tuleb, siis kasutan aega üpris kaua uuendamata seisnud blogi värskendamiseks.

Aga seda ma peamiselt viimasel ajal teengi - ootan.

Samas... ma ei ta, kui palju mul ikka jutustada on. Arvestused oleks nagu kauge minevik, jõulupidu koosnes meie klassi jaoks väikese araabiahõngulise diskomuusika poolt saadetud moraaliloo etendamisega ja seejärel mööda Tartut liikumisega. See oli päris kummaline, kuidas me terve klassiga Pluumi ja tema... hmm, kui vana ta nüüd ongi... 5 või midagi... no igatahes väga noore tütre järel kõikides Tartu pubides käisime. Idee kui selline oli muidugi geniaalne: "Tere, kuna on reede õhtu, mil kõikides koolides on õppetöö lõppenud, siis on teie pubi kindlasti nii tühi, et me võime siia kolmekümnekesi tulla." Me jõudsime lõpuks mingi osaga meie kollektiivist Zavoodi.

Curu taaskehastas viimset õhtusöömaaega, aga Jeesus ei jõudnudki kohale. Too lind, mida ta meile pakkus, oli samas maitsev. Ma muutun järjest vähem skeptilisemaks Lord A toidu suhtes, kuigi see riis on ikkagi... nojah. Üldiselt tegelesin ma suuresti hoopis Vahuri koshmaarsete sotsiaalprobleemidega.

Hmm... Dani pole ikka veel helistanud.

Mul on jube tahtmine maffiat mängida, seda ringis istumise ja paranoilise süüdistamise mängu, ma mõtlen. Laupäeva õhtul jalutasime me Mikoga ringi ja otsisime inimesi, kes oleks huvitatud, aga see ei õnnestunud kuigi hästi. Ma leidsime kolme õlleklaasiga Träguni, kes üritas meid veenda, et ta ei joo üksi, vaid kaks inimest olid just lahkunud (jajaa, muidugi) ja jõudsime lõpuks Tali ja Andeorani ning väikese viitituse järel ka Mardi ja Liisini, aga me otsustasime tol hetkel Panges süüa, nii et maffiani me ei jõudnudki. Nüüd on häiriv soov seda millalgi siiski mängida. Kas keegi on huvitatud?

Hey ho! Let's go!

In war we're tough and able, quite indefatigable

2008-12-15T12:56:00.000-08:00

a blessing in disguise, abolish, accomplish

Kõik kunstiajaloo arvestused Beieriga minu elus on läbi. Poole kümne paiku saabusin kooli ja vestlesin veidi aega sotsiaalainete klassi ukse taga Ennoga Tartu kunstnikest ning üritasin närveerivat Martat lohutada.

acquire, adamant, agenda

Kolmveerand kümne paiku saabus minu aeg kohtuda enda saatusega ja ma sisenesin pingest ja illusoorsetest õlivärvidest nõrtavasse klassi, milles oli palju funktsionalistlikke elemente, aga asus vaatamata sellele klassitsistlikus stiilis ehitatud majas.

align, allocate, apply sth to sth

Maja ise oli muide ehitatud Vene Impeeriumile 18. sajandil väga karakteristliku tüüpprojekti järgi, nagu see tol ajal seadusega määratletud oli.

appraisal, aptitude, ardous

Võtsin pileti, millel ilutses lopsaka käekirjaga paberile pandud number viis. Heitnud pilgu seletusi jagavale lehele, mõistsin ma, et minu teemadeks on renessansskunst Eestis ja Noor-Eestiga seotud kunst.

aspiring starlet, assertive, assessor

Kutsusin Beieri palvel Enno samuti klassi ja alustasin valmistumiseks mõeldud paberile märkmete tegemist. Tol hetkel tundus mulle, et ma ei suutnud mitte midagi asjalikku meenutada, aga mõningase intensiivse mõttetöö produktina suutsin lõpuks päris palju pädevat teavet üles märkida.

assume complete responibility, at short notice, backhanded

Lauri lõpetas kümmekonna minuti järel enda ettekande ja ma asusin Beierile enda teemasid ette kandma.

backlog, beaver away at smth, be on a roll

Renessanss oli mulle mingil põhjusel kehvemini meenunud, aga kohati teemast ulmeliselt kaugele kaldudes sain ma lõpuks hakkama, vaatamata sellele, et ma väga sihikindlalt barolikku Vigala altarit renessanss-stiilis tehtuks väitsin olevat.

beverage, blunder, bonus

Õnneks tundus, et ma teadsin kunstist piisavalt, ülejäänud aja sisustasin ma lihtsalt haakuva random triviaga. "Khm, jah renessanssiks võib Eesti puhul pidada ajajärku alates reformatsioonist, mille alguseks võib Eesti aladel pidada 1522. aastat, aga Euroopas üldiselt..."

briefing, by the sweat of your brow, charisma

"...aastal 1603, mil Elizabeth I suri. Eesti renessanssi lõpuks peetakse üldiselt aega, mil kogu Eesti langes Rootsi võimu alla, nimelt..."

call the shots/tune, civil servant, capacity

"...Rootsi Taanilt Saaremaa. Kui täpne olla, siis Ruhnu saare loovutas Poola Rootsile tegelikult alles 1660. aastal Oliwa rahuga. Aga kunstis, jah, kunstis tõi renessanss antiikehitistest lähtuva stiili, täpsema maalimisviisi ja õlivärvide laialdase kasutamise. Eestlastest on kindlasti tuntuim Michael Sittow, kes töötas pikka aega lausa Habsburgide dünastiasse kuuluva Saksa-Rooma keisri Karl V juures, kes muide..."

coherent, commitment, commodity

"... 9. novembril 1918 loobus troonist. Sittow on portreteerinud ka Aragoni Katariinat, Henri XIII-da esimest abikaasat, muide..."

complementary, confide, core

"...1588. aastal Võitmatu Armaada hävitamisega. Aga rääkides Sittowi kunstist..." Nii et ma suutsin mõnda aega taas teemas püsida ja välja tuua enamuse Sittowi puhul olulisest faktidest.

credentials, cutback, delegate

Passeri puhul rääkisin ma talle kunstnikusse puuduvate lünkade täitmiseks Pontius de la Gardie eluloo ja Liivi sõja lühiülevaate. Lisades sellele Mustpeade vennaskonna maja, Ruhnu 1644. aastal ehitatud puukiriku, Niguliste pingistiku, Tallinna raekoja veesülitid ja kellatorni, Vana Toomase, Rannu kiriku kantsli ja Saaremaal leiduva kampaniili suutsin ma teema edukalt lõpetada.

demanding, dental hygenist, deviation

Noor-Eesti kunst laabus veidi ladusamalt, ma mäletasin sellest õnneks peaaegu kõike, kuigi ma ütlesin, et Konrad Mägi on Tallinnas sündinud ja oleks peaaegu Ormissoni ja Burmani ära unustanud. Kokkuvõtteks viis miinus ja kolmas edukalt läbitud kunstiajaloo periood.

disheartening, dismiss, distinctive

Ma hakkan Beierit väga igatsema. Ta suutis mulle esiteks jätta täiesti kustumatu mulje endast kui erakordselt suurepärasest inimesest ja teiseks õpetada enda sadistlike meetoditega mulle kunstiajaloo perfektselt selgeks. Priidu on ikkagi harukordne poeet, punkluuletajate legend ja erakordselt intelligentne ning entsüklopeediliste teadmistega oma aja kangelane.

elbow grease, embrace, empower

ei see olnud õige neeger
näinud neiu kohkudes
olnud hoopis Priidu Beier
põsed naerulohkudes

enclosed, eradicate, ergonomics

Kui sul, armas lugeja, on hiljuti tekkinud rohkem küsimusi, kui tavaliselt seda blogi veerides, siis võin ma selgituseks öelda, et mul on homme inglise keele arvestus. Alles kell kaks muide, see on häirivalt hilja, ma eelistaks sellest kiiremini lahti saada.

facilitator, flexitime, foresight

See oleks ülimalt lihtne, aga meie tobe süsteem, mida Hildebrandt nüüd ka Ojaveeri kombel rakendada otsustas, tähendab, et me peame pähe õppima hulga sõnu (antud hetkel 120), mida me kõik teame, aga kuna töös tuleb meil täita mingeid neetud lünki, milles on aksepteeritav ainult nimekirjas olev sõna, siis peame me pähe õppima, milliseid sõnu seekord kasutada lubatud on.

frantic, fulfilling, general practitioner

Sel meetodil iseeneset polekski suuresti midagi häda, aga kuna me nii või naa teame kõiki neid sõnu juba varem, siis on nende pähe õppimine, mida me sel korral kasutada tohime hariduslikus plaanis täiesti ogar.

get around, give sb thumbs down, grant

Igatahes tegelen ma paralleelselt postituse kirjutamisega ka wordlisti läbi vaatamisega ja aksepteeritavate sõnade ja väljendite meelde jätmisega.

groom, gruelling, hazardous

Kuidas ma tean, milline oleks hea jõulukink...

impartial, implement, incentive

Mul oli keelel midagi asjalikku, mida blogisse üles tähendada, aga ma ei suuda nüüd otse loomilikult meenutada, millega tegu oli. Süüdi on need neetud barbarikeelsed sõnad! Oo, "incentive " on isegi värskendus sõnavara jaoks.

incur, industrious, justify

Mul on tunne, et sellest korterist puudub üks suureformaadiline neoimpressionistlik portree. See peaks kujutama umbes kahekümne aastast soliidselt kaunist ja intelligentse pilguga tütarlast, kellel on oranžid juuksed ja rohelised silmad. Ning ta peab olema taoist.

keep track of, lay sb off, lean times

"Lean times" on ka päris huvitav väljend. Ma olen seda vist varem kohanud, aga pole kunagi sellele tähelepanu pööranud. Oh, mulle hakkas see kohe päris meeldima, see sobib täpselt eleegilise halli maailma kirjeldamiseks. Elu, mis pole päris melanhoolne, aga möödub profaanses nukruses, samas mis pole samas alati täiesti masendav. Kuidagi dostovejskilik, selline musta huumoriga vürtsitatud satiiri täis värvideta reaalsus.

letterhead, make ends meet, menial work

Ma olen nagu väike aps.

meticulous, mind-numbing, mundane

Ma arvan, et ma hakkan üldist pilti puudutavaid asju tervikuna juba mõistma. Nüüd tean mismoodi, lõhnab minu tee, armastuse tee, pehme rabatee, põdrasamblatee, piparmünditee, päris oma tee.

newsflash, on and off, on the dole

Orav kõõlus pea alaspidi kidura männi otsas ja silmitses huviga kuiva rohu sisse pesa teinud leeki. Too oli näljane, seda oli tema rahutusest selgesti näha - tuli lausa kibeles haarama endasse kõike ümbritsevat selles kuivas ja õnnetus paigas. Mingil põhjusel - vaevalt, et keegi seda õieti mõista suudaks - hoidis ta ennast siiski tagasi. Orav jälgis lõõmava pahareti sisemist võitlus kasvava ärevustundega. Näriline tahtis teda ergutada, juhtida hävitustööle, õhutada enda himu rahuldama, aga samas pelgas kõrvetavat embust. Vestluseta dialoog jätkus näiliselt terve igaviku, kui lõpuks paistis, et mingi stiihiline jõud varsti ühe neist tegutsema sunnib. Murranguliste tegudeni olukord siiski ei jõudnud, sest puude vahelt veeres väsinud ohkega lagedale jääaeg.

Olgu, nüüd, kui ma pole mitte midagi asjalikku öelnud, on vist kohane see postitus lõpetada.

Ma olen nagu vana mänd

2008-12-14T14:18:00.000-08:00

Mulle tundub, nagu koosneks ma lõputust hulgast lihaskrampidest ja see ei ole kuigi meeldiv, kui nüüd päris aus olla. Positiivne külg selle juures on, et ma tean absoluutselt kõike eesti kunstist.

No olgu, me kõik teame, et see on liialdus, aga siiski, informatsiooni hulk on lämmatav. Ma ootan homset arvestust tegelikult meeldiva ärevusega. Teades, et see on viimane arvestus, mille ma Beieriga teha saan ja pärast kümnendat klassi pole ma pidanud suulistel arvestustel käima, on sellel teatav sentimentaalne väärtus.
Materjal on huvitav, nii et ma ei saa konkreetselt millegi üle kurta.

Ja sulle, jah, just täpselt sulle, kallis lugeja, teen ma nüüd virtuaalselt pai.

Võrdlusmoment 1825. aastaga selgitab, et Venemaa on täpselt samasugune kui kakssada aastat tagasi. Muidugi on ammu ilmselge, et igasugune opositsioon Kremlile on Putini Venemaal kasutu, sõnavabadus on elimineeritud ja OMON surub põlvili kõik teisitimõtlejate väljaastumised. Modernsed dekabristid olid niigi vaprad, et üldse julgesid enda halvakspanu väljendada.
Kuni Venemaal on veel inimesi, kes 1825-l aastal türanliku ebaõigluse vastu välja astunuid austavad, on kübeke lootust ka praeguse silmakirjaliku despootia kukutamiseks. Praegust Kremli poliitika arengut vaadates peaks kohe takistama sellist NSVLi sarnase totalitarismi poole liikumist. Seda, et Lääs Hitleri vastu õigel ajal ei tegutsenud nutetakse jätkuvalt taga, Venemaa areng on praegu tehniliselt identne Kolmanda Reichi omaga, aga ikka ei taha keegi seda tunnistada. Neil on Hitler, neil on Gestapo, neil on Hitlerjugend, neil on isegi kuramuse Tšehhoslovakkia ja Sudeedimaa. Lääne masendav lepituspoliitika on jätkuvalt feil! Feil!

Erlessa on vahva. Mul polnud midagi selle vastu, et ta ainult õppimisest ja toidust kirjutab, ma ju mainisin, et see on täitsa tore. Helena on sofistlik viiuliga Heiti Talvik. Aga tema saba pole nii kohev kui Minea oma.

Teate, mulle ikka väga meeldib uusi lauseid sisesõnadega alustada.

Lollakad, teil pole absoluutselt mitte mingisugust mõtet.

Needsamuseidki... noh... mis nadnd' ongi... jõulud, jah jõulud. Nad tulevad. Ma peaks püüdma säilitada mingit diskreetsust nendega seotud toimingute osas.

Muide, mul on umbes 1400 väikest mängusõdurit. Me ostsime neid reedel neliteist pakki.

Kui teil muide tekib kunagi idee juua siidrit, mille parim enne on möödas, siis parem ärge tehke seda. Eriti suuremas koguses. Ja koos Jagdtraumiga.

Näete, ma alustan jälle enda lauseid sidesõnadega. See on tingitud sellest, et ma ei kasuta normaalseid liitlauseid, vaid lõpetan fraasi enne sidesõna punktiga. See rõhutab eraldiseisvaid lauseosasid ja on pahatihti humoorikas. Loomulikult ainult minu arvates.

Konsumerism on kohutavalt tülgastaval kombel masendav halli massi psühholoogiaga manipuleerimine.

Ma sõitsin reedel viis ja pool tundi bussiga, et olla kolm tundi teatris. Detailsemaid selgitusi, kriitikat või muud sarnast jura, mida te nii või naa lugeda ei viitsi, ei hakka ma jagama. Aga minge teie ise teatrisse! Kohe homme! Otsige mõni etendus, mis teile huvi pakub ja vaadate seda! Ja kui te midagi ei leia või teil raha pole või mõni muu põhjus ärritavalt vahele segab, siis tehke ise teatrit. Kas või ainult natukene: commedia dell'artet või pantomiimi või tükike Hamletit. Ja teised võivad ju vaadata, see lahendab nende jaoks probleemi, et nad kusagil mujal etendust nautida ei saa.

Metall-rauk istus oma tugitoolis, raamat põlvel lahti, juukselokid kõrvadele vajund, ja näis lugevat. Kuid siis kandis tuuleiil koltund lehe raamatule, aga vanamees ei liigutand, otsekui puulehelt edasi lugedes. Ta näis võigas oma hajameelsuses.

Jumal tänatud, et ma olen ikka veel ateist

2008-12-10T13:03:00.001-08:00

Peatage Savisaar! Mis kuradi Aleksius II-se väljak? Mis ajast me jälle KGB agentidele mälestusmärke rajama hakkasime, kas ma olen midagi maha maganud? Ma mõistan, et tegu oli muheda vanaga ja tal polnud vast äärmuslike parteid toetavaid seisukohti, aga kirikutegelaselt NSVLis ei saagi erilist valitsusarmastust oodata. Eestist pärit kuulsus võib ta ju olla, aga näiteks kuradima Rosenbergile pole me küll minu teada ühtegi ausammast püsti pannud.

Igatahes on meil arvestuste nädal ja ma kirjutasin eile proovikirjandit. Teema avaldub ka blogiposti pealkirjas. Tegelikult oli see protseduur väga lahe: ma sisenesin kell 11 auditooriumisse ja sealt neli tundi hiljem väljudes tundus mulle nagu poleks vahepeal absoluutselt aega möödunud. Äkitselt oli lihtsalt väljas pime ja kool tühi. Kirjandiga jäin ma üldjoontes rahule, kuigi oleks alati saanud paremini. Juutidest, kellest ma terve hommiku kirjutada tahtsin, ei suutnud ma lõpuks midagi asjalikku paberile panna. Muidugi oli seal väga klišeelisi võtteid natuke liialt palju (no tõesti, kes oskaks arvata, et religiooni käsitlevad kirjandis kasutatakse Nietzschet), aga ma olen peaaegu sama lahe kui Vahur, sest ma tegin ühe Warhammer 40k referentsi. Ning otse loomulikult kirjutasin ühe lõigu katoliku kirikust, aga ma teen seda kõigis enda kirjandites, nii et selle näol pole tegu mitte millegi markantsega. Nähtamatul roosal ükssarvikul oli ka oma roll. Üldiselt leidsin ma muidugi, et religioon on igati feil ja üleüldse inimühiskonna rudiment.

Mu Orkut on loll, ta ei saa aru, kui palju mul skräppe on. Ma süüdistan lihtsalt natse.

Homme on matemaatika arvestus, mis koosneb hulgast tõenäosusest. Ma arvan, et see saab igav olema. Mul pole samas põhjust saada selle eest ühtki muud hinnet peale kolme, sest kokku saan ma matemaatika nii või naa kolme, nii et kõrgemad hinded ei muuda midagi, ja läbikukkumine oleks tüütu, seda ma ka teha ei viitsi. Ülejäänud asjad (kirjandi, inglise keele, ajaloo, kunstiajaloo) peaks ma teoorias viied saama. Kaarna pani mulle loomulikult ka teise töö nelja plussi ja ma arvan, et referaat pole ka just kõige eeskujulikum töö, nii et bioloogia on sel perioodil kokkuvõttes siiski neli.

Ants kutsus mind täna mingile ülikooliinimeste poolt korraldatud mälumänguasjale, kus tema sõnul osalevad liiga suured võistkonnad, kes kõik joovad väga palju õlut. Umbes nii see ka oli. Mina, Ants, Heili, Liis, Lauri ja... mis selle loodusklassi tüübi nimi oligi... noh, see tüüp, pole oluline, kuidas teda kutsuda, oselesime ühesõnaga ka.
...ja see oli kohutav. Ma pole kunagi nii ränkraskeid mälumängu küsimusi näinud. Erakordselt masendav oli see, et me oleks ajaloos äärepealt nulliringi saanud, ühe punkti siiski kuidagi püüdsime, aga tegu oli tõepoolest absurdselt keeruliste küsimustega. Lõpuks saavutasime siiski kuidagi kümnenda koha kaheksateistkümnest, sest teised polnud just märkimisväärselt palju edukamad. Samas ei leia ma, et oleks väga oluline teada, kellele kuulub maailma suurim lüpsimasinaid tootev kompanii. Kuigi põnevaid fakte sai küll teada.

The more we know, the easier it becomes to admit what we don't know.

Erlessa blogi on kentsakas: ta postitab sinna väga väikeste ajaühikute järel lühikesi sõnumeid, millest enamik koosnevad suvalistest märkusetest õppimise teemal või sellest, et ta sõi või magas. Samas on seda ikkagi neetult põnev jälgida. Müstika.

Pluum tahab minu käest kogu aeg raha. Tüütu. Vähemalt andis Liis täna vahelduseks mulle raha.

Helena räägib mingit segast juttu, millest ma aru ei saa.

Väljas on külm, aga see-eest vähemasti ilus, Toomemägi on näiteks enda lumises olemuses väga kaunis, jalutage seal, kui vähegi tahtmist on. Kogu ajaloolise hõngu, bulgakovlike pinkide ja kosutava aura näol on tegu väga värskendaga paigaga.

Aknast hiilib tasapisi värsket õhku sellesse neetult umbsesse korterisse.

talvemaastik Pandiveres
punastes sukkades tüdruk
seismas teel Koeru ja Kadrina vahel
jopel eest lahti lukk

Koopula ja koridor

2008-12-07T14:20:00.000-08:00

Vahelduseks on kõik hetkeks lõppenud. Ühest küljest on pidevalt tunne, et hingata on kergem, kuigi ma päris täpselt vist veel ei mõistagi, et etendus nüüd lõplikult tehtud on, teisalt kummitab aga teatav näriv tühjus, tunne, et kui kolmapäeviti proove ei tee või linnas kõnides näitlejate teksti parandamisele pidevalt ei mõtle, siis jääb mingi oluline tahk elukesest puudu. Eks peab ära harjuma.

Mida ma ikka kogu selle asja peale öelda oskan, etendus õnnestus, need viperused, mis ilmnesid, polnud markantsed ja näitlejad suutsid laval mitte näidelda. Isegi valsisammud tulid välja. Enno jääb igaveseks minu ainsaks kujutluspildiks Molotovist ja seinas on ikka auk. Uve sooritas enda Mauruse rolli suurepäraselt, kuigi ta veidi teksti takerdus ja ei suutnud õigel ajal lavale jõuda.
Aga milleks sellest ikka rääkida, kes nägi, see nägi.

Aitäh kõigile näitlejatele ja teistele, kes asjaga seotud olid. Eelkõige muidugi Teringule.

Eile õhtul oli ka ball, mis mõningates olulistes aspektides küll minu lootusi ei rahuldanud, aga üldiselt oli päris vahva. Pealegi tantsis Ristikivi kankaani, see tegi puudujäägid mõneti tasa. Enno sai endale tühise 35 krooni eest autentse Helmeti portfelli kah. Uve tantsis ühe enda elu stiilseima polka, mina sain foxstroti käigus hämmastavalt osavalt antud valulise löögi enda jala pihta, viski oli suhteliselt hea ja järgmisel aastal on au balli korraldada meie tublidel E klassi rebastel - korralik töö, humanitaaride võidukäik jätkub ja me ei pea teid ära lintšima.

Vahuril on probleem...

Luukasel on muidugi ka, tema neetud kõne läks aktusel 10 minutit üle lubatud aja. Ma pole kunagi kuulnud Uvet ja Keerbergi kedagi niivõrd tsensuursete väljenditega sõimamas. Aga üldiselt olid aktusel kõik esinemised väga kompetentsed.

Muide, kas te tunnete kedagi, kes oleks just kui Pille, Nessa, Helena ja Merike Reiljan ühes isikus?

Minu bioloogia referaat pole valmis. Selle tähtaeg on homme. Mul on ka probleem...

Maailm on ikka nii komplitseeritud.

Ja kreeklased jätkavad enda põrgutööd juba teist päeva. Silmapaistev, et ühe noormehe mõrv suvaliste näruste mundrikandjate poolt võiks kaasa tuua nii laialdase vaenulike vastukaja. Üks surm ja mitmete linnade tänavatele ilmud tosinaid inimesi, kes halastatult ülemjõu vastu astuvad - aga samas, mingi sündmus on alati lõplik ajend. Kohalik vasakäärmuslik jõud on seal ka tegelikult muidugi päris tugev. Dani mõtiskles, millise stsenaariumi järgi Eestis sarnane mäss tekkida võiks, aga arvatavasti on riigid liialt erinevad analoogsete olukordade jaoks. Venelaste ja eestlaste vaheline konflikt oleks arvatavasti sel puhul vältimatu ja sellistes mõõtmetes kaose puhul sekkuks kindlasti ka isake Vladimir, eriti juhul kui Eesti ametivõimud mõne vene rahvusest nooruki maha laseks. Aga armas on vaadata stiihili väljaastumisi türanliku autoriteedi vastu. Eepilisi kaadreid leekidesse mattunud Ateena tänavatest levib päris palju.

Aleksis II, kõrgeimal religioosel positsioonil olnud Eestist pärit mees, kärvas ka maha. Erakordsed silmakirjalik on järelkaja, mis teda eesti-sõbralikuna kujutab. Vahur pajatab sellest teemas veidi lähemalt, aga uurides tema kohusetäitjaks määratud Kirilli vaateid ja tausta jäävad silma tõesti mõned päris huvitavad faktid. Panslavistlik Venemaad õigeusus ühendada sooviv parempoolsete vaadetega metropoliit lisaks riigile tõesti veel ühe kihi mõrvarliku diktatuurivägivallavaha. Varsti võitad Internetis levima hakata videod, kus paremäärmuslastest venelased mõrvavad imigrante ortodokse risti foonil. Õigeusklike pimed uskumused ilmnesid selgelt, kui uudistes intervjueeriti inimesi, kes lahkunud religioosse türanniga hüvasti jätmas käisid: kõik kiitused kõlasid ainult ülivõrdes ja despootliku kiriku juhti nähti pühakuna. Paremäärmuslik õigeusufanatism teeks Venemaa sisepoliitilise olukorra veel kordi hullemaks.

Mmm... mul on hommikusööki. Ma saan seda umbes 7 tunni pärast tarbida.

Ma olen kusagilt vist tasuta Leadershipi saanud, sest iga kord, kui ma Blogerisse sisse login, öeldakse mulle, et mul on 1 follower. See on samas veidi kõhe.

Ma pean hoolikamalt mõtlema, mida edasi teha.

Aga on teil kellelegi hoopis peegel taskus?

Non scholae sed vitae discimus

2008-12-04T14:31:00.000-08:00

Palju õnne, juubilar!

Homme algavad suuremad pidustused, mis kujunevad kindlasti ülimalt huvitaks. Näiteks võivad kõik näha, kuidas meie näidend katastroofiliselt läbi kukub. Viimased proovid on olnud kohutavad: ainus, kes teksti mäletab on Enno ja alles kolmapäeval (st kolm päeva enne esietendust) viibis esimest korda kohal kogu näitlejate seltskond. Aga mida halvemini lähevad viimased proovid, seda edukam peaks olema esietendus.
...teoorias
Tegelikult peaks ma olema nii loll, et seda blogi lugeda, uskumaks, et lavastus tõesti õnnestub.

Lintšitakse muidugi eelkõige Teringut, kes vastutuse märterlikult enda peale võtab. Homme läbib etendus veel range tsensuuri, kus kõik kohatud repliigid välja lõigatakse. Samas on hea lähenemine istuda pool tundi laval sõnagi ütlemata.

Koopula!

Ja trummibiidi järgi on täiesti edukalt võimalik valssi tantsida, see näeb isegi efektne välja.

Proove jäi lõpuks väheks. Võrreldes Keerbergiga, kes enda lauljaid viimasel ajal pidevalt piinavat paistab, on meil võimalusi etendust koordineerida väga vähe.
Kui mind ülehomseks elus ei ole, siis Punga on süüdi!

Ja kes balliks maske vajab, siiis Riiamäe Abakhanis on neid küllalt

Mõnda aega tagasi kõlasid üle Tartu valjud plahvatused. Riion kinnitas enda blogis, et tegu oli ilutulestikuga.

Beier nautis eile meile tohutu tünga tegemist ja ütles, et tema arvates on siiski parem, kui arvestuse teeks siiski kogu klass, kaasa arvatud need, kelle kontrolltööd viied on. See oli temast nii armas.

Rohelised tulukesed vilguvad närviliselt kordamööda.

Nüüd ma ei teagi, mida teha, kuna mind on surutud armutult situatsiooni, kus ma ei mõista absoluutselt, mis üldse toimub, rääkimata olukorra kontrollimisest.

Aga kerged positiivse arengu ilmingud on siiski end näole andnud.

Vennaskond esineb muide homme õhtul Tallinnas, aga mul pole lihtsalt mitte mingit võimalust jõuda sinna nii, et ma pärast efektiivselt kooli juubelit korraldada saaks.

Religioon on puukaigas.

Mmm...ma olen kaugelt liialt unine, et üldse midagi adekvaatset kirjutada üritada, nii et ma lasen lihtsalt tuimalt sõrmedel mööda klaviatuuri liikuda ja kirja panna, mida iganes nad soovivad.
Kõik on kuidagi seotud, aga kusagil on mingi lüli, mis mul kahe silma vahele on jäänud. Ma ostsin saia, selle peale saab panna võid... ning isegi juustu.

Inimesed kipuvad ära kaduma.

Remember to believe in magic... or I'll kill you...

Ma mõtlesin, et paneks siia erinevad arvulisi andmed Talvesõjas langenud Nõukogude sõdurite kohta.

Uni valgub kõigi teid mööda minu ajju, ma lausa tunnen, kuidas teadvus üritab ennast puhkuseks välja lülitada.

Vähemasti pole mu pea vaakumis.

Eedenis müüaks suurt roosat ja pehmet mängukaru, kelle nimi on Dmitri. Poliitiline huumor müüb enne jõule jõudsasti. Aga Dmitri ajab karvu, ma arvan, et tal on katk.

Lähme kõik Tšehhoslovakiasse!

Peatudes bussipeatuses

2008-12-01T14:37:00.000-08:00

Irooniline on meie käik. Peeter III, saamatu riigivalitseja, lapsemeelne, veel kahekümne aastaselt armastas enda mängusõdureid, samas niivõrd kiindunud kõike saksalikku, aga niivõrd elukauge ja ettenägematu. Üks kuningriik sinna, üks rahvus tänna, üks diktatuur siia, miljonid elud sinna.

Ah, me vaesed öised orjad.

Mul on viimasel ajal häiriv kalduvus suvalisel ajal tahtmatult magama jääda. Ma ei maga üldse vähem kui tavapäraselt, tegelikult olen ma isegi enda unega hämmastavalt hästi hakkama saada suutnud. Öösel vähem kui kolm korda üles ärgata on juba üpris tubli tulemus. Asi on tõenäoliselt selles, et mingit laadi reptiloidid manipuleerivad meie ajudega. See oleks vähemasti konkreetne seletus sellele, miks me üldse magame.

Ma pole tegelikult üldse maininud reedeõhtust vestlusõhtut idealsmi teemal, mille tegelikuks peamiseks teemaks kujunes vaakum ning laupäevast kaost Tartu kesklinnas, mis sisaldas endas maffiaperekondade võsukeste paaripanekut, kommunistlikku revolutsiooni ja keskmisi ladinaameeriklikke intriige, aga see pole ka eriti oluline.

Märksa relevantsem on see, et kogu Tallinna infrastruktuur kujundatakse ümber kaheksal eri tasandil, kuueteistkümnes mõõmtes ja kolmekümne viies alternatiivreaalsuses funktsioneerivaks süsteemiks.

Hetkel olen ma veidi väsinud, kuna ma teglesin üle kolme tunni intensiivselt matemaatika ülesannete täitmisega. Nimelt viisin ma läbi statistilist uuringut sellest, kui mitu jooki tarbib keskmine tartlane esmaspäeva õhtul seltskonnaga pubis viibides. Vaatlustulemuste põhjal võib muide kummalisel kombel väita, et tavapäraselt eelistatakse paaritut arvu hulka jooke: silmapaistvalt populaarsed arvud oli 1; 3 ja 5. Jah, meie matemaatika ülesanded on ikka depressiivselt kurnavad. Matemaatika... matemaatika on mõtlemise kunst! Ja mõtlemise abil peavad teie poisid õppima ka tõde ja õigust mõistma, sest Mauruse esimese astme õppeasutuse kasvandik pole ju mingi Preisi Sõjaväeakadeemia nekrut, kes pimesi käsku järgib, vaid haritud inimene!

PÖFF on.

On...

...hea
...värskendav
...indutseeriv
...mõtterohke
...kallis

Orav vaatas alla: seal pidas enda peatamatut pidu kiirevooluline jõgi. Selja taga oli aga sinine kõrb ja kaheksa lillat kaktust.

Kurta pole loomulikult millegi üle, loomulikult mitte. Esietenduseni on viis päeva ja ülehomses proovis peaksid kõik näitlejad lõpus reaalselt ka kohal olema. Meie poliitiline kriitika on arvatavasti veidi liialt terav... vast peaks tõesti veidi Reformierakonna poole suunatud huumorit vähendama, arvestades, et publiku seas on Ansip. Samas poleks see vastaval juhul enam pooltki nii lõbus.
Näitlejatega peab veel tööd tegema! Mulle kipuvad viimasel ajal pidevalt meenuma mälestuspildid, kus Jaansoo enda näitlejate peale karjub...

Rebased, jah, meie väikesed toredad rebased peaksid seda etendust nägema. Nad peaksid üldse aru saama, mis nendega toimub. Lõpuks nad muidugi saavad, aga siis on nad juba abituriendid ja lõpetamisenigi on vaid pool aastat...

Aga ma olen juba liialt kaua kirjutanud sisutut teksti ja jätnud välja ütlemata kõik need mõtted, mida ma koduteel veel kindlasti kavatsesin blogis ära märkida. Eksistentsialistlikult analüütilised mõtted on hoopis kusagil mujal. Teie enda peas. Mul pole tarvidust kirjutada siia esseed, mida keegi teist nii või naa lugeda ei viitsi, pigem täitke need mõtted ise. Arvatavasti sünnib neist küll rohkem tüli kui tulu.

Hmm...ma leidsin samas arvutist ühe huvitava religiooniõpetuse esse, mille ma eelmisel aastal kirjutasin.

Külm on ilm, otsas film, põhku poe, lambaid loe.

Läbi vihmaveetoru ma hõikan

2008-11-27T14:21:00.000-08:00

Ei, ei see pole absoluutselt see, mida ma mõtlen.

Ristikivi tegi enda tänases tunnis pidevalt faktivigu, see oli mingist hetkest alates juba väga häiriv. Samas on ta ülimalt kompetentne mitte ainult ajaloos vaid ka üleüldse inimene olemises, nii et väikesed eksitused võib talle andeks anda.
Pealegi, kes mina ikka olen, et talle vastu vaielda.

Homme on reede.

No tegelikult on reede täna, kell on juba 0.25. Ma jõudsin koju veidi enne keskööd ja mõtlesin teel siia niivõrd palju mõtteid, mis oleks vast väärt isegi kirjapanekut, aga ma ei suuda neid kõiki formuleerida nii, et nad kellelegi huvipakkuvad oleksid.

Elamiseks võõrandunud
Ühiskonnas meie maal
Oled sina võõrandunud
Inimese optimaal

Kell seitse ootasin ma külalisi, inimesi, kes oleks huvitatud filosoofiast, olgu siis tema üldkultuurilises mõttes või homse kontrolltöö eduka sooritamise eesmärgil.
Kell 18.57 sõin ma parajasti makarone. Need olid keetmise järel kergelt üle praetud, mulle meeldivad nad sellisel kombel. Nende seas oli ka singitükke, mille praadimisega olin ma kauem vaeva näinud. Üpris palju oli ka karrit, seda lisasin ma nii lihale kui makaronidele.
Roog oli maitsev, ma jõin selle kõrvale õunamahla.
Aga tegelikult oli kella 18.57 puhul oluline hoopis see, et saabus Enno. Ta oli heas tujus.
Umbes pool tundi hiljem saabus Heili, ligikaudu tunni pärast ülejäänud inimesed.
Me käsitlsesime peamiselt keskaegset ja varauusaegsest filosoofiat - kummalisel kombel homse (või peaks ütlema tänase?) kontrolltöö teemat. Augustinusest Spinozani. Huvitav, sest esimene neist mulle eriti sümpaatne pole, teine meeldib aga väga.

Umbes üheksa paiku kadusid ülejäänud teadmatusse ja jäi vaid Enno.
Ma tutvustasin talle Yu-Gi-Oh Abridged series'it, millest ta kahetsusväärselt isegi kuulnud polnud.

Daleios mängis trummikaraoket.

Morwengi olevat milllalgi seal olnud.

Neli siin, poolitatud peeker.

Inimesed ei mõista asju õigesti. Te peaksite mõtlema.
See on mõneti justkui empaatia.

Aga ega see lihtne pole.

Te ei saa üldse õigesti aru!

Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud...

Katrinil on homme ajaloos töös, aga ta pea valutab. Ma soovin talle kõige siiramal kombel edu ja loodan, et ta saab hakkama. Ma pole kindel, kas tema puhul on tegu esimese või teise perioodiga, aga mõlemad on tegelikult meeletult lihtsad, nii et ta saab kindlasti hakkama.

Arvasid et olin ületöötanud ma
Et ma käisin langetatud päi

Ma nägin täna Sillut. See oli kohutavalt rõõmastav kohtumine, sest ta oli niivõrd kaua kadunud olnud.

Arvasid, et eile minul valutas pea
Arvasid, et oma töö teind vein
Arvasid, et täna olen reibas ja hea
Arvasid, et täna, aga ei

Erlessa vajas 11. klassi kunstiajaloo õpikut. Seda, kus renessansskunsti käsitlesi. Ma muretsesin talle ühe. Tegelikult polnud seda üldse tal tarvis, Markus teeb mingit sarnase temaatikaga referaati või miskit.

Arvasid ei eile suutnud mõista mind sa,
et on meie vahel mingi sein

Vast tuleks magada, peaks äkki puhkama. Kell on palju ja väljas on pime. Bioloogia peaks ikka viie saama, kurb oleks leppida nelja plussiga, kuid vaid üks punkt puudu jäi.

Kai tegeles täna intensiivselt mingit laadi uurimistööga. Midagi seoses sellega, kui vasaku- või paremakäeline keegi on.

Mul on tunne, et ma olen kaugelt liialt paljust ilma jäänud.

Seina aga polnud, lihtsalt arvasid sa.

Jälle süttimas on tuled
Jälle hämardumas linn
Oodatakse, et sa tuled
Oodatakse nimelt sind

Klaas ja Tammsaare

2008-11-26T13:52:00.000-08:00

Sa loed jälle seda neetud blogi.

Lollakas.

Mu kõht valutab veidi ja ma ei oska arvata miks, nii et see häirib mind. Ma polegi kindel, kas tüütum on see, et ta valutab, või fakt, et ma ei tea, miks.

Lund on jätkuvalt rikkalikult, aga praegused soojemad ilmad koos halastamatu vihmaga on seda veidi sulatunud. Siiski on tegu toreda ilmaga.

Teate, inimesed ei arvesta üldse piisavalt iseeneslike süttimistega. Äkitselt tõuseb magnetiline induktsioon 2 gaussini jne. See oleks väga põnev, aga samas väga tüütu ja igavalt proosaline surm. Näha kedagi teist mõnede hetkete vältel hunnikuks tuhaks muutumas oleks muidugi märksa põnevam. Just kui äärmuslik metamorfoos. Imelik surm, mille vältel sa suuresti midagi ei tunnegi, vast kerget paanikat ja lühikest aega piinavat valu, aga ei midagi erilist. Ja need, kes sinu jäänused leiavad ei oska ka esmapilgul midagi arvata. Kui üldse leiavad.

Ma magasin täna öösel 12 tundi. Seda on minu kohta hämmastavalt palju, tavaliselt piirdun ma tööpäeviti 6 tunniga, aga kui ma väsinud olen, siis magan 8, kuid mitte väga tihti. Nädalavahetustel puhkan välja umbes 10 tunni unega, 12 on vägagi pikk aeg. Ja tegelikult on mul raisatud tundidest kahju ka, selle ajaga oleks saanud midagi hoopis sisukamat ette võtta. Suurt kasu sellest nii või naa polnud, juba viie paiku õhtul jäin ma uuesti natuke uniseks.

Kui ma parajasti mööda kaunilt sädelevat ja lumist Rüütli tänavat kõndisin peatasid mu korraks kaks neiut, kes küsisid minult mingi uuringu tarbeks kuidas ma suhtun homoseksuaalidesse ja kas mulle meeldivad jõulud. Huvitav, kas nendesse asjadesse puutuvad seisukohad on kuidagi seotud. Päris huvitav oleks lõplikke uuringutulemusi näha.

Ahjaa, Raekoja platsil on umbes 16-se CRiga kuusk, ma kardan seda natuke.

Tänane proov oli kuidagi murranguline. See algas suisa masendavalt ja tundus, et sellest ei saa absoluutselt asja, aga kui mina ja Tering mõnda aega Ennot (kes muide suurepäraselt enda rolliga toime tuleb ja on väga püüdlik ning oskuslik näitleja) ja poisse õpetanud olime, käis äkitselt mingi raksatus ja kõik hakkas palju ladusamalt töötama. Nüüd võiks meil olla mõni proov, kus reaalselt kõik näitlejad kohal on. Etenduseni on (ZOMGZOMG) ainult 10 päeva... neetud, asi on hullem, kui ma ootasin. Tervikliku koosseisuga saame me proove teha alles viimasel nädalal. Eks ta ole.

Ahjaa, me käisime täna elavas raamatukogus, kus me saime inimesi laenutada ja nendega vestleda, see oli huvitav. Isikud oli värvikad: pastorist eetik, pime elektromuusik, näitleja ja eneseabiõpikute koostaja. Veider nähtus oli see, et eetikust pastor oli Nietzschest hämmastavalt heal arvamusel. Aga tegelikult olid nad kõik enda alal väga pädevad, ükskõik kui kahtlase väärtusega nende valdkond ise ka polnud.

Tahaks kellegi pihta nuga visata. Puhtalt selle pärast, et näha, kui hästi ma pihta saaks.

Helena sai oma raamatu. Tapamaja. Viienda korpuse, noh. Teate küll, ristisõja. Selle laste oma. Kuigi mul läks kahetsusväärselt kaua aega, et seda talle viia.

Üleüldse lugesid paljud inimesed, keda ma täna kohtasin, Vonneguti. Hea valik muidugi, seda peab tõdema.

Marit ei öelnud mulle tere.

Mitte see Marit, too teine.

Heh, nüüd kasutasin ma ise ka pronoomenit "see" kellegi kirjeldamiseks. Huvitaval kombel heitsin ma sarnast tegutsemist just samale inimesele ette, kelle puhul ma just samal kombel käitusin. Noh, iseeneseset oli algselt süüdlaseks küll isik, keda me tähistame selles lauses pseudonüümiga "too teine", "see Marit" ei puutu üldse asja.

Aga "too teine" on haapsallane, tunneb Nuti ja puha. Ma tutvusin temaga hiljuti.

...vist.

Ma pole päris kindel, kas ma tutvusin temaga.

Neetud, mul on tunne, et ma hakkan terviklikku pilti toimuvast kaotama...

Mmm... propaganda... See on tegelikult päris humoorikas, kui eesrindlikult Kreml enda ajupesutöökojad rügama on pannud. Meenutab kolmekümnendaid NSVLis, ainult et kõvasti kontsentreeritumal moel.
Aga komme fašistlikke väeosade retki tähistada on ju kena ning hariv, ma ei mõista, miks Venemaa sellesse nii taunivalt suhtub.
Samas peaks reenactimise koha pealt ka ette vaatama, igasuguse muinasaja taaskehatamise võib Venemaa hukka mõista kui imperialisliku kuningas Ingvari vägede Eestisse saabumise tähistamise või veelgi enam: fašistliku Teutooni Ordu sissemarsi tervitamist keskaegse taaskehastamise näol, siin on side natsidega veelgi selgem, teate ju küll: reptiloidid -> kõik Egiptuse dünastiad (täiesti erinev pärinemine pole mingi argument) -> Pärsia -> Rooma Impeerium (t3h fašismus!!!) -> Frangi Riik -> Saksa Rahvuse Püha Rooma Riik (->Teutooni Ordu!) -> Drittes Reich!!!!!!!! -> USA.

Ma ei taipa siiski, kuidas see Venemaasse puutub, et meile meeldib, kui võõrväed meie maad rüüstavad.

Venemaa peaks hoopis tegelema uue ohtliku agressoriga, kes ilmselgelt ohustab nende kodanike huve ja valmistab ette invasiooni.

Ma ostsin saia. Seega võin ma midagi selle peale panna ja seda hommikul süüa.

Draamateatrit katab õrn lumekiht, talvine pimedus, mida kohati lõhestavad tänavalaternad, mähib ennast tihedasti ümber juugendliku hoone. Etendus on ammu lõppenud ja tühjaks jäänud maja ees seisab ainult üks inimene, kes jälgib hooletu piguga mööduvaid taksosid ja hilisel kellaajal tänaval hulkuvaid vanderselle. Tema märjad juuksed kleepuvad kahvatule ilmetule näole, mida ehivad asuursinised silmad. Vihma sajab.

Peaks vist midagi tegema.

Passid ja palitud veel.

Pimedus laulatab lumised maanteed

2008-11-23T14:05:00.000-08:00

Lakkamatu lumesadu rõõmustab hinge. Selline lumetorm tekitab nostalgiat. Tering meenutas täna proovist koju kõndides enda lapsepõlve viiekümnendatel, mis talle sarnase ilmaga seostusid, aga mulle meenusid vägagi sarnased pildid, mis ei pärine ammugi nii kaugest ajast. Eelmisel aastal ei olnud talve ja see jättis kummalise jälje, sel korral paistab asi teisiti minevat. Kummalisel kombel tekkis juba praegu kerge jõulurõõm, kui mööda lumist ja inimtühja Rüütli tänavat kõndisin. Jah, ilus on Eestimaa talv, mida sai täiel rinnal tunda läbi põlvini ulatuva lumekihi ja hiiglaslike hangede kooli poole proovi kõnidides ja tundes, kuidas lõputult teravaid lumehelbeid enda nägu tabamas. See oli vaimustavalt värskendav ja vahva. Vahuri rohkem kui kahekümne kilomeetri pikkune jalutuskäik ümner Tartu hommikuses tuisus tõestab muidugi seda, et ta on übermensch, aga ühtlasi ka väga loll. See on üks kummalisemaid mooduseid suitsiidiks, millega mina kokku olen puutunud.

Südantsoojendav on vaadata, kuidas loodus abitute inimeste üle nalja teeb. Üle 33 000 majapidamise on elektrita jäänud, maanteedel on hiiglaslikud ummikud, rongid hilinevad tunde, paljud, sealjuures ka Erlessa ja Markus, kes valisid suurepärast aja Saaremaale minekuks, on lumevangis - lihtsalt puhas kaos. Loodusel pole vaja vulkaaripurskeid ja maavärinaid nende raevuka destruktiivsusega, piisab ainult lumest - ilusatest puhastest jääkristallidest, mis otsatu steriilse voona lämmatavad inimkonna enda all. Lõputult õhkkergeid helbeid, mis enda raskusega hävitavad. Stiihiline kaos rahumeelses lumesajus.

Ühiskonna elurütm on paigast ära. Kahjuks ebaõnnestus seetõttu ka meie tänane proov - esimene koos vilistlastest näitlejatega. Inimesi polnud lihtsalt kohal. Minulgi oleks tahtmine lumevangi jääda, aga ma kardan, et see on veidi liialt keeruline, kõige ekstreemsem variant tähendaks vist minu korteri puhul seda, et hommikul oleks veidi ebamugav koridoriust avada.

Kogu see miljöö on samas nii õdus: lummavalt kaunis lumetorm akna taga, ilusad hanged ja pehme lumevaip kaunistamas tänvavaid, puid, suvalisi joodikud, isegi McDonaldsi friikartuliobeliski, sümbioosis sooja hämara korteri, paari küünla, tee ja mõtetega.

The wind had dropped, and the snow, tired of rushing around in circles trying to catch itself up, now fluttered gently down until it found a place on which to rest, and sometimes the place was Pooh's nose and sometimes it wasn't and in a little while Piglet was wearing a white muffler round his neck and feeling more snowy behind the ears than he had ever felt before.

Reedel, pärast paeluvat Beieri kontrolltööd, milles ma suutsin unustada mainida Barclay de Tolly monumenti, mida ma iga kuramuse päev näen, suundusime me koos Paulaga Jõgevale, et Betti Alveriga sõprussuhteid soojendada. Ma jõudsime kohale üpris kähku ja saime õhtul tänu nii headele etendustele kui ka erakordselt halvale näitlemisele (aga puänt oli hea) mitmete äärmiselt positiivsete kogemuste osaliseks. Ja seal oli Kirs...kes luges laval luulet...wait what? Lisaks võtsime ette mitu põnevat retke poodi, sealhulgas meie kindel plaan süüa osta, mis pärast 15 minutit erinevate toitude vahel valimist kulmineerus sellega, et me ostsime kolme peale ühe allahinnatud siidri. Hiljem siiski muretsesime endale adekvaatset toitu (mmm...nii palju kana ja saia) ja tarbisime seda võimalikult ühiskonnaheidiklikud välja nähes Selveri väiksemõõtmelisel pingil istudes ja end poeklientidele eksponeerides. See oli maitsev.

Muide, miks Jõgeva üldse asulana olemas on? Seal pole ühtki suuremat veekogu, erilisi kaubateid ju ka mitte ning kõigele lisaks on tegu külmima kuramuse paigaga Eestis. Miks peaks sinna üldse asula tekkima?

Igatahes suundusime me seejärel Jõgeva Gümnaasiumisse ja ilmetlesime pikka aega selle seina kaunistavat hiiglaslikku garnituuri, mis kujutab ninasarvikut kündvat Kalevipoega. Ürituse korraldus kui selline oli sealjuures suurepärane: Treffneri sõrmusega vehkides pääses absoluutselt igale poole. Erakordselt lihtne oli see muidugi kohtades, kus passisid Jõgi ja Cat.
Igatahes leidsin ma lõpus üles meie armastatud rebaste näiteringi, kellel ma Lennati käskude järgi silma peal pidin hoidma, ning Mariti ja Maria koos nelja tühja pudeliga, millele peagi lisandus viies. Mingil kombel oli pudelite tühjus korrelatsioonis nende lõbusa tujuga, aga ma ei viitsinud selle seose peale täpsemini mõelda. Mingil hetkel palusid nad mul poodi minna (sel oli mingi side jõhvikalikööriga, aga see jook polnud minu arvates eriti paeluv, nii et ma lihtsalt viisin selle nurisemata neile) ja ma sain eepilisel kombel mööda öiseid väikelinnlikke Jõgeva tänavaid kõndida. See oli lahe.

Rebased olid aga väga vahvad! Minu pessimistlikud esimesed arvamused, et nende seas pole peale üksikute erandite suuresti kedagi, kes reaalselt huvitav oleks, ei pidanud õnneks paika. Ma tutvusin mitmete vägagi sümpaatsete inimestega, kes küll olid väga rebaslikud, aga ilmselgelt toredad. Bioloogiaklassi nr 312, kus me ööbisime, sai küll palju väärkasutatud, aga kuna tegu on Jõgevaga, siis ei pane keegi seda arvatavasti tähele.
Kusagil all mängiti head muusikat ka, ma käisin seda vahepeal veidike aega kuulamas ja mulle meeldis, aga kuna mul üldiselt kontserdituju polnud, siis ma seal pikemalt aega ei veetnud.
Meie näitlevad kümnendikud armastasid aga väga maffiat mängida - me sisutasime lõpus sellega üle 4 tundi ööst ja kõik mängud oli meeletult põnevad. Seda suuresti tänu rebastele endile, kes olid tohutult toredad.

Oliveril olid prillid.

Öö krooniks oli muidugi magamine ise, mis oli konkurentsitult üks viimase ebamugavamaid. Mina valisin põõnamiseks toolideaheliku, populaarsed olid ka lauad ja põrand. Öö oli külm, lihtsalt külm, mitte midagi muud. Ja kõik torkis. Hommikul ärgates olin ma siiski imekombel kuidagi enam-vähem välja puhanud, aga muretsesin peamiselt rebaste pärast, kes paari tunni pärast pidid lavale astuma.

Samas ei saa kurta, sest Lennart, kes öö hostelis veetis, väitis, et Jõgeva keskmine öömaja on umbes sama hea kvaliteediga kui too klass ja meid ei pekstud sealt vähemasti kell pool üheksa välja.

Heh... Jõgeva... teate, see linn on vist olemas ainult talviti. Midagi on tema olemusest puudu, kui parajasti korraliku talve pole.

Igatahes läksid pärast paari esimest etendust lavale meie rebased. Närv oli sees, lausa hingemattev närv sealjuures, süda peksis ja kartus näris hinge. Ärevus varjutas meeled ja hirm lõi pea segaseks. Ning kõike seda minul, kes ma saalis istusin, mitte esinejatel. Kuulduste järgi olevat siiski nemad ka omajagu närvilised olnud.

Jagasime siis tutvustavad kavad publikule laiali ning lasime rahutu Tarbatu lavale tulla.

Pinge kõrghetk...

Ja suurepärane esitus. Rebased hiilgasid laval. Nad olid erakordselt ühtsed ja mängisid iga viimasegi nüansi selgelt välja haarates publikut meistelikult kaasa. Lõpuks lasti rahul tulla ja lahkuti lavalt tormilise aplausi saatel.

Pingelangus oli tohutu.

Näppisime Lennartit ja Keijut, kes selle kavaga kurja vaeva olid näinud ja saime mõned rebased kätte, nätserdasime neid ja puistasime kummikommidega üle.

Jõudsime veel täpselt Kuusalu tüki ära vaadata, kes hilisemate kuulduste kohaselt võitis, ja pidime varakult lahkuma. Praegu olen ma kuulnud, et rebased said mingit laadi satiiriauhinna. Nad oli seda kindlasti väärt - seda ja enamatki.

Kuid ma olen vist liialt kaua jutustavat teksti kirja pannud ja teie, närused lojused, seda liialt kaua lugenud. Kell on juba 1.02, homne on ammu käes.

Kuid kõik liigub kui õlitatult ning veelgi paremini.

Kõik halb on ammu ära keelatud ja murepisar alla neelatud - jah kõik on hea. Kõik on hea.

Teekond on kiidetud, eilne on niidetud

2008-11-20T13:27:00.000-08:00

Paistab, et Mary ei tea kõike, mida on võimalik teada.

Tartu pärlendab tänavalaternate, jõulukaunistuse ja McDonaldsi obeliski valguse virvenduses. Jah, praeguseks on tänavatele jäänud ilge novembrikuine lörts, aga vähemasti täitis päeva üpris kena lumesadu. Kui Schlater praegu minu aknast avaneva vaate maaliks muudaks oleks tulemuseks mingi ebardlik postmodernistlik romantism. Ma võiksin selle enda seinale riputada ja lõpuks, olles suutmatu akent ja maali eristada, kaotaksin täiesti reaalsustaju.

Kuid meil ei lähe nii, meil kõik saab hoopis parem.

Eilne päev algas kell kaheksa hommikul ja lõppes kell neli öösel, vahepealse aja täitis pidev kirjutamine.
No olgu, see on kerge liialdus, aga ma veetsin pikaleveninud päevast tõepoolest umbes 16 tundi kirjutades. Lõpuks sai kõik ka valmis - kas nüüd päris nii hästi, kui ma lootsin, aga vähemasti valmis.

Ja kõik muu laabub perfektselt, väikesed killukesed klõpsatavad enda kohtadele ja idee omandab enda kuju.

Dani visand tanksaapaga Euroopast seisab lohakalt vibu najale nõjatudes korterinurgas. Ma arvan, et sellest arenev improviseeritud lauamäng peaks umbes kuu aja pärast valmis olema.

Ma loodan, et kõik jäid tänase päevaga rahule.

Aurumiga sai täna kokku lepitud mingi ebamäärane rendez-vous täpsustamata kohas, fikseerimata ajal. Aga kuna tegu on Aurumiga, siis see ongi vist kõige õige meetod temaga kohtumiseks.

Tammsaare vaatab mind imelikult.

Abhaasia-Georgia piiril toimus tulevahetus ja Venemaa rõhutas enda nõudmisi, et Ukraina enda gaasivõla ära tasuks, nii et kõik peaksid saama rahulikult magada. Ärge muretsega, küll keegi apokalüptilise maailmasõja ka ilma teie abita vallandab, puhake rahus.

Mirju elu on ikka raske, nõuab kindlasti meeletult pingutust täiskohaga väike ja armas olla. Eriti kui Vahur teab, kus sa elad.
Oh, ärge pange tähele, süüdistaga kõiges minu vähest und. Kuid töötamine öösiti on veider vabadus. Kurb on see, et nende öiste tundide vältel nähtud vaev ei olnud mitte millegi poolest konstruktiivne ega kasulik. Kõik üks tühi töö ja vaimu närimine.

Pärast Tsar Bomba 3800 korda võimsamat plahvatust sellest, mis Hiroshimale osaks sai, on selge, et järgmine maailmasõda...

Blah blah blah...

Milline klišeeliselt mannetu teema, aga lõpuks pidi selle kirjandi ju millesti ära kirjutama. Tulemus oli väga humanistlik, mis erines päris tavapärasematest antisotsiaalsetest teemakäsitlustest. Masendavad kombel tsiteerivad kõik selle temaatika puhul alati Einsteini. Mul tekkis õnneks okserefleks juba siis, kui ma taipasin, et mingis ajusopis sündis hetkeks õrn idee sellise variandi võimalikkust kaaluda.

Vaikselt on saabunud juba järgmine päev. 20. november lahkus hüvasti jätmata, aga eks tal oli selleks ka õigus.

Samas on abstraktsete nähtusete õigused pahatihi liialt suured.

Klaveril mängib päikeselesk
Chopini nukrat prelüüdi
ja tantsukursuste kuulutusi
ujub Emajõe sogaste laine peal

Kenotaaf ratsionalismile

2008-11-18T13:37:00.000-08:00

Külm on.

Väidetavalt 0 kraadi Celsiuse järgi, homme võiks tegelikult näha lund. Järjekordseid mustasid jõule meil nüüd küll tarvis ei lähe - kolme aastaaja süsteem on veidi natuke liialt revolutsiooniline ja lihtsalt kole, et seda mitu korda järjest täiemahuliselt kogeda. Loomulikult on talvise pööripäeva pühade pärast veel liialt vara muretseda, aga kui jälgida seda, mis linnas toimub, võiks arvata, et jõulud tungivad kohemaid sisse kõikidest korteri akendest ja ronivad ninasõõrmete kaudu mulle ajju. Jah, miks ka mitte kirjutada esseed sellest, milliseks kommertsfestivaliks need pühad muudetud on ja sellest, kuidas kapitalism sööb inimeste mõistust ning lömastab humanistlikke väärtusi, aga ma olen kindel, et kõigil on sellest enam kui villand ja mina ei näe mitte mingit vajadust sel teemal viriseda.
Otsekohesemad aktsioonid oleks loomulikult teine asi - liigvarajaste jõulukaunistuste hävitamine ja jõuluvanade jõul töötavate poodide saboteerimine. Samas oleks ka see sisutu, sest fanaatiline pühadekampaania on juba kogu ühiskonna alla kugistanud. Ja tegelikult on kõigil täiesti ükskõik. Jõulud on detsembris.

Eilesed kogemused "Soviet story"'st on üldiselt positiivsed ja ma soovitan neil vaestel vaimupimedatel tõbrastel, kes seda veel vaatama pole sattunud samuti kusagil võimalus otsida, et film ära näha. Heidaks muidugi seda ette, et dokfilmi kohta oli tegu väga emotsionaalse teosega, aga eks tema tegelik eesmärk ongi vaatajat šokeerida. Linateose sihiks on teavitada Lääne vaatajat sellest, mis NSVL-i raudse eesriide taga toimus ja kuna nendest sündmustest kaugel olnud rahvastel on hetkel lihtsalt kõrini mingite Ida-Euroopa minirahvuste lõputust vingumisest, peab see neile piisavalt meeldejääva mulje jätma. Kohati paistis asi ka veidi subjektiivne - lihtsalt liialt lätlaste vaatepunktist vaadeldav - aga samas oli kõik, millest filmis räägiti vaieldamatult tõde. Mõned detailid on küll veidi kaheldavad, aga üldpilt peaks kõnelema piisavalt marksistliku diktatuuri kuritegudest.

Ma olen väga pikka aega kuulanud Ivo Linna ja Apelsini lugusid, mul on veider tunne. Ja millegi pärast on renessanssiaegsed kunstnikud mulle hetkel väga sümpaatsed. Seal peavad olema ikkagi mingid subliminaalsed sõnumid.

Kesköö kaksteist rasket kellalööki. 19. november, nüüd on meil Narva lahingu aastapäev. Aga tähtsate asjadeni me alles jõuame.

Kauss on pliidi peal ja see on võikalt hirmuäratav. Ei mingit koshmaarset vaatepilti kui sellist, aga mingil põhjusel tekitab selle silmitsemine minus hirmuvärinaid. Asi on vist selles, et sarnane vaatepilt on niivõrd ebamaine ja võõras, et ta tekitab hirmu, nagu sarnased nähtused ikka. Oleks vast sama jõle näha kõndivat laipa või lovecraftilikult võõraid peletisi. Pole mitte mingit põhjust, ei ühtegi loogilist seletust, miks peaks kauss olema pliidi peal. Ma tardusin hirmus päris pikaks ajaks, kui ma seda märkasin. Kas selle sees on midagi? Ma ei julge vaatama minna. Ma ei ole seda sinna peale pannud, siin ei ole ka kedagi teist ja too kauss peaks olema hoopis pliidi kõrval ning tema sees peaksid olema väiksemad, aga muidu temaga identsed kausid. Miks on see pliidi peal?!

Aga olgu, üritagem mõelda rahulikult ja selgelt. Homme peaks seda ka tegema, arvestades, et meil on väga sisutihe päev, millesse mahub inglise keele kontrolltöö, mis on küll lihtne, aga tüütu, seejärel neli tundi kirjandi kirjutamist ja lõpetuseks veel kaks tundi Beieri loengut. Loomulikult on pärast seda kõike ka veel proov. Aga siiski, homne päev on oluline, peab kuidagi suutma ergas olla.

Meil algab riigikaitse valikkursus, eelmisel nädalal oli reklaamloeng, millest ma ootasid räiget militarismust, aga selgus, et tegu on isegi üpris mõistliku asjaga. Sõjaajalugu, aktuaalsed poliitilised suhted, erinevate tänapäevaste sõjavägede funktsioneerimine etc koos pädeva inimesega, kellega vastavatel teemadel rääkida. Üpris tõenäoline, et ma selle kursuse ka võtan.

A quotation is a handy thing to have about, saving one the trouble of thinking for oneself.

Vahur harrastab MTG abil inimeste psüühika analüüsimist - see on päris kaval. Huvitav kui palju freudistlikke hüpoteese saaks Magicu kaartide abil püstitada...

Aurum oli aga täna Tartus. Terve Reaalkool sõidutati nimelt siia selleks, et pidada neile loengut sellest, kui hea on matemaatika ja nad peaksid seda ikkagi tulevikus õppima. Hämmastav pühendumus reaalteadlaste otsimisel, nende teise Eesti otsa sõidutamisel ma küll mingit erilist mõtet ei näe. Samas oli meie armsat väikest punapäist sõpra tore näha. Me jõime Maailmas teed...see oli ka üldiselt kõik, mida me jõudsime teha, nende külaskäik oli väga lühike ja arvatavasti polnud sellest absoluutselt mitte mingit kasu. Aurum muidugi kavatseb jätkuvalt skalpellidega inimesi õmblema hakata.

Ma olen siiski taktitundeliselt anonüümne, sest kõik kasutud viisid enda mingil moel nimetamiseks pole ju nii või naa reaalsusega absoluutselt seotud.

PS. Umbes viis minutit pärast postitamist võtsin ma julguse kokku ja uurisin kaussi lähemalt: seal see oli oranž puru - arvatavasti Mialee juustupallikestest. Ma tõstsin selle pliidilt maha ja nüüd on mul märksa parem enesetunne.

Tegelikult on kõik meeldivalt soe.

Jalakäijad kipuvad tänavu sügisel rohkem surma saama

2008-11-16T15:30:00.000-08:00

Niisiis, meil on praegu pühapäev, eks ole ju? Et ei oleks mingit kahtlust selles asjas. Kuigi tegelikult on see väide siiski pigem vale, arvestades et kell on 1.41, mis on ikkagi osa 16.-st novembrist. Aga nagu varem korduvalt mainitud, on kogu ajasse puuduv tühine poleemika nii või naa absoluutselt sisutu ja illusoorne ning ei vaja mingit erilist tähelepanu.

Köögi põrandat kaunistab esteetiliselt igati korrektne laip - üks neist, kes surevad pidulikus riietuses. Soe veri voolab aeglustuvate südamelöökide rütmis läbistatud kaelaarteritest ja valgub samtise vaibana üha suuremale osale põrandast.

Ma tegin vist viimase veidi sisurohkema sissekande esmaspäeval...või siis isegi eelmisel pühapäeval, ma ei mäleta seda täpselt. Vahepeale märkus väljendas lihtsalt seda rõõmu, mille positiivsed sündmused tõid.

Miski närib öösiti inimeste hinge, kui hiljutisi blogipostitusi jälgida.
"Öösel oli jube halb magada. Mina ei tea, mis mul siis viga oli, aga enamiku ööst oli jube veider tunne," ütleb Erlessa. Dani minimalistlikult: "Ma ei saa magada." ja ka Riion, kelle puhul "Ärkad hommikul üles ja sul kummitab SEE lugu peas.". Miski müsiline pahalane luurab pimedas ringi ja pärsib või halvab inimeste öist puhkust. Hirmugem" Ta võib iga kell ilmuda välja ka teie pimedates toanurkades, kus te enda perveseid huvisid reetvat kola peidate.
Ma ise tulen magamisega iseenesest üllatavalt hästi toime, aga üldiselt on see tingitud sellest, et ma olen lihtsal piisavalt väsinud, nii et ma ei jaksa millegagi peale intensiivse une praktiseerimise tegeleda. Ma võiksin muidugi harrastada midagi mõistlikumat ja kasulikumat, aga olgu, on liialt keeruline magamist absoluutse miinimumini viia. Angiin ei ole just kõige parem variant, ega ju...

Nagu varem või eelpool, äkki hoopiski enne mainitud sai, siis Jõgevalt sõidavad just need suurepärased inimesed, kelle puhul see kõige õigem on.

Tegelikult oli mul täna veidi masendav tunne, et ma kukkusin piisavalt nerd olemises läbi, kuna ma Magicu uuematest väljalasetest mitte midagi ei tea. Aga samas - sinised arifactid mida BFM-i?! Kuid see-eest suutsin ma debati käigus tõestada, et mul on piisavalt nerde teadmisi MTGst, kui ma korrektselt väitsin, et tokenid lähevad graveyardi.

Muide, Spice Girls on märkimisväärselt närinud mu ajusid, kuna ma olen mitu korda Curuniri talentide õhtu videomaterjali põhjal kokku pandud filmiklippi vaadanud. Võitjateks oli muide pool-transvestiitne õpilaste koalitsioon, kellest paljudega koos pean ma ka näidendi kahe nädala pärast Vanemuises lavale tooma. Siiski hakkab neis noormeestes, kes neljapäeval väga paljsatavaid miniseelikuid kandsid, avalduma mingi potesiaal ka teatritööks. Nii et asi pole katastroofiline. Tänane proov oli samas vast ülemäära lõbus, ma peaksime juhinduma sellest, et tegu pole siiski täieliku komöödiaga.

Erkki teeb muide uut plaati instrumentaalrokiga. Ma silmasin teda reede õhtul Krooksu juures, kus ma talle ühe krooni toetusrahaks andsin.

Ja mis kuradi hea pärast seisab raekoja platsi ääras kuradima politseibuss?

Kosmikute kontsert oli edukas: nad ei esitanud ainult enda uut kraami, mis mulle just eriti ei meeldi (aga laval veidi paramini kõlab kui plaadil) vaid samuti ka vana head nänni.

Ahjaa, lootusetult hilinenud reklaami mõttes: HTG ajalooring näitab homme kell 4 auditooriumis "Soviet story"´t, mis kõigi kuulduste ja väga tormiliste reaktsiooniliste protestite põhjal, mis kremlimeelsete institutsionide seas populaarsed olid, on tegu märkimisväärselt hea teosega.

Kell sai just kaks. Ja ma leian, et vast oleks tark minna magama.

Ei, värdjad, kellele ma ikka valetan.

Ma tean, et oleks tark minna magama, aga ma lihtsalt ei tee seda.

Tead, Mort, ma arvan, et sa võiksin une vastu mässata. Ma kinnitan sulle, et vastastest sul puudu ei tuleks. Pealgi on abstraktsete vihameestega võitlemine alati lihtsam, nad ei löö nii kõvasti. Sooline diskrimineerimine pole näiteks veel üheski mõrvas otseseks süüdlased olnud. Agitaatoriks kindlasti, aga mitte mõrvariks.

Umbes nagu Weizenberg.

Ma nägin reede õhtul Morwenit ja vestlesin temaga erakordselt meeldiva kahe tunni vältel. Ma näen teda kahetsusväärselt vähe, eriti arvestades seda, et ta nüüd Tartus elab, kuhu tema hing niigi nii kaua ihanud oli. Ta on vähemasti kõigega rahul. Ühtlasi kinnitas ta, et ajalugu on väga alkohoolne asi, mida ülikoolis õppida.

Lumi pidavat langema homme Eestimaa peale ja võõpama üle kõik katused ja puud. Ning siis tuleb muidugi ka lörts ja muu solk, mis muudab kogu maa suureks hunnikuks pasaks.

Tragedy is when I cut my finger. Comedy is when you walk into an open sewer and die.

Aga pole viga, vähemasti saame me ennast kindlalt tunda, sest Venemaa raketid on siinsamas lähedal ja hoiavad maailmarahul ikka silma peal.
Vene Föderatsiooni Peakäpiknuku ametikohal oleva seltsimees Medvedevi sõnavõtud on muidugi väga sümpaatsed. Khm:

Venemaa president Dmitri Medvedev rõhutas Washingtonis Välissuhete Nõukogu foorumil peetud kõnes, et Venemaa välispoliitika üheks prioriteetiks on huvide kaitsmine riikides, mis on olnud endised Nõukogude vabariigid.
- Postimees.ee

Oh, olgu nüüd, ega's ometi mitte meie armas endises Eesti NSVs. Muidugi on kena, et eesrindlikud riigivastased Öisest Vahtkonnast on vene autonoomia enda sügavaks mureks võtnud. Muidugi ei lubaks NATO ja head lääneriigid midagi paha juhtuda. Olge nüüd! Kas te kujutaks ette, et nad tolereeriks seda, et Venemaa korraldaks sõjalise invasiooni iseseisva riigi territoorimile. Ma olen kindel, et nad teeksid kõik endast oleneva, et sellist ebaõiglust kohemaid takistada. Mis tuletab muide meelde üht hilist uudist, mis mainis, et...
Venemaa sai Nice’is nii sõnatu heakskiidu oma vägede viibimisele Gruusias kui toetuse euroliidu eesistujalt soovile ümber korraldada Euroopa julgeoleku struktuur.

ELi eesistuja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, kes oli ise rahuleppe vahendajaks, märkis, et Moskva on täitnud suure osa endale võetud kohustustest. «Venemaa on lõpetanud sõjategevuse ja enamjaolt viinud oma väed välja. Saime saata sinna oma vaatlejad ja alustada rahvusvahelisi kõnelusi,» märkis ta.

Tubli töö! Tõeliselt silmapaistvad saavutused, kui ainult kõrvale jätta tähtsusetud faktid nagu see, et...hmm...de facto okupeerib Venemaa jätkuvalt suurt osa suveräänse riigi territooriumist! Tegelikult on muidugi väga armas see, et nad selle riigi elanike enam nii suurel määral ei tapa ja annektsiooniks ebavajalikud väed tagasi tõmbas.

Olgu, vihm on vaikne, kohvimasin on valge ja põrandal sädeleb pronksikarva kirjaklamber.

November hääbub aegamisi ja hilissügis jätab lüürilise Tartu maha. Talv liugleb aeglaselt kohale ja katab linna enda galantse valge hingega. Kohvikus istuvad mõned tudengid, kel järgmise loenguni veel aega on, ja vanad vaimud, kes aastakümneid tagasi sealsamas enda loengute algust ootasid. Morwen istub seal ja vaatab ilusaid kooke, mis enda söömise eest palju raha nõuavad, Riion puhkab enda rõõmsas ekstsentrilisuses, ning vaikses nurgas mõtiskleb ka Beier. Lumevaipa on aga graveeritud jalajäljed, mis õnneküllaselt tänavate klassitsistlikult nurgelist korda järgivad.

Hommikused linnud

2008-11-13T21:32:00.000-08:00

On hommik.

See peaks nüüd vihjama sellele, et ma ei suuda veel eriti selgelt mõelda ja mõmisen ebamääraselt. Aga pole viga! Pole viga! Jah...pole...

Igatahaes, kuna ma olen juba üpris ergas, leidsin ma et, ma võin paari asja mainida. Mulle meenus just hommik Riioni juures paar aastat tagasi, kui ta ütles, et Dagö on suurepärane hommikumuusika. Aga samas oleks Riion seda Dagö kohta öelnud ka suvalises teises kontekstis, suvalise teise aja või ruumi või Vargamäe kohta.

Igatahes läks eile lõpuks vahelduseks nii, nagu oleks olnud kõige õiglasem ja rebaste näitering võitis. Nende etteaste oli tõepoolest parim ja nad olid selle suurepäraselt ette valmistanud ning tulid enda rollidega suurepärastelt toime. See oli põnevalt kaasahaarav ning mõjus üdini positiivset. Ja ta võitiski.

Ja teised võiks aru saada, et nad peaksid valima luuletaja, kelle esitamisega nad kompetentselt hakkama saada suudaksid.

Talentide õhtul muidugi päris nii ei läinud, kui ma lootsin, aga pole hulle esinemine oli hea ja küllalt oli ka neid inimesi, kes õiget asja parimaks pidasid.

Aga tegelikult peaks lõpetama selle tegelikult väga sisutühja postituse, milleslt ma loodan, et teie, kretiinid, eriti midagi nii või naa ei oodanud, ja filosoofia tundi minema.

Asi juba päris hull - meenutame aastat null

2008-11-10T12:47:00.000-08:00

Lihtne on elu mul siin Liivimaal...

Ma lugesin "Piiririiki", sest pärast kõike muud, mis mulle viimasel ajal kätte on sattunud ning lisaks veel rammusale hulgale Lemontovile, leidsin ma, et peaksin vast kohustuslikule kirjandusele ka pilgu peale viskama.

...ja mul on väga palju vastandlike arvamusi. Teose alguses ei meeldinud mulle raamat absoluutselt - ma kardan, et see oli tingitud sellest, et ma ei salli Tode kirjaviisi: liigne kujundlikkus ja veider teksti ülesehitus oli otseselt häiriv. Pealegi ei olnud ma üldsegi mitte vastavas tujus, et lugeda sellist hüplikku kaootilist teksti. Siis aga märkan mingit Tode mõtet ja jälgin seda elevusega paar lehekülge - umbes järgmise peatüki alguseni - siis kaob see igavikku ja kirjutis on jälle ärritavalt vastukarva. Mõne aja pärast tekkib uuesti mingi imelik tõmme, mis haarab mind jõletult kaasa. Sealjuures olen ma veendunud, et raamat mulle siiski ei meeldi. Asi on vist selles, et teos kogub endasse nii palju iseseisvaid mõtteid ja hakkab siis neid suvaliselt lugeja ette loopima arendades neid samas sel viisin edasi, et need kasvavad järgmisteks mõteteks jne. Ärritav oli see, et mulle tundub, et mina kirjutan näiteks siiasamasse kuradi närusesse blogisse samal viisil (see loomulikult ei tähenda, et ma ennast Todega kõrvutaksin).

Kõik algas trammidest - kogu see osa, kus ta enda jutustaja enda boyfriend'ile mõtteid hullumeelsusmaiguliste emotsionaalsete metafüüsiliste monoloogidena esitab jätab mind täiesti külmaks, aga siis hakkab Tode rääkima trammidest:

Sellel varakevadel, enne põgenemist, elasin ma ühes neist hallidest koorunud krohviga majadest, kõrgete lagedega pärastsõjaaegsees korteris, mille aknast paistis trammipeatus. Ma jälgisin seal sageli hiliseid tramme, mis saabusid, avasid oma ukse, kedagi ei tulnud maha ega läinud peale, vaguni sinakas neoonvalguses tukkus ehk paar inimkogu, siis jooksid uksed jälle kinni ja tramm lahkus minu vaateväljast nagu lahkunuks maailmast.

Ma lugesin seda lõiku viis-kuus korda ja see kasvast järjest ängistavamaks. Trammid on minu jaoks ikka väga relevantsed olnud, (kuigi see kõlab äärmiselt tobedalt) ja nende puudutamine kirjandusteostes alati väga emotsioonirikas. Ma mäletan selgest vast enda esimest trammisõitu kaksteist-kolmteist aastat tagasi, ühes nendest ebamugavate istmetega loksuvates ja krigisevates metallkolakates. Muljed sellest lühikesest sõidust...mulle ei tule hetkel meelde, kas tegu oli trammiga nr. 1 või 3, olid aga kustumatud...ma õieti ei oska isegi pakkuda, miks. Erakordselt meeldis mulle ka Kadrioru park, kuhu ma pärast seda seikluslikku trammisõitu jõudsin - see oli ilus, see on mul perfektselt meeles.

Aga Tode tramm...Tode tramm on modernistlik koletis - frustratsiooni sümbol, mingi morbiidne masenduse kujutis. Tõsi - trammid on tõepoolest enda olemuselt kergelt melanhoolsed, aga seda ülimalt positiivses mõttes. Trammid seostuvad mulle muidugi eelkõige isikliku kogemuse põhjal Baltikumi pealinnade ühistranspordiga: Tallinna ja Riia nõukaaegsete terasussidega, mis mööda rööpaid roomates krigisevad ja sõidu ajal häirivalt kõiguvad. Lääne-Euroopa trammid on midagi muud, nendes ei ole seda nõukaaegset või postkommunistliku romantikat.

San Francisco omad on iseensest kenad, aga teises mõttes.

Toovad mõttesse igasugused erakordselt sisutühjad +3 maagilised vidinad, mille ainus lummuslik omadus on võime hakkida vaeseid rassisimi ohvreid veidi efektiivsemalt ja mitte minna katki, kui nad rongi alla jäävad.

Rongidega on aga kardinaalselt teine lugu, kui trammidega, nii et hetkel jätame need selles arutulusest välja.

Tode stiilil ei ole absoluutselt mitte mingit sünergiat trammidega: ta kasutab neid vaid võrdkujuna enda tegelase mõttetult möödava elu kirjeldamiseks, tema lausetes on figureerival kohal ainult komad, teisi kirjavahemärke ei esine antud lõigus (ega ka tegelikult terves raamatus) üldse (iseensest on see väga trammilik element, aga ma eelistan veidi värvikamat ortograafiakäsitlust) ning nende väsinud olemisega metallmonstrumite puhul ei tohiks kindlasti välja tuua neoonvalgust, mis lõhkus selle tekstilõigu atmosfääri täielikult. Tode degradeerib trammi mingiks mõttetuks masenduse sümboliks, mida teose jooksul veel paar korda mainib, aga alati mind sügavalt häirival viisil.

Kuhu on kadunud vanad head bulgakovlikud trammid?

Samas võivad kõik enda trammid endale jätta ning neid täpselt nii perverselt kujutada, kui nad tahavad.

...muidugi vinguks ma tõenäoliselt ikkagi...

...kui nukker.

Mulle meeldib sõna "nukker" - sellel puudub see radikaalsus ning samas ka see labasus, mis on sõnal "kurb".

"There are always four sides to a story: your side, their side, the truth and what really happened."
- Jean-Jacques Rousseau

Ning selle neetud "Piiririigi" puhul on mul tunne, et see raamat loeb mind. Äärmiselt tüütu.

Teate küll, nagu kanep, ainult, et tal ei ole õngekonksu ja suitsiidset kampaaniat, millel pole tegelikult mitte mingisugust mõju peale selle, et ta on väga lühiajalise meelelahutusliku vestluse ajendiks ja võimaldab inimestel teda mõnitada. Ma mõtlen kampaaniat, mitte kanepit.

Kanepit mõnitavad nad nii või naa.

Tegelikult on halb ka meie partei suutmatus kokku leppida, millal me DnD'd mängime. Ma tean, et see on väga suures osas minu kehvate organisatoorsete võimete süü, aga tõepoolest tundub olevat nii, et mängijad on enda tegemised sättinud just sel kombel, et kuidagi ühtegi sessiooni korraldada võimalik poleks.

Mulle meenus just seoses trammide poeetilisusega see, kuidas ma nägin paar kuud tagasi mingit saadet, kus näidati videoklippi sellest, kuidas Viiding üheksakümnendate alguses sõidab Tallinnas trammiga ning loeb enda luulet ette.

Eriti selgelt meenus mulle see vägivalla luuletuse koht...mis selle pealkiri nüüd oligi...

Teate see "humanismi vastu olete"...

Neljapäev - eks ta ikka ole mõneti meie püha päev, kui ma nüüd inimeste mõttemaneeri ette kujutan - saab olema ääretult-ülimalt põnev!

Orav istus tuledes sädeleva linna panoraami silmitsedes puuoksal ja kõlgutas lodevalt enda karvakasvanud jalgu.

Tegelikult on mul soov jällegi värsket õhku hingata, ma olen üldse palju aega toas veetnud, kuigi tegelikult on väljas kenad tüüpilised halvad hilissügisesed ilmad. Ma peaks millalgi Toomemälele jalutama minema...vast praegu...ei...ma kardan...siiski vist mitte.

"Piiririiki" lugedes käis mu peast pidevalt läbi veel mingisugune mõttekäik, mis arenes aegamisi isegi väga huvipakkuvaks ideeks, aga loomulikul suutsin ma selle ära unustada ajaga, mil ma endale teed keetsin...sel oli mingi seos...mingite inimestega...kes elasid - vist - kunagi.

Laupäeval on Kosmikute kontsert, kus nad enda uut plaati esitlevad. Ma tahaks seda meistriteost kusagilt muretseda, aga Komikute laulude tirimine on alati kole tülikas, keegi võiks selle lihtsalt kenasti torrentiga üles panna.
Ma kardan, et ma olen Kosmikute suhtes kaugelt liiga konservatiivse mõtlemisega, aga ma kardan, et nende uuemad lood pole siiski nende vanema loomingu tasemel. Ja ma loodan siiralt, et nad kontserdil siiski ka enda mineviku laule esitavad. Pealegi oleks see kummaline, kui pulmi ja matuseid ei tuleks.

Ja kui keegi muide arvab, et Keenia oli Prantsusmaa koloonia, siis ei olnud!

Kell on 23.57.

teed gaasipliidil piparmünditeed meil
see ravid hirmusid ja unetust
ma tahaksin et sinu palgeid kaameil
näeks veidikegi jälle muretust

Mida sa loed? Mida sa esitad?

...

Beierit.

Beierit.

Sa peaks lugema Beierit...

Kas sa esitad Beierit?

Tallinnas möllab torm. Ma igatseks seda Tartusse ka, üht ilusat aukartust äratavat maru.

Poeet, prohvet ja eleegia

2008-11-08T09:32:00.000-08:00

KoKoKo on edukalt lõpetatud ja kõik ebatarvilikud pudulojused nende kodulinnadesse tagasi saadetud.

Mul on raske enda mõttekäike jälgida, sest viimase 60 tunni jooksul on mul olenud võimalus magada vaid 6, mida on veidi vähe. Lisaks sellele sain ma kinnitust, et ka tänapäevases Treffneris on legendaarne Tammsaare kirjeldatud Siber täiesti olemas ja seal magamine on väga hüpotermiline kogemus.

Ma võtan vaevaks ka mitmeti meeldejäävat Kolme Kooli Kohtumist veidi kirjeldada, sest kedagi nii või naa ei huvita.

Eile hommikul, pärast unist filosoofiatundi, millele oli eelnenud umbes üks tund magamist ja ohtralt Lermontovi uurimist (kes mulle muide tänu lähemale tuntvumisele väga sümpaatseks muutus), saabusid fanfaarihelide saatel kaks müstilist bussi muinasjutulistest võlulinnadest Tallinnast ja Pärnus, tuues endaga hordi konkureerivate koolide õpilasi. Ilma teisi võistlejaid põhjalikult uurimata tuli asuda vaevalisse kirjandusteemalisse jõuproovi. Merike tuli Gogoliga suurepäraselt toime, Lermontovi küsimused, mille Tering koostanud oli, viisid mind küll meeleheitele, aga olid see-eest väga lõbusad. Puškini, dändismi ja Krõloviga tulime kahekesi üpris edukalt toime.

Järgnes mälumäng, kus erinevad koolid juba võistkondadeks kokku sulatati ja milles meie oma teise koha sai - iseenesest vägagi hea tulemus. Võistlusväliselt tuli esimeseks muidugi õpetajate kolleegium, kuhu kuulus Beier.

Lõunasöök suure hulga makaronidega.

Inglise keele võistluse presentatsioonid, kus HTG Ülo-Margot-Johannes trupp esines enda munadega suurepäraselt. Peagi peaks seda saama ka YouTube'ist näha (samas... mida ei saaks?).

Ja kauaoodatud linnamäng! (ehk siis külmeta- tund-aega- koos-paanitseva- Triinu- [kes-loosi-tahtel-sinuga-samas-rühmas-on]- ja- nelja- 21.-sest-ja - Sütevakast- pärit- inimesega-Tartu- linnas- mäng) Vähemasti oli kiiretempoline jalutuskäik üpris värskendav.

Minuga linnas liikunud Sütevaka õpilased osutusid aga väga sümpaatseteks inimesteks ja ma jätsin isegi nende nimed meelde. Jari puhul oli see aga väga meeldiv, sest kui palju sa ikka kohtad huvitavate nimedaga isikud selles Kristjanite ja Martinite laviinis. Lisaks veel Terje, kellele meeldib koridoris seista ja Kägu, kes on Jürgensteini sugulane (palju kompromiteerivat infot). Ning alati on kusagil veel mõni Liis.

Igatahes möödus linnamängu järel tunnike Zavoodi hiiglaslikus Treffneri-Sütevaks ühislauas, kus pärnakad ei osanud Sipsikut juua, ja seejärel veidi ringi uitades. Tallinnalased haihtusid. Enamus pärnakaid läks ooperisse Taliesinit kuulama.

Hilisõhtu ja öö möödus peamiselt nälja käes kannatades ja erinevaid liköörivariatsioonide juures sotsiaalainete klassis koos teiste treffneristide ja Terjega, kellele Curunir nautis enda erakordselt kunstiliste videote näitamist. Koridori lõpus kõlas aga kogu kooli täitev tümm, mis pärines õpetajate toast ning mida saatis Uve erakordselt vali karjumine ja teiste õpetajate keemilis-bioloogiliste mõjutustega filosoofilised dialoogid selle teemal, kas Uve peaks enda poolt esitatud küsimusele, mis oli tegelikult veidi muudetud variant mõne teise õpetaja retoorilisest küsimusest Ojaveeri CD-mängijale, vastama. Aeg-ajalt liikus ringi klaasistunud silmadega ja kergelt kõikuv Jürgenstein, kes meile halastades isegi kümne inimese jaoks viis pirukat tõi. No need olid vähemasti soojad.

Öösel WC-de juures luurates nägime tallinlasi ka: neli-viis tükki neist hiilis maaligi hoides enda peidikust välja, roomas vetsu ja tuli sealt mõne aja pärast teistsuguseid riideid kandes ja sügavalt ohates välja.

Külm-külm-külm-ja-hommik. Kummaline hommikusöök - paistis olevat omlett kõigist ülejääkidest kerge lisandiga süvalisest seakünast- ja autasustamine. Saime teada, et kirjaduse võistlus tõi meie teise koha - kaotasime kahe punktiga Terje ja tema kaaslase (kelle nime ma küll ei mäleta - Stella-midagi, äkki - aga kes oli Haapsalust pärit) Sütevaka võistkonnale. Pole viga, vähemasti võitsid toredad inimesed ja mina sain raamatu Aleksander II- st ja lademetes komme.

Vaatamata sellele, et üleüldine atmosfäär nõrgus näljast, külmetamisest ja tuikuvatest õpetajatest oli väga lõbus. Sütevaka puhul on juba mitu isendit tõestanud, et sealt tulevad need üksikud pärnakad, kes reaalselt toredad on - paistab, et Andeora polegi päris ainuke anomaalia. PSHG-i direktor kutusus tegelikult kõiki Pärnusse - kes teab, vast lähemegi, aga ma loodan, et kohtumine nende meeldivate ja vahvate nimedega pärnakatega ei jää ainsaks korraks ja nad kunagi kusagilt jälle välja roomavad.

Samas, arvestades Venemaa uusimat hiilgavat ideed paigutada enda fallilised plahvatusohtlikud objektid keset Euroopat, tuleks vist kuhugi maa alla kolida. Kas või koos seentega. Olgu, nad torgivad hetkel vast Obamat, aga siiski - mina ennast just kõige kindlamalt ei tunne. Vaesed poolakad, jälle mängivad suured poisid enda sõjamänge nende piiri ääres.
Samas on see kardetavasti alles eelmäng - peagi teeb imperialistlik Venemaa mõne veelgi nahaalsema käigu. Kui juba räägitakse Putini naasmisest presidenti ametitoolile suisa järmisel aastal ja ühtlasi riigipea ametiaja pikendamisest, pole peagi enam vahet, kas Venemaa tunnistab, et nad on autokraatlik riik või mitte.

Ma vajan värsket õhku.

Ilusat ilu!

Pistoda minul on, mil kuldsed kirjad peal

2008-11-04T13:21:00.000-08:00

Ma nüüd ütleks kohe halvasti, aga see on ikkagi avalik blogi, nii et ma üritan enda keelt talitseda.

Ei, ei midagi märkimisväärset, üldiselt on asjade kulg suurepärane, eriti arvestades seda, et Obama võitis New Hampshire’is (millel on loomulikult suures plaanis gradioosne tähtsus) - vähemasti algus on positiivne. Aga sellest veidi hiljem ja täpsemalt veel veidi hiljem.

Kell on muide 23.42.

Igatahes tahtsin ma kiruda seda, et ma saan teha kõike, mida ma teha tahtsin! Jah, täpselt nii, ma vingun ennenägematu silmakirjalikkusega. Ma ütlesin KoKoKo-l inglise keeles kooli esindamisest ära, sest ma otsustasin, et lähen sinna hoopis kirjanduse võistkonnas. Vene romantism: Puškin, Lermontov, Gogol etc. Väga palju huvitavaid teoseid, mida lugeda, väga palju huvitavaid elulugusid, mida uurida ... ja kõigeks selleks on kolm päeva, mille jooksul on ühtlasi etenduse proovid, mida ma väga teha tahtsin ja huvitavad üritused, mida ma ka oodanud olen.

Ma olen küll ammu veendunud magamise absoluutses otstarbetuses, aga hetkel peaks leidma küll mingi viisi, kuidas seda tüütut ajaraiskamist enda päevakavast eemaldada. Sellisel juhul oleks kõik perfektne.

KoKoKo-l tuleks meil muiduga ka võita - nagu Beier ütles: "võitjaid ootab tohutu au". Ja me oleme ometi Sütevakast ja 21. paremad, keegi pole selles kunagi kahelnud. Kuigi mul on tunne, et pärnakad võivad olla päris rängaks konkurentsiks. Aga KoKoKo on ka juhul, kui me ei võida (mida ei juhtu) igatahes väärt osalemist - kui tihti sa ikka näed, kuidas Uve laua peal YMCA järgi tantsib.

Väiksemakaliibriliste asjade seas on muidugi USA presidendivalimised, mis jäävad aga globaalses mastaabis täiesti KoKoKo varju. Vähemasti hetkel näikse tulevik helge: Obamale ennustatakse võitu ja ilus algus on ju ka juba tehtud. Valimistel osalejate hulk on erakordselt suur, mis tähendab, et valivad ka vähese hariduse kodanikud. Üldiselt peaks see olema korrelatsioonis nende sisstulekuga, mis annaks just kui lootust Obamale, kelle üpris lihtne loosung vähendada 95% ameeriklaste jaoks makse, peaks olema isegi valdavale osale erakordselt intellektuaalselt võimetutele jänkidele arusaadav.
Õnneks on Iraagist saanud uus Vietnam ja Obama sõja suhtes palju otsekohesemad seisukohad toovad talle loodetavasti rohkem pooldajaid. Huvitav on aga see, et mõlemad kandidaadid lubavad muuta riigi välisenergiast sõltumatuks, aga see tundub oleva täiesti absurdselt võimatu. Alaska näiteks toodab umbkaudselt 2% sellest naftast, mida USA vajab. Kuidas peaksid nad looma efektiivselt toimiva riigisisese energeetikasüsteemi?
Loomulikult on tegu ka kriitiliselt oluliste valimistega. Arvestades Venemaa praegusi naljatusi on uuel USA presidendi õlul lisaks kohutavates võlgades ja häviva majandusega riigi haldamisele ka seiklusrohke välispoliitika kujundamise koorem. Üldiselt ei sobi selliseks juhiks mees, keda on minevikus aastaid Vietnamis tiigripuuris vangis hoitud ja piinatud, mis on tõenäoliselt tekitanud lisaks füüsilistele probleemidele ka veidi ebakainet maailmapilti.
Aga tegelikult ei paku igavad poliitikaanalüüsid nii või naa kellelgi vähimalgi määral huvi, nii et ootame lihtsalt veel paar tundi ja loodame, et rahvas, et pole eriti tugev kolmnurga külgede arvu leidmises suudab vähemasti endale suhteliselt hea pääliku valida.

Liis küsis minult täna kas surm saab ka otsa. Keeruline on otsa saada, kui sind tegelikult just kui polegi. Tegu pole niivõrd mingisuguse protsessiga kui pigem omistatud staatusega, ega ju? Surm pole enda põhimõttelt erinev varjust. Tegu on - nagu varju puhul valguse puudumisega - lihtsalt elu puudumisega. Üleminekustaadium (ehk siis suremise protseduur) kui selline võib mingil hetkel ennast ammendada: näiteks kui valgus täiesti puuduks või poleks enam midagi elavat. Kogu universum on ikka kuramuse morbiidne.

Ja tõesti...kui kuradi põhjalikult peaks keegi luulekava ette valmistama?!

Kedagi ei tohi siiski silmist kaotada, eriti seda, mis nad on.

Kell on 23.59, praegu on 4. november.

Samhain

2008-10-31T04:29:00.000-07:00

Tänaval kohtan ma ainult haihtuvaid viirastusi.

Oma arusaamad elust jäta sinna ja kaota enda tegudegi kaal. Kalla kurku oma vein ja anna minna - küllap meie juba teeme sulle välja. Kae, juba päikseloojang pimeduse raal! Kiirusta ja mine endast välja - mine omadega täitsa rappa! Võta hobune ja kappa ning nõnda põgenedes iseennast võida. Siis, kui kaob su enesegi kaal, jäta ratsu ja musta kassi seljas sõida. Ootame sind Pimedusemaal.

Vilksatab õõvalt
Puuoksa tume vari
Kabeliuksel

Kabeliuksel
Kõigi pühakute ööl
On kuulda samme

On kuulda samme
Tagasi ära vaata
On surm su kannul

Kirju kirjutan aina

2008-10-28T16:28:00.000-07:00

Teisipäevaõhtune vaikus on hääletu mässu käigus vallutanud terve linna. Harva on mul tegelikult mahti nädala sel hetkel Tartut jälgida - ma kipun alati olema liialt unine või lihtsalt väsinud. Teisipäev on alati olnud nädala melanhoolse realismi kõige puhtamaks kehastuseks. Selle õhtu paistab paljudele depressiivse ja marginaalsena, nii et ka linn vaikib. Seda sünget öist hääletust on aga imetore nautida.

Mõnda aega tagasi jõudsin ma tagasi meile kõigile armsast Narva mnt 89 aadressil asuvat ühikast. Dani ja Miko kõndisid koos minuga, üks öhe, teine koju. Mina ja Miko olime sealjuures väga näljased, aga kuna kell oli jõudnud juba veidi üle kesköö ei olnud meil eriti kusagilt toitu muretseda, arvestades Statoili röövellikke hindasid. Nii et me külastasime Pitsapoodi ja vaatepilt, mis seal avanes oli tegelikult väga masendav. Näis, nagu oleks tegu viimaste ülejääkide müümisega enne poe lõpliku sulgemist. Riiulid olid pooltühjad, rääkimata külmkappidest, kogu atmosfäär oli kuidagi rõhuv, mitte lõbus ja optimistlik, nagu sellel poel, mida ma mäletasin teda olevat. Müüjad ja turvamehed oli võõrad ja ebaprofessionaalsed ning toitgi maitses veidi kummaliselt ja kuivalt. Ma ei tea, kas tõesti on alkoholimüügi piirang poele niivõrd rängale mõjunud, aga oleks meeletult kurb, kui Pitsapood tõepoolest sel viisil hääbuks. Kaugelt liiga palju mälestusi ja liialt isiklikku kiindumust seob mind selle poega, kust ma sadu kordi olen toidukraami ja muud ostmas käinud, eriti veel siis, kui Urg veel enda tavapärast elu elas. Tõeliselt nukker oli läbi Karlova tagasi kodu poole kõnida, kuna pidevalt meenus nostaligiliselt, kuidas seda sama teeb mööda nii palju kordi varem Urgu naastud on. Selle poe kaotus tähendaks tõepoolest just kui ajastu lõppu.

Jõevool kannab puulehti endaga rahulikult kaasa.

Üldse on huvitav avastada, et meie hetkene elu kulgeb keset majanduskriisi ja mõelda, miles see nüüd täpselt väljendub. Peamiselt selles, et toit on kuiv.

Akna all peatus takso ja kostis inimeste hirmunud karjeid.

Tegelikult tahaks ma öelda, kuivõrd kuritegelik on ühiskonna vaimu nahaalne pilkamine. Inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse kogum, kui iga indiviidi vaimu väljendamise võimalus väärib austust, mitte mõnitust, riigilaadsete pseudoinstitutsioonide poolt. Kultuuri kammitsemine käibemaksuga oleks täiesti ülekohtune otsus, mille täideviimise vastu kõik mõistlikud inimesed igal moel seisma peaks.

Meie ei taha olla
lepilik ja alandlik mass

Kell on 2.16 ja mul on tahtmine minna ning hingata veidi värsket õhku. Ma kujutan ette, et see oleks hetkel meeldivalt karge ja kosutav. Ma võin muidugi ka lihtsalt akna avada ja seda seeläbi nautida, aga see pole just seesama, ega ju.

Oeh, te loete seda ikka veel. Idioodid. Kas teil midagi paremat teha pole?

Mulle meenus just, et Idril saatis mulle eile sõnumi, kus ta ütles, et tema ja Mirju on tänasest neljapäevani Tartus. Ühtlasi helistas Mirju mulle täna samal ajal, kui ma Taliesiniga rääkisin, nii et ma pole nendega tegelikult ikka veel ühendust võtnud. Ma peaksin seda kindlasti tegelikult võimalikult kähku tegema, sest ma tahaks neid väga näha.

20. sajandi alguse meelelaad oli siiski niivõrd palju lihtsam. Kõike sai lahendada, kui ideed oli piisavalt innovatiised. Üldiselt hõlmasid nad ka muidugi erinevates kogustes püssirohtu, aga selles oligi muidugi asja võlu - kõik oli otsekohesem; suur välispidine düsenteeria. Muidugi oli asjal väikeseid ebameeldivaid kõrvalefekte, aga tunnistagem seda: kes tegelikult neid kaheksat ja poolt miljonit hukkunud mäletab?

Samas on piisava hulga püssirohuga alati võimalik põrmustada sõgedaid apoteoose.

I have as much authority as the Pope. I just don't have as many people who believe it.

Mind hämmastab see, kuivõrd hästi sujub meie näidendi korraldamine. Etenduseni on jäänud kuu aega, aga lisaks sellele ei tea keegi ka midagi sellest, mis kell me homme proovi tegema peaks. Ma helistan lihtsalt hommikul Teringule ja loodan, et tema sellest vast midagi mäletab.

Siiski turgutab mind värske vanade ideede reinkarnatsioon ning seda kõige puhtamal inimlikul kujul. Mind rõõmustab iga hetkega järjest enam see, kui perfektselt kõik töötab: ei ole mingit kahtlust, et mikroskoopilised killud sobituvad perfektselt paika ja realistlikust sürreaalsusest kujuneb mingit laadi tegelikkus. Just kui oleks hetkel oluline üks nuppude paigutus, millest ma täpselt aru pole saanud. Aga see pisike arusaamatus ainult rõõmustab mind veelgi rohkem, nii et aeg-ajalt saab sellest lausa kummaline eufooria, mis kasvab iga kummastava juhtumiga ning mind järjest elusamaks muudab.

Tegelikult leian ma, et on ääretult kurb, kuidas inimesed vajuvad niivõrd sügavale pessimismi keeristesse, et nende arvates on negatiivsed vaated täiesti õigustatud ja väiksemgi optimism nende seas kummaline. Triin (noh, üks neist, vahet pole, millist konkreetset isendit ma silmas pean) küsis minult eile minu käekäigu kohta ja kui ma talle vastasin, et kõik on vägagi positiivne, oli ta ääretult üllatunud ja pidas seda imelikuks. Muidugi on ka arulage optimism täiesti idiootne, aga tundub, et igasugune positivism on tänases ühiskonnas kuidagi tõrjutud.

Ma kaabut kergitan hoplaa
ja hõiskan
teadku teavas põrgu maa
ma olen õnnelik
mis sest et õnnetuks vist peagi saan
ma olen õnnelik
just praegu sellel aal
kui naerdes trepikotta kaob
see võluv daam
ma olen õnnelik
te teadke põrgu päralt

See on Beier. Aastal 1991.

Pühendatud

2008-10-27T09:16:00.000-07:00

Räägi mulle oma elust
räägi oma taborist

Ülejõe pargis heidavad puudele ja teedele, pinkidele ja eksinule valgust diskreetsed laternad. Trepid on sügisvihmast niisked ja peegeldavad kunsti. Plangud on elavad ja Puškin on surnud. Looduses on lootust ja lootusetuses on kultuuri.

Panta rhei.

Tuli muutub ennekõike mereks ja pool merest on maa, teine pool on keeristorm.

Elegantne sügis on terve päeva Tartut piserdanud mõõdukate vihmasadudega ja taeva enda akrüülvärvidega halliks maalinud. Sügis on enda kõige puhtmamas vormis hetkel isevärki kaunis. Mööda Tartut jalutades kerkib see ilu enda tuhandetes lehtedes, bulgakovlikus Toomemäes, uinuvates parkides, romantistlikus Emajões ja sügisese hõnguga klassitsistlikus arhitektuuris eriti selgelt esile. Kurb, et ma Tartu imposantsust enam sel viisil ei märka, nagu kunagi, mil see mõjus veelgi lummavamalt. Aga linna ilu pole tegelikkuses vähemasti kuhugi kadunud.

Minu elu viimane sügisvaheaeg on alanud üpris mittemidagiütlevalt. Juba proloog oli sisutu, nii et suuremat polnudki loota. Kõik tundub nagunii olevad kummaliselt illusoorne ja eeterlik, aga puhkus on küll vahva ja võimlus magada väga tänuväärne ning ma naudin meeletult praegust suurepärast ilma.

Mööda tänavaid ja teid liikudes ei ole õnnestu mul pahatihti jääda pelgalt varjuks, ma kardan. Täna tundusid kohtumised linnas olevat kummaliselt ettemääratud, et olla juhuslikud. Munakivisillutisega vanalinnatänavatel kõndides uudistan salapärast ilmutust oktoobrilõpu melanhoolias. Aga selles pole midagi nukrat ega kurvameelset, pigem väreleb minu silme ees keegi, kes tunneb siirast rõõmu kõigest ilusast.

Eilne Viljandi larp oli ainult veidi halvem, kui ma ootasin. GM oli enda ülesannete täitmisel erakordselt ebakompetentne, aga iseenesest isegi mõneti sümpaatne. Plot vast oli kusagil, aga meie seda küll eriti üles ei leidnud ja reegliaugud ja minimaalse tööpingutuse läbi sünidinud rollid olid kohutavalt häirivad. Ja ikkagi on Viljandi linnuse varemed minu arvates kohutav koht, kus mängu korraldada.

Hirmutaval kombel on meie kooli juubelietendus vaid veidi rohkem kui kuu aja kaugusel ja meie esimene proov tuleb alles kolmapäeval. Mida edasi aeg veereb, seda vähem olen ma rahul enda kirjutatud osaga stsenaariumist. Ma pean seda veel umbes viiendiku võrra kärpima, et see meie rangelt limiteeritud etenduse pikkust ei ületaks. Tegelikult on lootust, et kui tükk Uvele meeldib, saame me veel veidi aega juurde. Vähemasi ilmus Kaur välja ja mängib Indrekut, nii et mina saan siiski jääda ainult lavastaja rolli. Meie mittenäitlejatest osatäitjatega tuleb küll veel tööd teha. Õnneks on nende osa nii võrdlemisi marginaalne kui ka ääretult oluline. Enne võtab vähasti enda rolli väga tõsiselt ja muutub iga päevaga järjest revolutsionäärilikumaks.

Eile Viljandist tagasi sõites istus minu kõrval neiu, kes pani tule põlema. See oli hästi tore.

Ma nägin hiljuti tänaval Uvathat, kes oli teel Undergroundi, et juua seal teed. Mulle hakkas see idee kohutavalt meeldima, kuna inimesi, kes millegi sarnasega tegelevad, pole eriti palju.

Ööl vastu pühapäeva oli tund, mida polnud olemas. Seda kummalist, aga väga meeliköitvat tundi täitis Jaan Kaplinski loeng Fermi paradoksist ja vestlus Helenaga.

Beier soovitas meil kloostrisse mitte minna. Sealne elu polevat suurem asi.

Kannatamatu
ootab bussipeatuses
oma halastust

Freudistile pole mõtet ükssarvikutest rääkida

2008-10-22T12:39:00.000-07:00

Ma vaatasin täna õhtul koos Maarjaga, kellel mulle lahkesti üks üleolev pilet pakkuda oli, ära "Hüppajad" ning jäin rohkem kui rahule. Suurepäraste näitlejatega ekstravagantne etendus, mis põimis sürreaalseks mõttelõngakeraks kokku laiahaardelise variatsiooni tarkusearmastusest pungil ideid suhteliselt väikese rahasumma eest. Sofistid oleks midagi sarnast väga armastanud. Huvitav, et laval monoloogina ette kantud filosoofilised esseed suudavad mõjuda nii, et publikule ei tunduks, nagu oleks nad sattunud loengule, vaid tunneks, et nad siiski teatrilavastust jälgivad. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, mu viimased teatrielamuses tiirlevad amatöörnäitlejate ümber, aga tundus, et ka lavajõud esinesid harukordselt hästi. Igatahes on "Hüppajad" Stoppardi meisterlik erakordselt humoorikas ja intelligentne näidend, mida veel 5. novembril viimast korda mängitakse, nii et ma soovitan neil, kes veel ilma on jäänud, seda vaatama minna.

Kohtla-Järvel tehti ka teatrit: etendati komöödiat, mis toetus radikaalsele mustale huumorile. Väikesele tiblaperekonnale ja nende sõbrannale korraldati verepulm. Iseenesest ei midagi märkimisväärset, arvestades seda, et tegu pole millegi erilisega, aga ajakirjandusele meeldib seda muidugi paisutada. Intrigeerivaid keskmisele d20 Moderni mängule omaseid elemente on juhtumis aga küll ja see on ju kõik nii põnev!

Ju nad olid siis kellelegi ette jäänud, mis selles ikka kurba on. Tegu oli ilmselgelt kasutu ühiskondliku kõntsaga, kelle puhul pole mingit vahet, millal nad nende elud lõppevad. Detailid on aga huvitavad: mehe silma löödud nuga justkui maffialik hoiatus, mõrvari täielik märkamatuks jäämine ja hetkel ka vist kahtlusaluste puudumine etc. Arvatavasti kirglik isiklik veritasu, arvestades seda, et ohvreid oli rünnatud vihaga. Mulle meeldib küll välja mõelda erinevaid variante, miks need tõprad teise ilma saadetud on, võimalusi on ju nii palju ja kindlasti on seos mingi suurema plotiga. Inimesed kipuvad imeks panema, miks ta ka lapse surnuks lõikus, mina ei saa küll aru, miks sellist lahedat võimalust kasutamata jätta.

Hiljuti avaldati meedias, et eriti morbiidselt kunstipärasel kombel oli mõrvatute verega ka seinale mingit laadi sõnum maalitud. Ma heitsin pilgu ka Postimees Online'i kommentaaridele ja seal leidus muidugi nii mõndagi humoorikat: mulle endale meeldis väga too:
"Mingi satanist jälle? Tavaliselt usust segaseks pööranud inimesed teevad selliseid asju, Eestis on see üpriski harv aga USA-s ja Kanadas tapetakse iga päev mitmeid inimesi usulistel põhjustel, enamjaolt on need satanistid."

Armas on ka see, kuidas need kommenteerijad, kes tunduvad olevat enda empaatia poolest hukkunute vastu tõsihingelised humanistid ja headusearmastajad, nõuavad hetk hiljem enda kommentaaris surmanuhtluse rakendamist Eestis ja tavaliselt ka ebainimlikult julmasid karistusi mõrvarile, kelle nad tahavad teibasse ajada või kindlustada talle muul moel võimalikult pikk agoonia enne surma.

"This is my costume. I'm a homicidal maniac. They look just like everyone else."
- Wednesday Addams

Koolis oli täna metsateemaline fantaasiapäev. Meie klass oli kollektiivselt põlenud mets. Keegi ei saanud sellest aru.

Pühapäevase Viljandi larbi jaoks tuleks samas endale mingi roll kirjutada, et seal reaalselt kedagi mängida oleks. Minu ainus info rolli kohta on hetkel piiks-GMi poolt Drägunis saadetud üks kirjavahemärkideta lause.

Tegelikult peaks ma nüüd lahkuma, et nuusutada veidi õhku. Sellist, mis ei erine märkimisväärselt tollest, mis hetkel hõljub Tallinnas Draamateatri ees, kus seisab mantlisse varjunud inimfiguur, kes ootab.

Kas Vennaskond eksisteerib?

2008-10-21T14:07:00.000-07:00

"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."

Ja keegi ei maininud mulle seda!

Märkimisväärne, seda nüüd küll. Kell on 0.09 ja äsja on saabunud 22. oktoober. Teate, mis päev homme on?

Noh, igatahes on see nii või naa enda tähtsuse minetanud, nii et kui ka ei tea, pole tarvidust väljagi uurida.

Mina olen mittekeegi...

Eile oli põnev...kõik oli põnev.

Ma nägin "Ameerika" ära ja muljed on täitsa head. Tegu on küll väga tüüpilise Teatritehase tükiga, aga kuna see oli niivõrd sümpaatselt pilkav ja satiiriline, siis mulle meeldis. Nende puhul muutuvad tegelikult kõikides etendustes korduvad elemendid juba väga tüütuks. Ühtlasi on häiriv nende amatöörlik kalduvus mingil hetkel asjaga sel määral liialdada, et see negatiivsena mõjuks. See mänguline tobedus, millesse nad just kui mingisugust püanti kätkeda üritavad, mulle ei meeldi. Kuid "Ameerika" räägib tõepoolest tõtt reaalsusest ja peegeldab tegelikkust sümpaatse vaimukusega, nii et nende ühiskonnakriitilised väljaütlemised mõjuvalt publikuni jõuavad. Ja näitlejadki olid tasemel - see tundub üldse viimasel ajal nende seas populaarne olevat. Etendus ise on allegooriline tohuvabohu massist, selle kultuurist, kultuuritusest ja millestki inimeselaadsest selle kõige keskel. Rohkete kassidega sealjuures...ning nagu me teame, siis KASSID ON TOREDAD.

Aga meil on uus periood, kuhu kuulub ka kunstiajalugu koos briljantse isikupäraga võrratu õpetaja Beieriga. Ühtlasi on meil ka ajalugu Ristikiviga, mis teeb asjad veel suurepärasemaks. Ning loomulikult stoiliselt muhe Jürgenstein, kes meiega terve aasta vältel filosofeerib.
Irooniline on see, et nüüd, mil meid jaotati kaheks grupiks selle alusel, kas konkreetne indiviid kavatseb kevadel ette võtta matemaatika eksami sooritamise või mitte, saame meie, kes me eksamit ei tee, endale reaalselt hea õpetaja (noh, selle noorema punapea...teate küll kelle, mulle ei tule meelde, mis ta nimi on) ja teine rühm, kes tegelikult põhjalikumat õpetust vajab, jätkab Liilega.

Ühtlasi on nüüd kõikides minu matemaatika tundides Curunir.

Mida kuradit?

See on veider...

Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see.
Ja mu pööning järsku näib mul
lausa keisrite palee.

Tuleks mainida, et tegelikult on hetkel minu enesetunne õndsalt rahulik. Need, kes usuvad põrmustavad iseend nii või naa. Toetuda ainult filosoofilisele ajele. Lähtuda enda tõde hoomavast mõistusest mitte kergemeelsetest illusioonidest. Kahelda. Kahelda ja järele uurida. Intelligo ut credam.

Iseenesest oleks ju palju, mida kirjutada, aga kuna see muutuks lihtsalt arusaamatuks sümbolistlikuks mõistujutuks, mille lahtimõtestamiseks kellelgi nii või naa viitsimist pole, siis kaotab see juskui enda iva.

Tõmba kätte mustad nahkkindad.
Mustad nagu su enda must hing.
Mis sest, et sul päikest täis vastu
lahkelt naeratab kogu maailm.

Индрек

2008-10-20T01:21:00.000-07:00

President sai otsa.

Erakorralised valimised? See oleks igav variant, pigem riigipööre, suur ja verine, nagu see ikka kombeks on. 11. september ja värki.

Mina olen tsiviil.

Ja tsiviliseeritud pealegi, ma saan jälle blogisse midagi kirjutada, mida te tõprad parajasti loete.

Igatahes, kui me juba riigipööretest räägime, siis võiks mainiga "Detsembrikuumust", mille ma reedel ära nägin ja kõigilegi teistelegi soovitan. Tegu on eesti filmide seas ühe paramaga, võiks öelda. Kohati vast veidi liialt üleemotsioneeritud ja ajaloolised detailid on plotile ohverdatuilt veidi värdjalikud, aga see selleks. Tõnu Kark kui Ernst Põdder korvab kõik need pisikesed puudused, mis mujal silma paistavad. Tervitaks siinjuures ka Aurumit. Hämmastavalt tabavalt on taasesitatud meie armastatud legendaarse kindrali iseloom ja olmus. Samas ei olnud seda ühtegi inglast, see oli küll pettumus, arvestades seda, et treileris oli üks väga britlikult täiesti olemas.
Ja kogu film oli hämmastavalt poliitiliselt korrektne: neil oli venelasest Eesti kaitseväelane, lätlasest ja soomlasest NSV kommunistid ja palju väiksemaid sarnaseid detaile.
Pärast seda filmi on siiski veelgi kummastamvam mõelda, kui ootamatu selline asjade käik tol hetkel oli. Rahulik Eesti Vabariik, 149 protsess elimineeris valdava enamiku kommunistlikust ohust, ka Kingisepp oli juba kaks aastat surnud ja ühel hommikul äkitselt...kõmmadi-karpauhh!
No olgu, mingit õõnestustegevust oli siiski märgatud, aga sarnane asi näiteks üheksakümnendatel...hmm.

Ja meie etendus - kooli juubeli jaoks, ma mõtlen - kulgeb veel imelikumalt. Veel ööpäev tagasi teadsin ma, et ma lavastan seda (no ja kirjutan stsenaariumit, aga see on juba tehtud) koos Merikese ja Curuga ja Teringuga, pärast eilset teksti lugemist, kus meil Indrek puudus ja mina seega nõustusin tema teksti ära lugema, olen ma seletamatul kombel lisaks lavastajakohale ka Indreku rolli täitmine. Nojah, muidugi, see on ju niivõrd ebaoluline väike roll. Ma isegi ei lugenud seda teksti korralikult...oeh, jah, ükskõik. Igatahes on Merike õnnelik, sest ta saab veel rohkem mulle mainida, kuidas ma Indreku moodi olen.

Uve on hirmutav: ta lihtsalt on Maurus. Võimas, aga kõhe.

Ja Enno saab enda Molotoviga hästi hakkama, peamiselt tema eriti südile kaasategemissoovile ja tahtele meie kallist matemaatikaõpetajat edukalt mängida.

Millal muide talentide õhtu on?

Ja kus on...ahjaa, ei oot, täna on esmaspäev.

Mis tuletab meelde, et ma peaks vist kooli minema hakkama, ma pean siiski peagi inglise keeles vestma inimestele jutukest sellest, kuidas inimesed armsate tuumaseadeldiste abil endale mugavalt ja kiirelt lõppu peale teha saavad.

Nuclear winter is the solution to global warming!

Lillast energiajoogist, oraalsest kabjahoobist

2008-10-15T14:55:00.000-07:00

Tõmba kätte mustad nahkkindad
mustad nagu su enda must hing
ainsaks ehteks kuuerevääril
sobib sulle vaid süsimust lill

Tants, tants, tants, tants... Ma tantsisin täna üpris palju ja mitmesuguseid tantse ning kõike seda tänu Helenale, kes mind ilma eriti kvaliteetset infot andmata Tiigi seltimajja kutsus. Aga igatahes oli seal meeletult tore ja lõbus ja vahva ja huvitav ning seda kõike ilma liialdatama. Ma nägin ühtlasi ka Uvathat, keda ma siiski kahetsusväärselt vähe kohtan, kuigi ta nüüd Tartus resideerub, Berilaci, kes tantis, Riionit, kelle kohta ma midagi enamat ei ütle ja veel päris mitut meeldivat inimest. Loomulikult ka Helenat ennast, kes väga elegantselt keerleb.

"Almost nobody dances sober, unless they happen to be insane."
- H. P. Lovecraft

Lai, lai on maailm lai, kuid ringidest ta koosneb.

Jah, raisk, põgene aga. Kuhu sul ikka minna on? Füüsis või vaim, vaim või hing või misiganes muu fiktiivne ollus.

Sooritasin bioloogia arvestuse ja jäin ise tulemusega rahule. Polnud küll perfektne saavutus, aga ega ma seda otsima läinudki.

Kurta ei saa ka millegi üle, sest alati on kellelgi hullem ja sellisel juhul oleks tegemist ju puhta silmakirjalikkusega. Kuradi tehislikud alturistlikud väärtushinnangud, millest keegi vähemalgi määral ei hooli, aga mis lõputult meid kõiki kontrollivad. Üks suur kuradima panoptikum, ei midagi muud- orjus. Vabaduses. Eks ta ole. VABADUS ON ORJUS.

Ma mäletan, et ma vaatasin väiksena mingit loodusdokumentaalfilmi, mis rääkis lindude rändest ja nende rõngastega varustamisest uurimise tarbeks. Selles oli rohkesti kaadreid sellest, kuidas kured stoilise rahuga maailma eri paikades üle inimasulate liuglesid ja enda harmoonilist elurütmi millegi poolt drastiliselt rikkuda ei lasknud.

Huvitaval kombel tsiteerisin ma eelnevalt järgemööde kahte enda lemmikkirjanike hulgast ja seda täiesti tahtmatult ja ettekavatsemata. No näete kui vahva! Mina olen küll praegu selle üle rõõmus!

Purjus lavamees.

Ja näitleja.

Homne päev saab arvestuse nädala üks tüütumaid olema. Esiteks pean ma kella kaheksaks kooli ilmuma, et muusikas töö ära teha. Ühtlasi on see meie viimane tund õpetaja Keerbergiga, mille üle ma hämmastaval kombel isegi veidi kurb olen. Kõik need rõvedad momendid, mida ta meile pakkunud on. Mõnitavad tunnid, pilkavalt arusaamatud kontrolltööd, küünilised märkused ja põlastav kohtlemine mitte mingil kindlal põhjusel, lõbus päikesekiirelik ellusuhtumine ja kibestunud nõiale omane sapine jälestus, sadism ja ainulaadne humoorikus, intelligentsus, mis kajastub kõiges, mida ta teeb, armutu piitsutamine ja hell koomiline hoolimine, esimesed õudusünnitavad silmapilgud ning viiamne nukker hüvastijätt. Unikaalne persoon, seda nüüd kohe kindlasti.

Ja lasso.

Seejärel on vaja annihhileerida (jah, see on nüüd eestikeelne sõna, ära vinguge!) ühiskonnaõpetuse arvestus, mille sisuks on reaalses elusituatsioonis mitte kunagi kohatava terminoloogia teadmine. Aga olgu, tegelikult on ühiskond vähemasti praktiline aine. Mõlemad kontrolltööd on mul viied ja ma ei oota ka arvestuselt mitte midagi vähemat.

Ma kasutan nii palju linking device'e. Herr Hildebrandt oleks kindlasti meelitatud.

Kuid olgu, see on ju surmigav, ma mõistan seda isegi...

Tegelikult on kogu selle posti sündimise mõte selles, et ma tahtsin parajasti üht Beieri luuletust enda blogisse.

Hillitsetud äng

2008-10-14T14:46:00.001-07:00

Why is the rum always gone?

"Ma"... kas pole mitte ilus?

Minu arvates eriti mitte, natuke liialt kammitsetud ja kinnine ning too radikaalne kõla, mis sellel on, häirib mind ka veidi. Aga iseenesest ju täpselt sobilik, kui nüüd vaadata neid kirjeldusi ja reaalsust.

Ei, see pole sõna. Tegu on silbiga ja sealjuures mitte just kuigi tähendusrohke silbiga. Ainult ühega, millel on paeluvaid ja võluvalt aheldavaid omadusi, kuigi tegu on ju puhta juhusega. Eks ta ole.

Esimest korda abituuriumi jooksul on nüüd kätte jõudnud arvestuste aeg, millesse kõik väga vastandlite tunnetega suhtuvad. Tegelikult on sel korral isegi päris palju tegemist ja üldiset puhkusemomenti pole veel seni eriti tunda olnud, kuigi täna hommikul oli võimalus isegi veidi kauem magada, mis mulle tegelikult isegi eriti ei meeldi. Mulle tundub, et üpris varakult ärkamine on masohistlikul moel mulle isegi meeltmööda. Kuigi - tõsi - see võiks siiski toimuda veidi hiljem kui kell seitse.

Aga arvestused iseeneset eepiliste CR'idega ei hirmuta. Ühiskond saab olema lihtne, kuna paratamatult oleme me sunnitud nii või naa ühes sellises elama. Kirjandus käsitleb küll Tõe ja õiguse IV osa, mida lugedes mind valdas väga otsekohene jälestus Karini tegelaskuju vastu, mis oli niivõrd ränk, et terve romaani pööraselt tülgastavaks muutis, kuigi mul AHT loomingu vastu tegelikult midagi pole. Samas on seal ka Ristikivi, kes mulle erakordselt sümpaatseks muutunud on, ja Kross, kes noh...on ka...seal...kusagil.

Tegelikult on üldtuntud tõde, et kirjandust käsitlevad arutelud on sotsiaalse jälestuse tõeliseks platooniliseks ideeks, nii et ma pigem ei lasku nii madalale, et reaalselt eelpool mainitud kirjanike teostest lähemalt räägiks või esitleks mingit endapoolset kriitikat või analüüsi, mille tulemusel inimestest hõõguv vihane põlastusenergia tõenäoliselt selle blogi lõhki rebiks.

Noh, jah lisaks sellele on meil homne bioloogiaarvestus, mille sisu pärast ma tegelikult eriti ei muretse (kuigi mind hirmutab natuke see, et minu organism tegeleb aktiivselt fosfori töötlemisega), sest ma leian, et ma suudan piisavalt adekvaatselt kirjeldada protseduuri, mille käigus inimorganism hirmkalleid kokanduse tippsaavutusi madalakvaliteediliseks väetiseks muudab. Arvestus on ju igati südantsoojendav, auditooriumis ... koos teiste inimestega mitmest klassist. Kui raske see ikka olla saab?

Valgus peale.

Rohkem valgust!

Aga jah, tõsi, taaskord ei mingit eriti ülevoolavalt informatiivset postitust, kuna tegelikult ei toimu ju midagi märkimisväärset. Genklubis oli reedel mingid tüübid Prantsusmaalt. Ja Mort ja Terry ja Helena ja Piret ja Minea, aga nemad ei olnud Prantsusmaalt, nii et nad pole märkimisväärsed. Mmm...paradoks.

Tegelikult ütleks hoopis nii, et 1568-1648 ja 1571, jajaa...

Treffner tundub vähemasti hetkel kuidagi elav olevat. Ma ei tea kusjuures, mis selle põhjuseks olla võib, aga vast on sellel mingi seos rebasega. Või noh, olgu, isegi mitmega, aga üldiselt pole nad märkimisväärsed.

Tundub, et ma olen leidnud erilise sideme märkimisväärsusega. Peaks jälgima, et see mulle ohtlikuks ei kujuneks.

Olgu, tõesti...kui vaimustuses saavad inimesed olla sellest, et nad ehitavad hiiglaslikke roomikutel liikuvaid metallist kilpkonnaimitatsioone, millele on kinnitatud suured fallilised objektid, millest saab välja tulistada väiksemaid fallilise objekte, kusjuures on tihti populaarne seda teha teiste inimeste falliliste metallkilpkonnade suunas. See kõik on küll psühholoogiliselt selletatav, aga kui mõni riik ehitab endala taolisi üle kahekümne tuhande, siis on neil tõesti tarvis midagi kompenseerida.

Mul on ikka veel palju juustu.

Ten out of ten people die, so don't take life too seriously.

Me peame ootama

2008-10-09T13:40:00.000-07:00

Kaugelt kostub viiulite mängu.
Riisutud on teed hämaral alleel.

Ühiskond on põlastusväärne ja tülgastav. Kirju illusoorne müstifikatsioon inimmõistuses eksisteerivatest arusaamadest. Põrgusse oma ühiskondliku leppega, masinate hordid!

A person who cannot live in society, or does not need to because he is self-sufficient, is either a beast or a god.

Mm...nagu hord, kes pimesi kuulab Nietzschet...irooniline orjamoraal.

Füüsika on minu selge mõistuse varjutanud enda elektromagneetiliste lainetega. Liiga palju! Kaduge, Maxwell, Herz, Ohm! Pärssuge! Targutajatest füüsikalised demogoogid! Ma ei vaja teie närust fiktiivse reaalsuse tõlgendamist, piisaks ka varjudest!

Oeh...

Ja ennem sa kõnged
ja ennem sa sured,
kui lõppeb see
pikkadest linadest vaip.

Oks võiks enda füüsika tööski läheneda asjale positiivselt ja ilma kontrollimata meile kõigile soovitud hinde panna. See säästaks kõigi jaoks nii palju vaeva.

Keerberg, kes vaarub kusagil haige mõistuse ja skisofreeniliste fantaasiate vahelises piiririigis hindas kõiki meie viimase töö eest viiega, arvatavasti ilma isegi vigu kontrollimata ja seda täiesti arusaamatutel põhjustel. Oleks ta meile kõigile vähemasti ühe pannud, oleks selles vast veel mingi keerbergilik loogika, aga selliste tegude põhjal ei oska talle vist enam küll keegi objektiivset psühholoogilist hinnagut anda. Viied nimekirja algusest lõpuni...no näete, sotsialismus härra Mauruse koolis!

Näitlejaidki kohtasime täna esimest korda korralikult. Enno värbasime Molotoviks ja minu suureks rõõmuks, kes ma selle rolli kirjutasin, võtab ta enda osa optimaalse pühendumusega. Teised vabad kohadki rollide seas paistavad täituvad kompetentsete näitlejatega, eks näis, kuidas Uve vallatud tantsupoisid massina hakkama saavad. Nad on siiki karakteritest koosnev mass, mille najal kogu see etendus üldse püsti seisab.

Orav heitis pilgu üle katuseserva ja järjekordne tugev tuulepuhang sasis tema kuldpruuni läikivat karva. "Raisk, liiga kõrge," mõtles ta juba oma kümnendat korda. Ja tõepoolest, katus asus mõrvarlikul kõrgusel ning mõne müstiliselt tundmatuks jääda sooviva inimese käsul olid ka kivist majaseinad peegelsiledaks lihvitud, nii et isegi orav sealt ilma kaela murdmata alla ronida poleks suutnud. Hoone paigutuski tundus mõnitavana: just täpselt nii kaugel teistest katustest, et orav hindas neid hüppekaugusest väljaspool olevaks. Polnud näha ka ühtegi päästvat ust või luuki, mis majja sisse oleks viinud. Orava mõtteist käisid läbi kõik need tarbetud põgenemisplaanid, mille ta katusel veedetud tosina tunniga põhjalikult läbi mõelnud oli ja siis kasutuiks tembeltatuina enda mõttesoppide räpsetesse pimedaisse nurkadesse heitnud, ja ta tundis, kuidas suisa elejalik raev ja kontrollimatu viha selle kõige elava poolt hüljatud katuse vastu tema üle võimu võttis. Teda läbis kihk see hävitada, maatasa teha, põrmustada, pühkida see isegi kõigi mälestustest. Orav tormas katuseservast katuseserva, tundes, kuidas ta lihased raevust krampi tõmbuvad. Siis, ühtäkki, paistis talle nii selge, kuidas katus lõpuks alistada, kuidas näidata sellele neetud hoonele, et too pole tema kõrval midagi väärt. Ja selle revolutsioonilise idee mõjul heitis orav end katuselt alla, kümnete meetrite kaugusel all ootava asfalti suunas.
Vaid hetk pärast seda kostus katusel tugeva masinavärgi krigisemine ja mehaanilised väsimusohked ning otse kui eikusagilt kerkis majakatusele just kui seda kroonides lift.

Jää hüvasti, mu Kopenhaagen.

Tegelikult pole ma kunagi Taanis käinud, kuigi, tõsi, tahaks millalgi sinna jõuda küll.

Iga viiest Taanlane soovib ju, et tema riik EU-st välja astuks. Mitte et sellel oleks mingit otsest seost minu sooviga Jüüti poolsaart külastada. Christaniat peaks ikka ka külastama.

Muide, kuidas nende ismaliusulistega nüüd siis on? Eesti keeles kasutatakse üha enam sõna "muslim" - kõik uuemad trükised paistavad seda varianti pooldavat ja eks ta ole ju tegelikult ka korrektsem ja algselt araabiakeelsele jumalaorja sõnale sarnasem. ÕS siiski väidab, et "moslem" oleks justkui ainus vorm, mis eesti keel tolereerib. Aga kuda siis ikkagi on?

Mort.

Mul on võrdlemisi suurtes kogustes juustu ja ma pean mainima, et ma olen sellega rahul.

Nagu ka sellega, et mul nii vahva ja praktiline selgroog on.

Muide, kas sina, tobe lugeja, teadsid, et ainus koljuluu, mille kohta on eestikeelses Vikipeedias eraldi artikkel, on sarnaluu?

Öös on asju.

Pühendatud Alexander I - le

2008-10-07T07:16:00.000-07:00

Tasside ja inimeste kõrvade küsimusel oli ometi mingisugune saatuslik eeltähendus.

Ma lugesin äsja Mordi blogi ja kuna tema blogi serval on ka üks neist ülimodernsetest rakendustest, mis näitavad, millal ja kes omakorda enda mõtteveebilehtedele miskit kirja on pannud, siis märkasin, et minu viimane postitus on olnud kolm päeva tagasi. Minu jaoks oli see väga üllatav: ma olin kindel, et viimane sissekanne on märksa värskem. Aga igatahes leidsin ma seepeale, et vast oleks kohane midagi kirjutada.

Pähklivõie.

Jah, ma tean, et ma vahepeal kuu aega midagi siia kirja panna ei viitsinud, aga kuna ma praegu blogeerimisega siiski veidi aktiivsemalt tegelen, siis üritan ikka tihemini midagi öelda. Enda asi, kas teie olete nii lollid, et seda ka loete.

Vahepeal oli mul halb olla. Siis ma mõtlesin, et peaks äkki selle toidu välja oksendama, mille pärast mul tundus halb olevat. Aga see ka eriti ei aidanud. Täna on samas enesetunne normaalsem, kuigi ma hakkan praeguse hilise kellaaja tõttu (17.23) juba uniseks jääma.

Loomulikult pole ma ka väga palju maganud: enamuse tänasest ööst tegelesin ma näiteks unesegasena asjade otsa kukkumisega ja tapsin peaaegu Darth Vaderi (who could kill me with a tray).

Ühtlasi sain ma teada, kus Tering elab. See oli veidi kurb, kuna see paik pole just idülliliselt kena. Aga näidendi struktuur on nüüd vähemasti paigas. Stsenaarimist tuleb mul enda osa veel kirjutada. Mina ja Molotov, häh, milline meeliköitev paar. Neljapäeval saame me siis näitlejaskonnaga ka kokku. Vahva...mmm...maitseb nagu poolseeditud neuroni aksoni väljaheide.

Rome on nii kuradi lahe.

Koolis on jällegi Jaapani nädal ja kultuuride teineteisemõistmine on täies hoos. Suisa nii energilises, et aatriumi põrand oli esmaspäeval vereplekkidega kaetud. Täna õhtul on film...mingi samuraiasi, ma täpselt ei mäleta, mis, aga ma kavatsen seda igatahes umbes 15 minuti pärast vaatama minna. Midagist auga ja värgiga (kes oleks seda osanud samuraidelt oodata, mis?). Arvatavasti siiski hea kraam ja kohe kindlasti hea vaheldus Tammsaarele ja dendriididele. Homme toimuvad Jaapani teemal loengud, mis tundusid olevat küll üpris üldinformatiivsed, aga vast siiski huvitavad.

Ja tõesti, lugejad, palun lõpetage Putini kummardamine. Kas te siis ei näe, et mehel on sellest villand.

Ja SDE võitis.

26. oktoobril tuleb larp, tuleb larp, tuleb larp. Viljandisse, lalalalaaaa...

Kusjuures on preagu toimumas sarnane fenomen, et sellele piiksukale tahavad Tartust minna kõiki ära omama nii mitu erinevat kampa inimesi, et nendevahelised konfliktid on mängul kindlasti vältimatud, nii et reaalselt võiks sellest isegi asja saada. Jälgime huviga. Cliodnat näeb ka lõpuks, tehniliselt tean ma teda juba oma neli aastat, aga ta pole jätkuvalt kunagi välja ilmunud, et ma teda ka reaalselt silmata saaks.

Aa, ja keegi ei tea, mis kuradi põhjusel Toomele toomkiriku kõrvale too väike julla algselt ehitatud on. Praegu kasutatakse teda küll vist tõesti rehade panipaigana, aga tema reaalne ülesanne tundub olevat ammu unustustehõlma vajunud.

Elagu hea tsaar!

Metafüüsiline jalutuskäik

2008-10-03T06:56:00.000-07:00

Eskimo: "If I did not know about God and sin, would I go to hell?"
Priest: "No, not if you did not know."
Eskimo: "Then why did you tell me?"

Ma pole päris kindel, mis hetkel minu meeltega toimub, aga ma arvan, et nad ei kooskõlasta enda tegevust eriti minu ajuga. Mulle kui selles asjas tegelikult kõrvalseisjale, veidi häiriv tundub. Ilmelik uimasus ja sürrealism oli alguses isegi põnev, ma sain kummalisi radu pidi mõtiskleda, kui ma kesklinna poole kõndisin, aga nüüd muutub asi juba masendavaks.

Ma olen Krooksus. Nad pakkusid mulle väga kenasti süüa ja juua, kui ma neile natuke madalakvaliteedilist kirjut paberit vahetuskaubaks lubasin. Tänane suur leib suitsukanaga oli märkimisväärselt erinev tollest suurest leivast suitsukanaga, mille ma eelmisel korral siin süües alla kugistasin. Uue retsepti järgi valmistatult polnud ta minu arvates nii maitsev kui enne, kuigi põhiidee tundus sama olevat. Aga aitab Aristotelesest, ta on mind täna juba tükk aega häirinud. Täpsemisi sellest ajast, kui Jürgenstein tema filosoofia teemal arutles. Ma siiski arvan, et minu sõgedas psühhoosis too leib süüdi pole, kuigi need rohelised asjad, mis teda kaunistasid ja mille sügavamat hingeelu ma analüüsida ei suutnud tundusid tõepoolest kahtlased.
Ma jõin ka ühe õlle, aga kes varem ikka alkoholi taju omaduste muutumises süüdistanud on? See on ju suisa paradoksaalne.

Aga aitab toidust.

Ma pajatan parem saiakestest.

Või noh, pigem saiakeste väheseset kvantiteedist ja meie seiklusrikkast avantüürist tänase pikema vahetunni ajal (ma pean silmas teist pikka vahetundi, esimese ajal toimus õpetajate orienteerumisvõistlus [kuna täna on õpetajate päev ja meie, 12d, ühtlasi korraldasime seda] ja mina ning Enno istusime seepärast kooli puhkeruumis ja lasime õpetajate meeskondadel, kes sinna järjest suure entusiasmiga ilmusid, vastata küsimustele HTG pedagoogide sportlike kalduvuste kohta [võitis muideks võistkond, mille koosseisu kuulusid Pluum, Ristikivi ja Jürgenstein, mis tõestab ümberlükkamatult humanitaaride ülemuslikkust teiste harude esindajate suhtes]). Igatahes asusime mina, Enno ja Merike eepilisele retkele saiapoodi - sellesse, mis on väga urkalik ja asub nurga taga, linnavalitsusest vasakul või paremal, olenevalt vaatenurgast. Kuna me aga oli niivõrd seikluslikus tujus, siis ostsime me saiakeste asemel hoopis küpsiseid.

Tõsi, tegelikult meie põnevust otsiv meelteseisund jahtus peagi ja mina ostsin lisaks küpsistele veel viinepirukat ja Enno omastas ka mõne saiakese.

Mmm...trummisoolo.

Heites pilku sellele, mida ma seni selles postituses kirjutanud olen, tekkib mul jällegi küsimus, kes kurat oleks nii debiilne, et sellist paska üldse võtaks vaevaks lugeda. Aga tundub, et õnneks on olemas ka nii madalale langenud inimesi, eks ole ju, kallis lugeja? Kellele ma muidu seda blogi ikka kirjutaks.

Peaks ikka homme Viljandisse minema.

Heh, mulle tuli too larp meelde, mis seal oktoobli lõpus toimuma saab. Mmm, selle sisututvustus on nii meeliülendav.

Kõik väreleb veidi, see on kummaline...ja omati veidikene meeldiv, kui sellele ebareaalsusele järele anda.

Vahur ütles, et ma võiks millalgi pseudourgu minna. Eks ma's vaata.

Mialee jõudis ka eile Sitsiiliast ja muudest koledatest ja vähem koledatest paikadest tagasi ja oli üpris kurnatub, mis iseenesest on arusaavad, kui sa oled pidanud inimesi nugaga peksma (mis minu arvates küll eriti kurnav pole, aga eks Itaalias ole teisisi, aga mida sa ikka ootad maalt, mis varastas enda lipu prantslastelt) ja nende silmi välja kraapima. Ja üleüldse ei olnud tal seal eriti lõbus.

Hmm...mul on tunne, et kummalisel kombel on minu tajuvõime natukene selginenud.

Ma arvan, et ma lähen ja mängin Toomel peripateetikut.

Au revior!

Kalmuhella süngus kaob

2008-10-02T04:34:00.000-07:00

Vihm sajab läbi mu mõtete.

Las sadada, mõtlen. Miks keelata?

Ma ei tarvita vihmavarju.

Miks peaksingi?

Laupäeval toimub Viljandis Oorti ja Vägilaste kontsert, kuhu mul tegelikult on tahtmine minna. Oort pole küll fantastiline live'is esineja, aga Vägilased samas on küll ja Oorti on lihtsalt meeldiv kuulata. Ning loomulikult Viljandi, kaunis Viljandi. Tõepoolest, see linn on vana ja ilus ja üdini sümpaatse atmosfääriga. Eesti kultuuri süda, võiks selle kena väikelinna kohta öelda.

Heh, ma nimetasin Viljandit väikelinnaks, armas. Tartu teatavasti on hiiglaslik metropol.

Jah, tõepoolest, too Rüütli tänava kondiitriäri on alla käinud. Aga samas on lihtsam leida Surinamest hollandlast kui Tartu kesklinnast töötavat kohviautomaati.

Kuid Viljandisse minekust pole vist kahjuks suuresti keegi huvitatud ja üksinda ma seda avantüüri ka ette võtta ei taha.

Järgmisel päeval pean ma ka Teringuga ja enda teisete tõde ja õigust jahtivate seltsimeestega kokku saama ja arutama, kui palju expi ikka Indrek Mauruse koolist sai või ei saanud ja lisaks otsustama, mis sellest reaalselt lavale tuleks tuua.

Morwen on nüüd Tartus ja ma otsin jätkuvalt võimalust temaga millalgi kokku saada. Mulle tundub, et ma nägin teda rohkem siis, kui ta Rakveres elas.

Väga palju inimesi on ülikoolis, paljud samas teaduskonnas etc etc, ma arvan, et teid ei huvita see, kuidas Vahur Aafrika poliitikuid käsitlevaid tekste loeb.

Ja loomulikult see obligatoorne osa, kus ma pean rääkima sellest, kui ilus on sügisene Tartu kogu enda kirjude värvitoonide virrvarris ja malbelt galantses sügisvihmas. Jah, on küll.

Sellest peaks piisama, jätised.

Peefer

2008-10-01T08:36:00.001-07:00

Y/N

Kõik kuuldused on kõvasti ülehinnatud. Kõik. Except maybe the kuriboh.

But enough with the obscure Internet references.

Ma tõepoolest ei ole endast kuu aega mingit märki jätnud, aga ei tähenda, et ma teist ei hooliks.
Kuigi ma ei hooli.

Aga tõesti, täpselt kuu aega aega ning täpselt kuu aega sündmusi. Liigselt uudishimulike tarbeks loon ma järgneva nimekirja.

* Kool on. Abituurim suisa. Märkimisväärselt lõbus.
* Rebased on sel aastal kõnts. Viimseni.
* Eelnev punkt pole tõene, kuna rebaste seas on üksikuid väga toredaid inimesi.
* Mina, Curunir, Merike ja Tering teeme HTG juubelietendust. Ei, ma ei kujuta ette, kuidas me hakkama saame, kuna eilsel koosolekul otsustasime me, et kogu Curuniri poolt kirja pandud stsenaarium jääb etendusest välja ning me loome uue. Meil on kaks kuud aega, aga samas on see ka suurepäraseks motivatsiooniks. Ja peale on Tartu kaks tippklassi lavastajat just Unt ja Tering. Esimest me teatavatel bioloogilistel põhjustel endale abi pakkuma ei saa.
* Homme algab minu uus DnD kampaania. Kalamar, nagu paratamatult ikka.
* Ristikivi teeb Treffneri ajalooringi, see on hea. Lihtsalt hea.
* Rome RTR on ülemuslik kõige suhtes.
* Jaapanlased käisid Tartus ja ma veetsin nendega väga meeldivalt aega. Vastatikune kultuuride mõistmine etc. Omandasin huvitavaid kontakte ja sõin Jaapani keisri raha eest mitmekäigulise õhtusöögi.
* Ma ostsin endale uusi nõusid.
* Ristikivi on hea kirjanik.
* Uued saapad-saapad-saapad-saapad.
* Jätkuv lektoritöö.
* Ja-jah, Venemaa, me teame.

Ja loomulikult kõik muud asjad, mida ma siia nimakirja ei kaasanud sel põhjusel, et need hetkel minu mälus primaarsel kohal pole. Ma usun, et ma jätkan regulaarsema blogipidamisega, kuna see sihilik kuuajane paus oli ainult eksperimentaalne...jah, täpeselt uskuge seda.
Minu blogi elujõulisel jätkumisel pole mitte mingit seost ükskõik millise teise inimese blogiga. See on ametlik seisukoht.

Purgatoorium ja Tokyo

2008-09-01T15:24:00.001-07:00

Nii...

Ühesõnaga, kell on1.24, ma jõudsin koju ja homme on esimene tund Ristikivi, mida annan õpetaja Ristikivi. Meie tunniplaan on tore.

Aga tegelikult on üldse esimene periood lausa meeliülendavalt heade ainetega: ainult humanitaarained (nende seas loomulikult ka füüsika, mis tegelikkuses sellesse gruppi kuulub) ja bioloogia, mis on huvitav...paratamatult on seda suuresti ka kogu ülejäänud aasta, abiturient olla on tõeliselt lihtne ning huvitav. Filosoofia, ühiskond, ajalugu etc. Suurepärane tunniplaan.

Aktus oli koshmaarne. Mul oli lihtsalt valus seal viibida. Aga seda juba veidi laialdasematel põhjustel. Samas kuulsime me hiljem väga intrigeeriva ja pehme soenduga jutlustajalt Ennolt uskumauid pajatusi kauge Jaapani kohta, kus ta suvel projekti raames kolm nädalat veetis. Ühtlasi surus nende rühmajuht kroonprintsi kätt, mis tegelikult tähendab umbes sama, kui seda, et ta oleks surunud Jeesuse kätt. Üpris muljetavaldav, peaks mainima, juba see, et Enno jumalapoega enda silmaga nägi, on tähelepanuväärt.

Turboglögi on muide rõve.

Mida ma siis teen...oh mida ma siis teen. Ah!

Küll homme teada saan!

Don't worry about the world coming to an end today. It's already tomorrow in Australia.

Orav avas ukse, astus ühe lühikese sammu, ning vajus läbi mädanenud põranda sügavale katakombidesse. Õhk oli niiske, seinad kaetud hallitusega justkui tapeediga ja lõputu miljoniks lühikeseks katkeks liigendatud koridor röövis silmilt võimaluse näha kaugemale, kui enda ette. Aga orav toibus, kobas pimesi põrandal, kuni leidis enda jalutuskepi, pööras täisnurga võrra ning alustas rahulikul sammul kõndimist.

Kümne paiku küsis minu käest üks esmaskursuslaset ajalootudeng Rüütli tänaval teel Zavoodi ja küsis, kas seal võib skinnide käest peksa ka saada. See oli lihtsalt armas.

Paar tundi tagasi viisin ma Mariale, Maritile, Liisile ja Paulale kaks pudelit veini. Me jõime need ära.
Heili oli ka seal.

Tegelikult on kõik valus ja piinarikas.

There's nothing in the middle of the road but a yellow stripe and dead armadillos.

Põhja-Osseetia vabaks!

2008-08-26T15:14:00.001-07:00

Venemaa tunnustab kärmelt väikest separatistlikku riigikest, kus kurja Georgia türannia all kannatavad üle 60 000 vaevatud osseedi. Ilmselgelt on Vene Impeeriumi armastus selle eestlastest veidi vähemarvuka väikerahva vastu piiritu ja nende vabaduse tagamine on Moskva jaoks hetkel peamine printsiip.

Samas ei oska ma ette kujutada Putini & Co raevunud sõnavõtte, kui keegi nõuaks ka Vene Impeeriumi koosseisus olevale Põhja-Ossetiale iseseisvust ja vast ühtse Osseetia riigi moodustamist. Põhja-Osseetias on ju selle tillukese rahvuse esindajaid umbes pool miljonit.

Aga samas, tõesti, kes oleme meie, et me tõstame pead? Ei me tuhanded nende miljonite vastu ei saa. Moskva osseetidest hooliv valitsus üritab ju ennastsalgavalt ja suisa end Läänega koletuslikku konfikti heites võidelda Lõuna-Osseetia elanike priiuse eest.

Tegelikult jõudsin ma just Curuniri juurest tagasi koju. Ma nägin ära tolle filmi, mil pealkirjaks "Quills", mille Jeka talle sünnipäevaks kinkis. Vaatamata sellele, et esmamulje sellest erootilisest linateosest võib olla veidi negatiivse maiguga, julgen ma seda teile soovitada. Jah, teile, teie, kes te seda loete. Ei ole selles filmis liigset C&E corp-indust või muud sarnast paska, tegu on haaravalt elulähedase põneva sisuga looga, mis kohati on küll veidi etteaimatav, aga siiski ei kaota oma võlu. Tauniv kõige suhtes ja läbinisti reaaleluline lugu...markii de Sade on siiski inimene.

Aga üldiselt oli õhtu vahva, Erlessa ja Sillu ja Markus ja Jeka ja Berilac ja veidi ka Pillet ning kummalised telefonikõned violetse vihmavarjuga salapäraselt persoonilt vahepaladena taaselustunud kuuekümnendatesse sumbunult sulasid kokku veidraks psühhadeelseks atmosfääriks.
...mis polnud kahjuks ülemäära püsiv.

Jaapani mäng läheneb ja minu ootused seoses sellega kahanevad. Ma ei taha küll suunata mingeid negetiivse maiguga kommentaare GMide poole, sest Melian ja Hannes töötavad kindlasti usinasti, et kohu seda koshmaarset orientalistlikku kaadervärki korralikult tööle saada, aga orginisatoorne pool tundub selle mängu kohal kuidagi auklik olevat. Pealegi on ligi kolmekümnel inimesel, kes on harjunud elama Kirde-Euroopas võrdlemisi raske endale kimotot muretseda. GMid tunduvad olevat liialt optimistlikud sellest küljest, kui paljud mängule tulijad viitsivad/omavad võimalusi endale korralikku kostüümi ise valmistada ning kui head on võimalused midagi kusagilt laenutada. Praegu tundub umbkaudselt pooltel tulijatel küll riietusega probleeme olevat.
Samas läks vist eelmisel mängul õnneks, nii et midagi katastroofilist ka lahti pole. Ma pean kuidagi abistama muretsevat Merikest, kes taas kavatses larbile ronida ja nüüd informatsiooni, kimonot ja tantot igatseb. Hmh, noh...kuidagi annab vast korraldada.
Ootused on mul siiski kõrged, sest sarnasest taustsüsteemist on võimalik kindlasti lausa erakordselt head mängu aretada. Ma vähemalt loodan, sest muidu pole minu püssirohueksperimendid küll neile pühendatud verd ja pisaraid väärt ja inimesi põhjuseta pükse õmblema sündida pole ka väga kena.

Mul on tunne, et miski on valesti, aga ma ei mõista täpselt, mis.

Samas ei taha ma võib-olla lihtsalt endaga rääkida, see tundub üpris tõenäoline variant olevat. Nüüd kui ma vabaneks kuidagi sellest sisemisest rõhuvast tundest, oleks kõik korras.

Kusjuures, lisaks kõigele algab järgmisel nädalal taas kool. Ühest küljest, vaadates eriti Sillut ja Erlessat, igatseks ma isegi minna ülikooli ja tegeleda vaid selle õppimisega, millele ma reaalselt pühenduda tahan, aga samas oleks Treffnerist nii kiiresti lahkumine siiski liialt nukker. Tõepoolest, üks aasta veel, siis võib minna. Pealegi ootavad mind ju lademetes filosoofiat ja religiooni Jürgensteiniga ning vähemalt kolm Ristikivi kursus. Pealegi humanitaarpraks ja sel aastal HTGs toimuv KoKoKo, mis kujunevad kahtlemata lõbusaks ja värki ja värki jne.

Hmm...teate, jah see kõlab tõepoolest kuidagi erakordsel magedalt...

There are no bad words... only bad deeds.

Oh neid hommikuid

2008-08-26T01:05:00.000-07:00

Hmh, kell on 11.06 ja siin on juba terve kamp inimesi käinud. Erlessa tõi just mulle sahtlitäie enda kraami, mille seast ma võin kasutada tema villast miniseelikut ja erinevaid furry-temaatilisi seksmänguasju, ning Mialee on nii või naa terve öö siin olnud ja õppinud, kuidas sushiga ja muude jaapanlste perversete kalaasjadega ümber käia.

"Kas ma magan?" Hmh, ei, loomulikult ma ei maga, kui sa mulle helistad.

Ja üldse on terve mu laud täis püssirohtu. Seda minu viimase kahe päeva eksperimentide tõttu. Aga vähemasti olen ma nüüd jõudnud selleni, et kõik laengud plahvatavad.

Oeh...mm, maitsev orava-hommikusöök. Ma saan püksid.

Ja kui Venemaa Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust tunnustab, siis kohtame jälle üht uut versiooni meie armsast Eesti Töörahva Kommuunist.

Head päeva, mul on kirjutamisest juba praegu kõrini.

Kütus on ju kallis

2008-08-22T03:02:00.000-07:00

Venemaa välisminister Sergei Lavrov kinnitas eile pärast kohtumist Süüria presidendiga, et Vene väed on lahkunud juba mitu päeva, kuid nende väljatõmbumist pole lihtsalt märgatud.
- Postimees Online

Kuna ma ei suuda leida midagi piisavalt tobedat, mida selle kohta kirjutada, siis lisan vastukaja kolmandate inimeste suust:

Mati kaal: "Meie elevant, see tüdruk, tema käib iga õhtu üle tee Hesburgeris jäätisekokteili limpsimas. Talle jubedalt meeldib... no ta on nii armas noh... me ei saa talle seda ju keelata. Õnneks pole keegi seni märganud kuidas ta aia alt läbi poeb ja üle tee hiilib."

Aga õnneks on Purjus Mati, kes on venelaste sõjaväes teeninud, meile ära seletanud, mis täpselt toimub:

1. enamus kütusest on vahetatud kohalike veini ja puskariga, aga tehnika selle kütusega ei liigu;
2. uuematelt autodelt on oma poisid öösel varastanud uuemad osad, sättides LAHTISELT nende asemele oma vanade parsade traadiga kokku seotud osad...
3. umbes pool isikkoosseisust on poes, naistes, lihtsalt kadunud...
4. ohvitseridel, kes käske peaksid andma, on ebainimlikult raske pohmakas...
5. sidetehnika patareid on tühjad, laadijad jäi koju...
6. Armeenia kaart on valepidi ees ja sellelelt ei suudeta kuidagi leida linna nimega Gori...
7. jne jne

Kade olen, surnud laulik

2008-08-21T08:54:00.001-07:00

Niisiis...võrdlemisi palju sündmusi jääb jällegi kahe postituse vahelisele ajale. Olid Valge Daami päevad, oli öölaulupidi, oli veelgi ja veelgi ja väga olulisi asju, millest ma liialt detailselt kirjutada lihtsalt ei viitsi.

Haapsallu hääletamisega saime me hakkama isegi vaatamata faktile, et Mort oli meiega. Peale tema siis ka veel Mimmu ja Merike. Selle aasta soerdlikult rõvedat tõlgendust Valge Daami legendist vaatasime lausa kaks korda - teisel õhtul meeldiva pealejoogiga
, mis tegi tüki märkimisväärselt huvitavamaks. Kuigi peamiselt aitas selle kvaliteedi tõusule kaasa joobes Mordi lakkamatute kommentaaride laviin. Kui tõesti, näitlejad oli kohutavad, lavastajatöö õõvastavalt halb, stsenaariumisse sisse viidud muutused tegid asja ainult kohutavamaks ja kõige tipuks see juba lavaline liikumine, eriti võitlusstseenides, hobusta piinamine, ebakõlad ajalooliste faktidega ja ilma särgita Olev. Valgustustehnika oli muidugi muljetavaldav, aga mingil arusaamatul põhjusel kasutati seda vaid tarbetu disko tekitamiseks sellesse lava nurka, kus parajasti tegevust ei toimunud. Igatahes olen ma üpris kindel, et tegu on kas kõige halvema või siis äärmisel juhul tagantpoolt teise Valge Daami legendi interpretatsiooniga. Lihtsalt kohutav.

Rõve.

Täiesti ebaesteetiline.

Rõige.

Ja meeletult labane.

Valget Daami ennast ei ilmunud ka aknale, kuigi ühel õhtul oli kuu isegi päris selgelt taevas.

Üldised detailid minu seiklustest igal pool mujal, sealhulgas veidrast õhtust Kadrioru pargis, mis oli tingitud väga veidrast sündmusteahelast, ei näe ma põhjust kirjutada.

Öölaulupidu.

Muide, kell sai just 19.05. Noh...nagu 1905.

Igatahes oli see võimas. Ma ei ürita parem edasi anda seda lummavat tunnet, mis laululava ees koos kõigi nende inimestega seistes tekkis, sellel pole lihtsalt mõtet, kuna kirjeldused ei suudaks sellest kõige tühisematki emotsiooni edasi anda. Hämmastav on see, kuidas eestlased, kes ennast pidevalt näitavad pigem eneseteadlike indiviididena, suudavad siis, kui seda tarvis on, moodustada midagi nii ühtset ja täiesti murdmatut. Kümned tuhanded hääled ja sajad lipud lauluväljaku kohal koos selle maagilise sidemega, mis kõigi inimeste vahel oli, andis mulle vähemasti aimu, mida võiti kogeda sealsamas 20 aastat tagasi, siis küll veidi erinevas keskkonnas.

Võimas.

Eriti nende laulude ajal, mida terve lauluväljaku enda alla võtnud rahvamass ühtselt valjul häälel kaasa laulis. Koit kogu enda võimsuses.

Rääkimata muidugi sellest, et Trubetsky oli laval ja laulis eesti keeles!!! Trubetsky! Laulis! Ja seda eesti keeles!!! Ning tüüpilise temaliku tülpinud lavakarismaga. Tuli, laulis ja läks ära.

Kuid siiski, ma peaks nüüd kahjuks jalga laskma, kuigi iseenesest oleks kirjutada üht-teist veel, aga see-eest ei midagi olulist, nii et ega te millestki ilma ka ei jää. Ma lähen nüüd koos Erlessaga Ruju rockooperit, mis, pole kahtlustki, saab olema kõvasti parem elamus kui Valge Daami etendus.

Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.

In memoriam Fritz Freund

2008-08-14T09:05:00.000-07:00

Tartuff on vahva, me nägime eile päris-päris õnneliku lõpuga filmi.

Väga...meeldiv. Jah, päriselt ja biitlid ja puha, täitsa vahva linateos oli. Aga üldiselt istume me Mordi juures, vingume erinevatel põhjustel ja kuulame Vahuri küsimusi selle kohta, kui kohutav tema demmatud tänane DnD meie arvates oli. Ja täna õhtul näeb raekoja platsil jälle tasuta suurelt ekraanilt toredaid asju. Lõuna-Korea õudusarmastusfilm (mhmh, täpselt), mis kõlab tegelikult huvitavalt, siiski Lõuna-Korea: tegu on lihtsalt nii põneva riigiga, millel on erakordselt huvitav kultuur ja siiani nähtud sealt pärinevad filmid on osutunud igati nauditavaks.

Homme tuleb sinnasamusessegi...noh...sellesse...Haapsallu minema hakata. Seal on toredad asjad ja värki...jah, ei midagi marginaalset.

Kurb on see, kuidas inimkond on enda olemuselt piisavalt arenenud, et sõjast välja kasvada, aga samas mitte piisavalt tugev, et seda loomuomast barbaarsust siiski täielikult hävitada.

What is clear is that Russia is in a super-dee-duper deep funk about its position in the world.

Jälgides viimaseid sündmusi tuleks eelkõige teada, kas Venemaa vägede omavoliline liikumine Georgia pinnal on lihtsalt psühholoogiline surve georgialastele või on sellel ka pikaajalisem ja läbimõeldum spetsiifiline strateegiline eesmärk. Georgialaste vastu suunatud genotsiid Vene Impeeriumi vägede poolt okupeeritud aladel pole enam mingi saladus. Tsiviilisikute laipu täis veokeid on nähtud mitmel pool ning brutaalne arulage laastamine, röövid ja mõrvad Georiga külades ja linnades, sealjuures ka Goris näitab meie hästi, milline on Venemaa idee rahu kaitsmisest.

Ma ei saa midagi kirjutada, sest Vahur seisab mu selja taga.

Tbilisi poole suundus täna ilmselgelt surve avaldamise eesmärgil teele saadetud 150 sõidukine Venemaa sõjaväekolonn, mis siiski pärast tunniajast pealinna poole liikumist siiski ümber pööras. Kas tõesti võis tegu olla mingit provokatsiooniga, et panna georgialasi ennast kaitsma ja seeläbi üritada taas jätta šokeeritud maailmale muljet, et tegu on suure verejanuse Georgia agressiooniga.

Vähemalt tegutsevad eeskujuliku julgusega Balti riikide ja Poola (miks ta üldse Baltikumist välja arvati, enne teist maailmasõda oli ta kõigi silmes selle osa) valitsused, Prantsusmaa rahulik ja võimalikult neutraalne (mis on praeguse olukorraga tegelemiseks naeruväärselt leebe) poliitika on reaalselt Venemaa viinud selleni, et nad said jätta mulje, nagu nad üritaksid konflikti lõpetada ja hiljem, kui georgialased jälle ennast kaitsma sunnitakse, jätab mulje neist, kui sõja algatajast.

Eile oli Postimehes väga ebamugavusttekitav artikkel selle kohta, kuidas Eesti käitub, kui Venemaa meid ründama peaks. Siiani on valdavav tendents, et inimesed räägivad pigem avalikult enda salajastest perversetest fetišitest, kui Venemaa reaalse rünnaku puhul toimuvast. Vähemasti on inimeste mõtetesse jõudnud arusaamine, et tegu ei ole enam puhtalt fantastikasse kuuluva utoopiaga.

Aga

kaheksas

on

hoopis

varem...

Ma ei tea.

Jah, ma ütlesin seda. Kas pole mitte frustreeriv? Kohutav, lihtsalt rõigelt jälestusväärne, aga ma ütlesin seda.

Kuid tegelikult ei ole kõik absoluutselt salapärane ega ju. Vähemasti on nüüd kapi vastas diivan ja pealegi ei vaata sellesse peegel.

Ma peaks samas rohkem huvitavates kohtades vetsus käima, hämmastavalt paljud inimesed võivad üllatavalt lähedalt mööduda.

Muide, miks on soovitatav peaga läänesuunas magada? Kas sellel on mingi teadslikult mõistuspärane seletus? Ainus asi, millega mina selle puhul seose leidsin, oli see, et sa pöörled sel juhul jalad ees...mis on äkki...parem.

Pealegi, varajaste kristlike matuste puhul maeti inimesed peaga läänesuunas. Enam seda üldjuhul ei tehta, vähemasti eile surnuaeda uurimas käies ei paistnud küll see eriti reeglipäraselt mingit sarnast traditsiooni ei järgi. Ühtlasti leidsin ma samas surnuaiast palju põnevaid mälestusmärke, mida inimesed, kes pole veel nende eksistentsist teadlikud, kaeda võiksid. Ma mõtlen seda surnuaega, mis on seal...eemal, ma ei tea, mis selle nimi on...neetud...aaarggh, ei meenu. Teata küll, Siiriuse juures, seal, kus on too elevandiga koht.

Samas...kus ei oleks.

Aga igatahes on selle läänega huvitav see, et valdav enamus paganlikest laibamatustest leidsid aset viisil, et surnu sängitati hauda peaga põhjasuunas, kristlased aga matsid enda surnuid peaga lääne suunas. Seletusi? Lääs on väga kummaline, põhjas peitub rohkem loogikat.

Aga olgu, me lahkume, head õhtut ja ärge väsige Georgiale edu soovimast.

Süütevedelik kõikjal

2008-08-12T03:31:00.000-07:00

OEH.

Ma olen tagasi veidi stabiilsemas keskkonnas ja mul on vast lootust täna öösel päriselt magada. Pärast pühapäevast meeleavaldust astusin ma rõõmuga Narva rongi peale, mis tundnus sel hetkel olevad kõike meeldivam keskkond, ja sõitsin Kadrinasse. Seal oli kümmekond meeldivat inimest, kelle kõigi saabumisest ma isegi ette ei teadnud. Aga samas oli seal suurepärane võimalus Curuniri isa kolossaalsest telerist vaadata CNNi ja niimoodi vabaneda rongis tekkinud ängistavast infosulust. Ühtlasi nägime ka ülekannet UNi kohtumiselt, mille iga Vene Impeeriumi esindaja kõne pani kogu Curuniri eluteoa segiläbi karjuma midagi selle kohta, kui ebaaus on see, et tol mehel üldse kõneõigus on. Aga siiski laabus asi rahulikult ja ilmselgelt mitte Curu eelduste kohaselt. Aga tore oli üritada pokkerit mängides teisi inimesi oksendama panna. Siiski ei omanud see õhtu absoluutsel mitte mingisugust märkimisväärset tähtsust ja oli kummaliselt frustreeriv.

Igatahes sõitsime mina, Jeka, Erlessa, Margot ja Markus järgmisel hommikul Rakverre, mille üle mul väga hea meel oli, kuna mul ongi korralik annus seda linna kätte saamata. Me ostsime ka bussipiletid, aga ainult selleks, et tegu otsekohe kahetseda, nähes, kui kallid need on. Siiski loobusime me hääletamisest, mida tegi Erlessa ja Markus sooja ja kuiva bussi kasuks.

Tartusse jõudes oli mul umbes tund aega, et jõuda järgmisele bussile, ning seetõttu ei saanud ma kahetsusväärsel kombel osa võtta raekoja platsill toimunud Georgia meeleavaldusest. Haarasain pudeli Georgia veini (mis oli muide poes viimane: see tõi küll naeratuse näole) ja kimbu puna-valgeid lilli (milles iroonilisel komel olid ka nelgid, aga valik oli kesine) ja pressisin ennast rahvast täis bussile. Pool tundi sõitu, teine samapalju kõndimist - õnneks tuttavas kohas, sest läksin eelmisel aastal Leigo festivalile sama teed pidi - ja sünnipäev, mida saaks kõige paremini iseloomustada ühe sõnaga: informatsioon. Seda oli seal - võiks öelda, et lausa kahetsusväärselt - palju. Aga noh...ega sellest samas eriti hullu pole, vähemalt Liisil on huvitav. Ja ühtlasi nägin ma seal paljusid toredaid inimesi, kes terve suve kadunud on olnud, ning sain teada, et Portugalis elab isik, kes on väga minu moodi.

Üks väga suure inimkonsetratsiooniga magamispaik, bussisõit ja veel kolm tundi und hiljem olen ma siin.

Ja kirjutan.

Ning nüüd naastes meie kurba meelisteema juurde...tasub tegelikult rõõmustada. Käpiknukk Medvedev käskis operatsiooni Georgias peatada. Küsimus on selles, kas lääne surve mõjutas teda tõepoolest nii palju, sest tegelikult on see kaheldav. Loomulikult on Venemaa ületanud igasuguse mõeldava piiri enda tegudega Georgias, aga kuni praeguseni on nad ülbelt näkku irvitanud kõigile, kes on neid selle kuritöö eest hukka mõistnud. On üpris kindel, et operatsioon Georgias võtab veidi teise kuju, sest Venemaa imperialistlikule poliitikale pole selline järeleandmine küll absoluutselt omane. Samas käivad Abhaasias jätkuvalt lahingud ja ka niigi maatasa tehtud Gori linna pommitatavat jätkuvalt. Murettekitav on teade Vene kasakadest, kes rüüstavad praegu Georgia külasid tappes valimatult tsiviilisikuid. Selline viis sõda pidada ei ole aksepteeritav mitte mingite tänapäevaste standardite järgi ning on vastuvõetamatult ebainimlik ja barbaarne. Järelikult Venemaale täiesti loomupärane.

Ning jätkuvalt, lugejad, palun näidate üles igakülgset toetust Georgia rahvale, ükskõik milline sõbralik aktsioon on preagu venelaste terrori all kannatavale rahvale suureks toeks.

Teab loodus vaid, teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Georgia!

Viimse georgialaseni

2008-08-10T05:08:00.000-07:00

10. august 2008, kell 15.10

...Viru keskuses.

Masendav.

Öösel jõudsid Georgiasse 10 000 Vene Impeeriumi sõdurit, kes enda pealtungiga georgialased Lõuna-Osseetiast taganema sundisid. Midagi muud polnudki oodata, georgialastel pole piisavalt vahendeid, et võidelda tuumariigiga, nagu rõhutati ka tänasel meeleavaldusel. Küsimus seisneb selles, kas Vene maaväed tungivad üle Lõuna-Osseetia - Georgia piiri või mitte. On ääretult ebatõenäoline, et nad enda pealetungi nüüd peataks: Vene rahuvalvajatest on saanud okupatsioonijõud. Abhaasias maabunud venelased avasid teise rinde ja Georgia ei suuda enam enda territooriumit kaitsta. Algab aeglane taganemine, mida saadab visa võitlemine, aga ilma lääne abita pole georgialastel millelegi loota. Prantsusmaa, eelkõige ootavad kõik just sinu tegevust. Bush astus muidugi esimese ääretult radikaalse sammu väites, et Venemaa ja USA suhted võivad tänu sündmustele Georgias jaheneda. Ränk.

Aga kõige hullem on see, et ainus georgialaste enda infokanal on Blogspotis üleval olev Välisministeerumi blog, Venemaa saab peamise osa info vahendamises sõjas toimuvast ja teadagi on sellisel juhul tegu kehva fiktsiooniga.

Venelaste geograagfiateadmised on samuti suisa kahetsusväärsed, nad on Lõuna-Osseetia segi ajanud terve Georgiaga, kui vaadata nende pommituslendude sihtmärke.

Vingumine VINGUMINE! Infot, maailm vajab infot Georgias toimuvast! Mina vajan infot Georgias toimuvast, see on esmatähtis!

Kõik Tallinna meeleavaldust puudutavad uudised tunduvad olevat ülepaisutatud. Tegu oli kena rahumeelse üritusega, kuhu me Merikesega lõpuks kohale jõudsime pärast kella viieni hommikul Georgia lipu värvimist ja umbes kaht tundi und. Rahvast oli meeldivalt arvukalt ja sõna võtsid huvitavad kõnemehed, kes siiski erilist infot kahjuks vahendada ei suutnud. Kähmlus, mis seal puhkes oli tühine ja politsei likvideeris selle ülimalt kiiresti. Vägivaldsete sündmuste pärast protesteerijad küll laiali ei läinud, asi oli selles, et ametilikult oli üritus kallaletungi ajaks juba läbi saanud.

Kuid ma hakkan nüüd Kadrina suunas liikuma. Toetage georgialasi ja näidake, et nende poolel on inimesed üle kogu maailma.

Tšehhoslovakkia 1938 - Georgia 2008

2008-08-09T16:02:00.000-07:00

Kergendus vähemalt ses suhtes, et Vene Impeerimi militaarstrateegiad ei ületa mitte millegi poolest seda, mida demonstreeris NSVL Afganistaanis. Tsiteerides Postimees Online'i (mis muide on muretsenud endale ääretult stiilse tütarsaidi koondnimega "Venemaa kalleletung Gruusiale"): Tshinvali piirkonnas olevat hävitatud 60 Vene eriüksuse spetsnaz GRU sõjaväelast. Tegu on Venemaa kõige elitaarsemate vägedega.

Georgia sõjavägi on vähemalt praeguseni muljeltavaldavalt edukas ja eeskujuliku võitlusvõimega. Samas on Venemaa kindralid soovitanud sõjategevust georgialaste vastu rängemaks muuta. See paneb väikeriigi kaitsevõime aga tõeliselt proovile. Lootkem siiski, et konflikt praegusest verisemaks (vähemalt ühe poole jaoks) ei kujuneks.

Ning tõesti, sõjas pole olemas sellist poolt nagu "Lõuna-Osseetia", on vaid Georgia ja Venemaa. Intrigeerivamatest uudistest võiks muidugi mainida Abhaasia vägede liikvele asumist, mis laiendaks sõjaandrit suurel hulgal ja raskendaks olukorda Georgia jaoks, aga samas on peagi oodata georgialastest sõdurite naasmist Iraagist kodumaale ning nende puhul on juba tegu kõrgel tasemel väljaõppega prefessionaalsete sõduritega. Kui georgialaste vähese väljaõppega mobiliseeritud väeüksused juba Vene Impeeriumi eliidi lahingutes hävitada suutsid, siis need mehed vallandavad loodatavasti agressorite vastu tõelise põrgutule.

Põnev on muidugi ka Türgi sõjalaevade tegevus, kes olevat Batumi lähistel positsioonid sisse võtnud. Siiski on üpris võimatu, et nemad sõtta sekkuks. Lääneriikide kõige mõjusam tegevus pärast lõuna paiku toimunud vingumist Venemaa kallal on see, et president Bush käis rannavõrkpalli proovimas. See andis venelastele küll meeletu tagasilöögi. Eeskujulik riigijuhi käitumine kriisisituatsioonis, suurepärane, härra Bush! Eesti-Läti-Leedu-Poola ühisavaldus oli aga ääretult edumeelne ja oodatud samm.

Tuletaks veel meelde homset meeleavaldust ja kutsuks kõiki, kes soovivad georgialastele enda toetust näidata. Kui tiibetlasteni meie toetusavaldused reeglina ei jõua, siis Georgia kodanikel on võimalus neid kindlasti näha ja tunda nende üle sügavat rõõmu ning saada juurde meelekindlust. Kujutaga ise ette sarnaseid aktsioone muudes riikides, kui Venemaa meile kallale tungiks.

Nüüd aga naasen ma Georgia lipu värvimise juurde, sellega seoses on mul täna olnud niigi piisavalt seiklusi, millel peatumiseks mul preagu aega pole. Aga ma tänaks igatahes Frixi, tänu kellele me veel kell 1 öösel punast värvi saime.

Elagu Georgia!

Gori varemed

2008-08-09T03:52:00.000-07:00

War is something absurd, useless, that nothing can justify.

Georgia kuulutas välja sõjaseisukorra, Lõuna-Osseetia väidab, et hukkunuid on üle 1600 ja USA otsustas lõpuks taas maailmamiilitsat mängima hakata ja nõudis Vene Impeeriumilt vägede välja viimist. Aga tegelikult ei kavatsenud ma anda kirjeldust toimuvast, seda saab palju paremini teha näiteks Postimees Online või muud infokanalid (eriti huvitav on jälgida Venemaa meedia interpretatsiooni toimuvast ja YouTube ilmuvaid vene-patriootlike protestiklippe). Dani blogis maininud geotimes.ge on väga kena ülevaade asjades georgialastelt endilt ja Marko Mihkelsoni blogi on veel üheks kindlaks allikaks, mida jälgida.

Intrigeerivad on muidugi ka teated kaotustest, Venemaa tunnistas kehe lennuki kaotust, georgialased räägivad kümne lennuki hävitamisest. 1600 hukkunud tundub samuti utoopilisena, aga samas pole tegelikult suuresti kellelgi aimu, mis Lõuna-Osseetias hetkel täpselt toimub. Tüüpiline käitumine Venemaalt sisaldaks muidugi kõigi numbrite meeletult paisutamist, et konflikti veelgi kriitilisemana esitleda. USA vastasseis Venemaale jõudis lõpuks vähemalt mingisuguse ähvarduseni, enamik läänest aga lebotab lihtsalt ja lükkab sekkumist võimalikult kaugele edasi, mis hetkeseisu arvestades on kriitiline viga ning saadab Vene Impeeriumile sõnumi, et neil on tõepoolest õigus rünnata suvalisi riike, ilma et ülejäänud maailm vahele segada julgeks. Venemaale ei tohi praegu aga vähimalgi määral tekitata karistamatu lapse tunnet, kes ennast seeläbi tõepoolest kõikvõimsaks pidama hakkab. Tegelikkuses on muidugi ilmselge, et Georgia üksi terve tiblade impeeriumi vastu seista ei suuda. Tshinvali on nad juba peamiste allikate kohaselt kaotanud, nüüd jääb üle vaid jälgida, kui tuliseks muutub edasine konflikt, kuna Vene pommitajad on juba sihtmärkideks võtnud väljaspool Lõuna-Osseetiat asuvad Georgia majanduslikud infrastruktuurid ja väidetavalt jätkab Venemaa ulatuslikku sõjalist operatsiooni õhurünnakutega kogu Georgia vastu. Kas sellele järgeb ka maavägede pealetung on konfliki seisukohast üks olulisemaid küsimusi.

Veel üks aspekt on muidugi sõja mõju jänkide presidendivalimistele, tõenäoliselt saab peagi jälgida, millise seisukoha kandidaadid võtavad ja nende suhtumine Georgias toimuvasse võib veel muuta ka valimiste lõplike tulemusi. Vähemalt internetis leviva info põhjal ei tunne ameeriklased ennast oma väikeses koloonias üldsegi mitte kindlalt ja neid paneb Georgia-Venemaa sõda sügavalt muretsema.

Ja muidugi on alati tore vaadata, kuidas nii CNNi reporterite, intervjueeritavate eestlaste kui ka president Saakašvili suust käib alatasa läbi fraas "president Putin".

Kõikidele georgialaste, eriti aga praegu mobiliseeritud sõdurite ja nende lähedaste suhtes tuleks väljendada igakülgset toetust.

Samas, asjade helgema poole pealt: Soome teadur ennustab Eestile iseseisvust vaid kümneks aastaks.

Tavisupleba

2008-08-08T09:14:00.000-07:00

Esiteks oleks kena, kui kõik selle postituse lugejad pühendaksid minutise leinaseisaku Hiina Rahvavabariigi ebainimliku pseudokommunistliku diktatuuri ohvritele ja vaba Tiibeti mälestusele.

Olümpiamängud on alanud ja osalejate rongkäik tallas jalge alla viimased lootuskiired panna Hiinat austama inimõigusi ning lõpetama despootliku hirmuvalitsust anastatud aladel ning nendel elavate rahvaste vastu suunatud holokausti. Iga riik, kes saatis enda sportlased võistlema nendel türanlikku diktatuuri ülistavatel terrorimängudel peaks tundma sügavat häbi. Eile süüdati kõikjal küünlad okupeeritud Tiibeti toetuseks ja Hiina valitsuse poolt mõrvatute mälestuseks. Igaühe individuaalse toetuse väljendamiseks oleks kena, kui terve humaansust mõnitava olümpia vältel põleksid kodudes küünlad väljendamaks rahumeelset, aga südit toetust orwelliku türannia küüsis vaevlevate tiibetlaste toetuseks ja Hiina vägivallavalitsuse ohvritele. See ei too küll Tiibetile vabadust, kuid vaikiv ja rahumeelne toetus on see, mis annab tiibetlastele eneseusku ja teadlikust, et nad ei ole osa despootlikust Hiina autokraatlikust impeeriumist. Samas julgustaksin ma kõikvõimalikke vägivaldseid aktsioone Hiina Rahvavabariigi poliitiliste institusioonide ja nende esindajate vastu. Tallinnas asuva Hiina saatkonna vastu suunatud rünnakud, sealjuures ohvriterikkad, leevendaksid meie riigi sportlaste olümpiale saatmise poolt tekitatud võlga kõiki Hiina terrori all kannatavate inimeste ees. Eestlased ise on tundnud samasugust hirmuvalitsust ning igaüks meist peaks toetama praegu samas olukorras vaevlevat Tiibeti rahvast. Rünnakud Tallinna Hiina saatkonna vastu oleks kergesti korraldatavad ja ma toetaks neid hea meelega igal võimalusel.

Surm Hiina Rahvavabariigi türanlikule valitsusele!

08.08.08 harvaesinev kuupäev ei kannata aga ainult selle naeruväärse Kommunistlikut Partei diktatuuri ülistava naeruväärsuse ja lõpmatu arvu debiilsete abiellujate ning abieluaastapäevi tähistavate idiootide küüsis vaid on ka määritud Georiga elanike verega.

Lõuna-Osseetia konflikt lahvatas lõpuks leekidesse, nagu oli karta juba pikemat aega. Loomulikult ilmusid otsekohe välja ka Vene impeeriumi väed, kes enda tankidega üritavad lämmatada georgiaste vastuseisu Lõuna-Osseetia provokatsioonidele. Korduvalt ja korduvalt on ka meedias rõhutatud, et tegu ei ole Georgia agressiooniga vaid nende paratamatu vastusega Lõuna-Osseetia provokatsioonidele. Kui georgialaste kodusid pommitati, ei olnud neil muud võimalust, kui separatistidele vastu astuda. Vene lennukid pommitavad nüüd aga Georgia linnasid ja nende tankid saadavad Püha Jüri sõpru kõhklematult surma. Venemaa pressiteadetest on näha ka seda, et Medvedjev ei teeske enam eriti võimu omamist, vaid Impeeriumi juht on siiski Putin. Ametlikku sõja kuulutamist Georgia ja Venemaa vahel siiski veel toimunud ei ole, kuid kardetavasti pole see kaugel. Põnev on jälgida NATO edasisi käike, nendest on Georigiale oodata suurimat tuge. Huvitav, mis tunne oli Georgia sportlastel marssides täna Pekingis Kommunistliku Partei dikatuuri ülistaval rongkäigul, teades, et nende enda kodusid ähvardab sõda. Igatahes on ka georgialastel hetkel tarvis meie kõigi tulist toetust ja Vene Impeeriumi tegude vastu suunatud sügavat jälestust.

Dzala ertobashia!

Don't believe them, don't fear them, don't ask anything of them

2008-08-05T00:12:00.000-07:00

In memoriam Aleksandr Solženitsõn.

One word of truth shall outweigh the whole world.

Green riot

2008-08-03T02:54:00.000-07:00

So I am
A squirrel
You're not
You're just human
How pathetic you are
You don't have a fluffy tail
You don't have squirrelly wrath
You just build to destroy
While I
Collect some nuts
You all
SUCK!

Gauguin ja Orlan Kihnu saarel

2008-08-02T02:23:00.000-07:00

"I don't know."
- Oscar Wilde

Jah, ma pean tõdema, et minu ebamaiselt fantastilisse blogisse ei ole juba ligemale kaks kuud suuresti mitte midagi ilmunud peale mõnede eesmärgitute usutluste ja paari mitteverbaalseid helisid jäljendada üritava pealkirja...huvitav, kas see kahe kuu pikkune aeg on tingitud mingitest välisteguritest...naah, vaevalt.

Üldiselt on mul hea meel teile kuulutada, kallid Eesti (ja ka Läti [kuigi, jah, ma tean, et te sellest postitusest just eriti aru ei saa])Vabariigi kodanikud, et maailmas on vaatamata minu püüetele asju hullemaks teha kõik ikka täpselt sama sitasti kui varem.

...uuu...ma ütlesin avalikult ligipääsetavas blogis "sitasti"...julm, lihtsalt julm.

Ma ei viitsi ka anda mingit kirjeldust sellest, mis vahepeal juhtunud on, arvestades seda, et infot oleks piisavalt palju, et tosina post-impressionistliku kunstniku ajusid sulama panna ning te seda kõike nii või naa lugeda ei viitsi.

Aga üldiselt tasub mainida, et folk oli eepiline ja ma sain seal käimisega väga edukalt hakkama. Ma usun, et kõigist folgikogemustest (mida on, tõsi, ainult kolm) oli see mingil eeterlikult kummalisel põhjusel kõige vägavam. Lihtsalt eepiliselt hipilik lebotšill koos heade esinejatega (OORTi kontsert, kus lavaesise on ummistanud hord tuttavaid inimesi [loomulikult koos Maarjaga], Jaanuse ning Erstuse juuksed ning vägevas koguses alkoholi tarbinud poolpaljas Contra oli lihtsalt suurepärane) ja kõikkõikkõik muu, mis oivalise suvise Viljandi juurde kuulub.

We'll open up a restaurant in Santa Fe
And leave this to the roaches and mice

Haapsalus, kus ma hetkel viibin ja kus Augustibluus toimub, on asjad veelgi enam segamini kui varem, aga vähemasti saan ma aru, mis siin toimub.

Venemaa korraldab sõjaväeõppusi Gruusia piiri taga ja Hiina kinnitab kõigi enda kodanike külge pöidlakruvisid etc. Mis tuletab meelde, et mitte mingit infot agressiivsemast vastuseisust olümpiatapatalgutele pole Eestis liikvel, kas keegi on midagi kuulnud? Aega on ju vähe. Noh, loodetavasti õnnestub mõnedel grupeeringutel, kes kontstantselt kõike pilbasteks lasta lubavad, mida korraldada. Siiski on eestlaste vähene toetus eelkõige just Tiibetile kurb.

Väljas hiilib rebaseid, kes murravad siin kanu.

Ma tunnen ennast häirivalt stabiilselt...kohe kummaline on olla. Aga iseenesest olen ma sellega väga rahul. Kõik ongi stabiilne...masendavalt stabiilne, ma usun, et piisavalt stabiilne, et Conservapediasse selle kohta artikkel kirjutada.

"Spaghetti can be eaten most successfully if you inhale it like a vacuum cleaner."
- Sophia Loren

Ma usun, et ma olen siia piisavalt mittemidagit kirjutanud. Ma ilmun jälle välja, kui mul on tahtmine midagi öelda ja ma olen kindel, et seekord juhtub see märkimisväärselt varem kui kahe kuu pärast.

DING!

2008-07-17T01:17:00.001-07:00

Ooh! Skill points!

Living in Estonia at the start of the millennium

2008-06-27T05:31:00.001-07:00

Esiteks ei viitsi ma lihtsalt siia midagi kirjutada, asi on selles, et mul on liialt palju öelda.

Teiseks olen ma teatavasti memeetilise rünnaku ohver. Oh, vaene mina. Samas, kuna ma olen hetkel tööl, nii et mul pole nii või naa suurt midagi teha, siis miks ka mitte.

Läheb lahti:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Olin väike, olin alles väike ja elasin Haapsalus koos mõningate sugulastega. Esimene hirmuäratav klass oli just seljataha jäänud, sealjuures perfektsete tulemustega ning ma leidsin, et kool polegi just paha...oleks ma ainult teadnud. Igatahes olid igal pool roomlased.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Igasugused sellised nimekirjad pole mulle just kuigi omased, kaootilisus oleks palju meelepärasem, aga proovime siis...umm...

1. Demmata õhtul Haapsalu rollimängupuuduse vaevas kannatavatele inimestele väike ühekordne Kalamri mäng, kus nad nõidu tükeldada saavad.

2. Lugeda eesti keeles lõpuks "Kuningate heitlus" läbi, mul on selleks lõpuks ometi võimalus.

3. Tellida endale Falcost ära nooled, 6 tükki, 32" pikad, 5" sulgedega, "Baroque"-värvi noolepulkadega, Steel Bullet 5/16" tüüpi ning 100 g kaaluvate nooleotstega ja musta juhtsule ning puna-mustade abisulgedega.

4. Takistada Mehist ennast väga mitmekesiste meetoditega ära tapmast.

5. Leida autentsed lõiked 12. sajandi Põhja- või Lääne-Euroopa mantli jaoks.

3. Lemmiksnäkid

Igasuhune juust läheb alati peale. Need Kalevi kommikesed - vist mandliga - mis maitsevad lihtsalt erakordselt hästi. Pistaatsiapähklid.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Ainult miljonär? See oleks tegelikult suht igav, raha väga palju poleks. Aga ma muretseks endale võimalikult palju ajalooliste esemete ja rõivaste võimalikult täpseid koopiaid, teeks korteri meelepärasemaks, ostaks toredatele inimestele nänni mida nad väga-väga tahaksid omada, reisiksin Ungarisse, Iirimaale, Somaaliasse, Indiasse, Jaapanisse ja Gruusiasse. Soetaksin kirjandust, mida mul pole võimalik tasuta saada. Muretseksin endale võimalikult stiilsed täringud ja aitaks vast Agatha Butiigi pankrotist välja, kui raha üle jääb.

5. Kohad, kus oled elanud?

Haapsalus kahel aadressil: Niine 39 ja Mulla 10-27, Tartus Kaunase Pst. ...oeh, ei mäletagi enam, midagi oli, Uus 65-50 ja praegune Aida 11-13.

Nii, saadan selle asja siis edasi Sillule, Mehisele, Mordile, Curule ja Ghostile.

Mõrv

2008-06-17T01:50:00.001-07:00

Aastase pausi järel saavad soovijad õige pea ka pealinnas hilistel õhtutundidel kauplustest vägijooke osta. Sel nädalal peaks riigikogu kehtestama üle-eestilisteks alkoholi jaemüügitundideks 10–22.

Väga naljakas.

Kalender

2008-06-14T02:14:00.000-07:00

A mort la société bourgeoise et vive l'anarchie!

Mütoloogiad

2008-06-11T14:32:00.001-07:00

Mängisin Zavoodis malet. Mina kaotasin. Tegelikult oli see arvatavasti aasta kõige halvem partii, aga noh, mis seal's ikka.
Eesti Mälumängu ma samas võitsin.

Njaaah. Ma avastasin, et hord Haapsalu inimesi on mulle helistanud. Ei, ma ei tulnud nähtavasti täna ja seda väga lihtsatel põhjustel: mul on tarvis homme koolis hindeid koguda ja ülehomme klassi lõpetamisel olla. Ei, ma ei tea, millal ma läänerannikule tulen.

Tegelikult pole mul suht midagi öelda peale enda eriti härivate ja kergelt dementsete unenägude üle kurtmise, mis mind terve tänase päeva häirinud on, eriti Hesse lugemise ja Rome'i mängimise ajal. Kohutav, lihtsalt meeletult kohutav.

Eile ja üleeile oli klassireis ka. Tore on rippuda kaheksa meetri kõrgusel ainult kahe metalltrossi küljes ja tunda, kuidas veri mööda su kätt alla hakkab voolama ning mõelda, kas sa jaksad veel kinni hoida. Samas oli vahva, sai kuni päikesetõusuni lõkke ääres laulda, üllatavalt korraliklt süüa ja 12 kilomeetrit kanuuga sõita, vahepeal küll rinnuni vees olles.

Oravad lebavad kuumust nautides lumel, märkamata enda selja tagant lähenevat odade metsa. Eks nad millalgi sellele tähelepanu pööravad.

Pealegi:
60% Geek

Puunia sõjad tekitavad kohutavaid õudusunenägusid.

Notre Père qui est aux cieux

2008-06-06T15:39:00.000-07:00

Ööpäeva pärast on see läbi. Aknad on lahti ja sisse voolab meeldivalt jahedat öist õhku tänavatelt, kus räuskab purjus mees. Siiski on üpris palav, homme pidavat jahedam olema. Kell on 1.42.

Jah, ma saatsin Iti just Lohe juurde tagasi - tema ja Zelor on Tartus. Me vestlesime üpris pikalt homse vampiirimängu teemadel ja arvatavasti jõudsime ka teatava lahenduseni meie tegelaste probleemidele. Ma võiks seda iseenesest siin ka pikemalt kirjeldada, kuna ajaks, mil mängijad seda postitust loevad, on larp juba läbi. Kuid see oleks liialt tülikas ja pealegi teeb Curunir järje - Curu teeb alati järje.

Igatahes on see gooti-erootiline mänguorgia homme juba täielikult elustunud. Ma lugesin lõpuks reaalselt läbi ka enda paeluva rolliuuenduse ja osalesin isegi Curuniri dokumentaali flimimises andes paar meeliköitvat intervjuud. Niisiis, üldiselt on oodata üpris meeldivat rollimängu, sest larpi temaatika on ju põnev: kogu see WoDi meenutav sünge gootilik fantastika on alati paeluv, selles pole vähimatki kahtlust, alkoholigi on piisavalt, kuigi Curunir enda räiges kapitalismiihas seda seal hingehinna (no olgu, 20 krooni pudel õlut, siiski palju ju) müüb ja väljastpoolt lisa hankida ei luba, siis ei tohiks selle smuugeldamine vähesegi leidlikusega eriti keeruline olla. Jällegi võiks ma rääkida sellest lähemalt, sest Curunirgi saab seda lugeda alles pärast mängu lõppu, aga seegi oleks tülikas. Sellise larp-show, nagu Curunir seda zanri nimetab, puhul on keeruline olla piisavalt kaine, et mitte hulluda. Seega pole kindlasti tegu just täiesti traditsioonilise mänguga.
Kogu moeshow osa on ilmselgelt Curuniri teostamata fantaasia välja elamine, aga noh, miks ka mitte, kui tihti sind ikka laval kahe sadomasoneiu poolt kinni seotakse samal ajal kui sa kannad innovatiivset minimalsitlikku moeröögatust. Peaks ütlema, et tegemist on huvitava elumudeliga.
Niisiis on homselt oodata palju põnevat rollimängu, head ja rohket alkoholi, palju huumorit, kuhjaga pettumust, küllaldaselt depressiooni ja ängistavat raevu. Halvast pasast saab alati hea kokteili. Kuid siiski - eelkõige:

Ma jälestan oratooriumeid.

Kuid jättes homse homsesse on mul nüüd kummalisel kombel väga palju vaba aega. Arvestused said läbi, nii te kooliga enam mõnda aega tegemist teha ei tule. Ajaloo oleks võinud paremini teha - punkte 9,5 / 10, kirjandus läks hästi 5 ja 5.

Nato sekkus Abhaasia kontflikti, tundub, et me rändasime aastast 38 aastasse 62. Vähemalt seegi midagi.

Ma avastasin Vikipeediast Rooma sõjaväge puudutavaid artikleid lugedes asja nimega Rome: Total Realism ja sattusin täielikku vaimustusse kogu ideest, et kamp inimesi on võtnud vaevaks võtta hea ajalooline strateegiamäng ja teha see veel meeletul hulgal paremaks. Ajalooline strateegia on alati olnud erakordselt lahe asi, millega aega surnuks lüüa, juba sellest ajast peale, kui ma arvuti sain ja sellel AoE-d mängisin, aga Rome on Civ'i kõrval kahtlemata minu lemmik, kuid mind häirisid selle puhul alati ajaloolised vead (ohpalun, Egiptus oli umbes 1500 aastat mööda) ja see, et mängus polnud mõnedel ajaloos üliolulistel rahvastel peaaegu mitte mingit elulootust (mis pole ka ime, kui kaart lõppes piirilt, kus Partiale jäi ainult kaks regiooni). Aga see on kõik Total Realism'is ära parandanud ja mängu nii meeletult palju realistlikumaks teinud, et see on lausa hämmastav...mmm...nerdy history-gaming talk...

Clinton võttis lõpuks aru pähe, oli ka aeg. Asepresidendi võimalus tal ju tegelikult jätkuvalt on, aga see ei sobiks jällegi Obama kampaania põhiliste hüüdlausetega. Vähemalt on demokraatide võimalused nüüd märkimisväärselt suuremad ja pealegi naine Valges Majas? Ohpalun, see koht ei sobi bordelliks.

Tegelikult võiks magama minna, arevestades, et ma homme öösel eeldatavasti nii või naa eriti ei maga, aga ma pole absoluutselt unine ja erilist tahtmist uinuda ka pole. Hmh...

2.03

Caution! Personality ahead!

2008-06-02T12:11:00.000-07:00

I truly am pathetic, but damn, that personality test is just so damn nifty (by the way, googling that word in order to find out if anyone actually uses it, brings you to "Nifty Erotic Stories Archive - Gay Fiction" as a first result). Apart from it being inaccurate like hell and having some really odd personality traits in it, that test is still sort of fun. Ah hell, if Taliesin went through the thing, it must be too sexy to ignore.

But instead of frustratiang people with copy-pasting the actual table which one is not able to fit in a blog, to this page, I adapted the results to the correct format for you to actually understand more than half of it without useless trouble. With all the links and fancy stuff. Yes, I'm doing something for your convenience, blame it on the nazis.

Extraversion |||||||||||||| 58%

Stability |||||||||||| 46%
Orderliness |||||||||||| 42%
Accommodation |||||||||||| 50%
Interdependence |||||||||||||||| 63%
Intellectual |||||||||||||||||| 78%
Mystical |||||||||||||||||| 76%
Artistic |||||||||||||||||||| 83%
Religious || 10%
Hedonism |||||||||||||||||||| 90%
Materialism |||||| 30%
Narcissism |||||||||||||||| 63%
Adventurousness |||||||||| 36%
Work ethic |||||| 30%
Humanitarian |||||||||||||||| 70%
Conflict seeking |||||||||||||||| 70%
Need to dominate |||||||||| 36%
Romantic |||||||||||| 43%
Avoidant |||||||||||| 50%
Anti-authority |||||||||||||||||| 76%
Wealth |||||||||||| 50%
Dependency |||||||||| 36%
Change averse |||||| 30%
Cautiousness |||||| 30%
Individuality |||||||||||||||| 63%
Sexuality |||||| 30%
Peter pan complex |||||||||||||||| 70%
Family drive || 10%
Physical Activity |||||| 23%
Histrionic |||||| 30%
Paranoia |||||||||||||||||||| 90%
Vanity |||||||||| 36%
Honor |||||||||||| 43%
Thriftiness |||||||||||| 43%

In case you can't understand something. Some of these things don't have any explanations, but I guess you're all able the figure out the crux of it by yourself.

And yes, I do realize that you don't care about that crap, but just in case someone has a wish to use it against me, it's just lying over here.

Eckstein, Eckstein alles muss versteckt sein.

Also: Holy crap Latvians are actually doing something and presidential preelections in the SSSR (Super-Special-Sexy-Realm) are coming to an end with Democrats beging stupid, but Republicans remaining worse.

Mismoodi sa sisened pilvede riiki?

2008-05-31T13:38:00.000-07:00

Pain is meant to wake us up. People try to hide their pain. But they're wrong. Pain is something to carry, like a radio. You feel your strength in the experience of pain. It's all in how you carry it. That's what matters. Pain is a feeling. Your feelings are a part of you. Your own reality. If you feel ashamed of them, and hide them, you're letting society destroy your reality. You should stand up for your right to feel your pain.

Kolmveerand kaksteist ja kõik on korras!

Hmh, jah, tõsi. Ja lisaks kõigele on sellest, kui ma seda Kettamaailma larpil ütlesin, möödunud täpselt neli nädalat.

Tegelikult jõudsin ma just tagasi Cati sünnipäeva tähistamise kaose keeristest. Kohal oli tõesti väga palju inimesi ja neid kõiki oli tore näha, aga ma leidsin, et ma ei soovi seal tegelikult eriti kauem olla ja jõudsin veel täpselt viimase kesklinna sõitva bussi peale.
Üldse on üldiselt palav ja meeldivalt suvine. Ma magasin täna Dani ja Mialee ühikatoas ja seal ärgata ning üldse viibida sellises päikesepaistes tekitas tahtes-tahtmata ürgsuvise tunde ja meenutas varem selle ühikatoaga, kus ma nii kaua käinud polnud, ja suvega seotud seiku.

Enne seda olime me eile õhtul koos Träguni, Dani, Merikese ja Taliesiniga kõigepealt Kuradisilla juures meeldivalt koorelikööri joonud ning laulnud (mida ma muide korralikult väga ammu teinud polnud) ja isegi paar venelast sellega sealt ära hirmutanud. Hiljem, kui külm ja sääsed juba liialt häirivaks muutusid, liikusime Träguni ühikatuppa, kus mina, Tali ja Dani nostalgitsesime vanade heade aegade teemadel, kuna veidi aega varem oli EFFi õrnalt miilav eluküünal lõplikult kustutatud. Liiga palju mälestusi seostuvad selle foorumiga ja meeletult palju oleme me talle ka võlgu, aga sellest mõni teine kord.

Üldiselt on suvi reaalselt käes, kooli poolest on mul veel tarvis kaitsta esmaspäeval enda uurimistööd ja kolmapäeval sooritada kirjanduse arvestus - mõlemad on lihtsad ülesanded. Kogu looduse, õhkkonna ja kõige muu poolest valitseb Tartus aga juba kahtlemata suvi.
Ma oleks täna pidanud tegelikult Viljandisse minema, aga lõpuks leidsin ma siiski, et ma ei võta sellist reisi ette ja jäin Emajõe äärde, lihtsalt polnud soovi eriti kuhugi liikuma hakata ja pealegi oli Catil sünnipäev.
Ka Andeorat nägime me eile ja ma kuulsin mingil suvaliselt inimeselt, kellega ma esimest korda elus vestlesin, pakkumist, et ma olen jäära tähtkujust. Hmh, Andeora ise rõhutab siiski enda lõvi-arvamust. Noh, kui see talle rõõmu teeb.

Tegelikult mõtlesin ma Soronturi sõjaväemeenutusi kuulates pigem praegusele maalimasõja algusele viitavale seisukorrale. Laialdasest majanduskriisist pole üldiselt veel siiski liialt avalikult räägitud, aga meie 20-kroonised diislihindu on raudselt kõik märaganud.
Siiski tundub, et maailm on taas 70 aastat tagasi liikunud, vaadates meie fašistlikut Vene Föderatsiooni ja 2008-da aasta Sudeedisaksamaad - Abhaasiat. Georgia poliitka preaguse opositsiooni protestimarsid ei aita muidugi selle konflikti maha rahustamisele kuidagi kaasa, vaid toovad tibladele üha enam edu. Üldiselt peaksime me 2009-a aasta 1. septembrit ootama üldima valmisolekuga ja meie valitsus peaks kaaluma kõiki otsuseid, mille me suhetes Venemaaga 28. septembril vastu võtma peame. Loota võiks siiski paremale stsenaariumile, kus Eesti ka pärast 2010. aasta 6. augusti jätkuvalt iseseisev on. Sõda ise, millele sobivat Ferdinandi veel õnneks leitud pole, jõuaks enda lahenduseni arvatavasi veidi kiiremini kui tema viimane eelkäia, ütleme näiteks...aasta 2012 oleks täitsa sobilik, njaa, näiteks maikuus võib USA alustada talle vaenlaseks kujunenud SRÜ-Hiina liidu tsiviilsihtmärkide vastu tuumarünnakuid ja detsembris võib see kõik läbi saada.

Tegelikult oleks maailmapoliitiks kohalt katastroofilne, kuid ääretult meeldiv kahe lõdvalt väga erinevaid rahvuseid siduva superjõu lagunemine iseseisvatest piirkondadeks. Selline revolutsioonile altpoolt alanud killustumine tooks õnneks pärast aastakümneid viljatut ootamist edu ka Tiibetini.

Jah, mis sellega siis ikka teha, mul on sõjasituatsioonis võimalus elada vast veidi rohkem kui 10 sekundit, mida on kahetsusväärselt vähe, sellega peate te küll nõustuma, värdjad.

Kuivanud verest ornamentika robustsel kiviseinal. Algab veidi maha tallatud kaheksas ring.

Mind ärrtiab veidi see, et oluliste asjade üle otsustamine minust ei sõltu, vaid ma pean lihtsalt oootama. Jah, ma pean tõdema, et see on väga ebameeldiv. Päriselt. Kuid mis targemat lootust üldse ikkagi on.

Haanja miis vidi lubjakivve

2008-05-27T13:43:00.000-07:00

Hah! Blogiplagiaat - kas selles üldse saab inimesi süüdistada, sest ma arvan, et selle kohtuasja võidaks ma küll muretult. Muidugi on kogu see kohtusüsteemivärk mulle tõsiselt vastukarva, aga see oli nii või naa ainult illustreeriv näide. See on mu hingeheadus.

Mul kange tahtmine kirjutada Mordi apoloogia, aga ma ei ole selleks hetkel võimeline: liialt eufoorilne muusika mängib taustaks. Ei, ei ma ei ütle, mis see on. Igatahes piirdun ma siis lihtsalt mõningate homoseksuaalse alatooniga kommentaaridega...millest tegelikult kõigil kõrini on, (jah, Vahur, on küll. Päriselt.) nii et ma jätan need kirja panemata. Ahjaa, et miks Mordile apoloogia, jah? Esiteks linkan ma tema blogile enda paremal inforibal, nagu te kõik, minu armasad intelligentsed ja ilusad lugejad kindlasti juba nädalaid tagasi märganud olete, sest seda pole seal nii kaua olnud. Jah, tõsi, masendavalt vähe inimesi suunavad lugejaid m2ttasse, mis tegelikult väärib pilguheite, sest kogu selle saasta sees, mis selle lehekülje endasse uputanud on, ja arvukate vihjete pedofiiliale, leiab sealt paretamatult vahel täitsa huvitavaid mõttekäike, mis, jah, tõepoolest (raisk, paras hunnik komasid ikka küll) vast ei tundu olevat millegi poolest loogilised, aga, palun, olge nüüd, kas kellegi mõttekäigud järgivad tõepoolest mingid ranged lineaarset süsteemi? No olgu, samas on teada see, et Mort räägib tarka juttu ainult siis, kui ta purjus on. Õnneks aga juhtub seda võrdlemisi tihti ja lisaks sellele kirjutab te joobunud seisundis ka enda blogisse. Te peate tunnistama, et üleeelmise reede postitus oli vähemasti silmatorkav ja seda mitte ainult minu geniaalse prantsusekeelse lause pärast...kuidas see nüüd oligi: "le aviniil ne sont pas fatuile de mort, elle es savio perrfere de partir.", jah, just nii (ei, loomulikult ei tuletanud ma seda meelde, see on kopipeist, idioodid), vaid ka üleüldiste ideede poolest Bakuninist...ei oot, see olin jällegi mina. Teate, tegelikult mulle isegi eriti ei meeldi Bakunin - liialt kommunistlik - kuigi ma pean tõdema, et ta kirjutab täitsa hästi ja tal on hulganisti toredaid ütlemisi.
Aga tegelikult olin ma siiski Mordi blogi juures. Igatahes, esiteks: kõik, mis tsiteerib pidevalt Vennaskonda, on tore. Teiseks: teiste inimeste melanhoolne jama on hea, sest see tekitab positiivsustunde tänu nende üle naermisele isegi juhul, kui sa seda reaalselt ei loe. Kolmandaks: purjus Mort suudab vägagi tarku asju öelda, kahjuks ei mäleta ta lihtsalt ise kunagi, mis need olid ja teised inimesed varastavad need ideed ära. Neljandaks: ta teeb reaalselt märkusi selle kohta, et ma joon palju - ma pole kohanud inimesi, kes seda reaalselt dokumenteerida viitsiksid. Ning pealegi - mingil müstilisel põhjusel - on Mordil fenomenaalne võime üleüldse võimendada alkoholi mõju minu organismile mingisuguse saladusliku aura või milleiganes puhul.Täiesti unikaalne ja väga põnev omadus. Aga aitab Mordist, sest muidu kuumeneb mu blog homoerootikast ja pedofiiliast liialt üle ning lõpetab arvatavasti täiesti töötamise, sest tal ei ole nelja protsessorit.

Uurimistöö sai valmis ja seetõttu oli mul terve päeva natuke kahtlane tunne, kuigi samas valitses see kahtlane kergustunne, et ma ei peagi meeletutes kogustes materjali enam läbi töötama. Kuigi tegelikult oli seda täitsa lõbus teha, lihtsalt mingil hetkel hakkas tunduma, et on juba justkui küllalt jamatud. Üldiselt on tulemus võrdlemisi kobe, teks on ladus, andmeid mitmekülgselt ja anaüüsiga jäin ma ka rahule. Triinu, kes seda retsenseerima peab, vingus küll, et see on vast veidi liialt põhjalik, aga ma ei usu, et ma millegagi üle pingutasin. Uurisalune ajajärk oli ikkagi väga pikk ja andmeid oli ka küllaldaselt, nii et 39 lehekülge infot, mis ta lõpuks oli tundus olevat päris kohane...minu arvates...teiste arvates mitte. Nad ei mõista selle probleemi keerukust. Tehniliselt oli seda varem kümme lehekülge vähem, aga Merike, kes üritas sinna väikseid numbrikesi panna, sest mina OpenOfiice'iga kakelda ei viitsinud, märkis, et teksti reavahe polnud 1,5 ja ümbervormistamine andis lihtsalt 10 lehekülge juurde. Great success.

Mina ise sain retsenseerimiseks Triinu (Muugi, noh, mitte Lukase) töö muinasaegsetest eesti riietest ja ehetest, mis ei paista olevat just väga perfektselt tehtud, aga noh...ju ta vist justkui käib nagu kah. Aga ma annan talle lõpptulemusena "mitterahuldava", sest ta on Triin. See tähendab, ma hindan teda täiesti ebaõiglaselt ja seda ainult isiklikel ideoloogilistel põhjustel. Sest ta on loll. Ma ei mõtle, et tal INTi ei oleks, ta on täitsa arukas, aga ta on loll...noh, nagu WISi poolest. Pärast seda kui Tering meile filmi "Kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad" näitas, (Olete juhtunud vaatama? Lõuna-Korea värk, täitsa huvitav) süvenes see antipaatia veelgi. Noh, jah, võimalik, et ta on tegelikult täitsa tore inimene...ei, oot, ei ole, vabandust, minu viga. Ta on loll. Hmm...sellele lisandub muidugi teatav jälestustunne, mis üleüldise antipaatiaga tema vastu kaasas käib...

Ahjah, et mis siis toimub ka...noh, Eesti mässab kunsti totaalse ärakeelamise vastu, maailm on jälle tagasi aastas 1938, ainult et peategelased on veidi nihkunud ja kõik põleb, absoluutselt kõik. Aga seda osa teata te isegi.

Tegelikult oli asi selles, et sõna "rollimängija" on saanud mingil põhjusel selliseks mõisteks, mis inimestele väga selgelt külge kleebitakse ja mida seejärel forsseeritakse nii palju kui võimalik. Muidugi on see teatav ühisnimetus sellele, et sa veeretad aeg-ajalt veidrate tahkude arvuga täringuid, imiteerid füüsilist vägivalda sanitaar- ja matkatarvetest valmistatud falloselaadsete objektidega, koged veidraid fakultatiivseid skisofreeniahooge, kus sa leiad, et oled raamatust välja hüpanud humanoidne araabia deemonikummardaja, erakordselt erootilise alatooniga käitumismaneeridega vampiir või Rasputin, ning pead teiste sarnaste sümptomitega isikutega vestlusi, millest keegi teine aru ei saa, aga see ei ole ju siiski selline asi, mis peaks kõige üle inimeses otsustama. Viimasel ajal, mulle tundub, et see on teiste inimeste silmis sinu puhul oluline omadus, kas sa oled rollimängija või mitte, ning üleüldse tekitab see kaugelt liialt palju eelarvamusi ja seda ei mõtle ma hetkel üldse suvalise osside seas, kellel justkui nagu oleks vaja mingit põhjendust sellele, miks nad sulle peksa tahavad anda, vaid ka mõistlike ja veel mõistlikemate inimeste seas. Aga vast kujutan ma seda endale lihtsalt ette.

Lööme õhtul saapad hästi klantsima
ja siis Kadriorgu lähme tantsima.

Mul on vibunooli vaja, kõik vanad on kas katki või siis...katki, njah. Valmiskujul ma neid osta ei raatsi, nii et ma arvan, et ma muretsen ümarliistu ja proovin Kaitseliidu staabist jälle padrunikestasid saada. Ma lihtsalt tahan millegi pihta lasta, pole seda ammu korralikult teinud, ja pealegi mainis Triin eile...oli see ikka eile...see oli see päev, kui Mialee pitsat sõi ja Merike numbreid töötles...jah, jah, minu arvates oli küll...igatahes mainis ta, et ta tahab vibu lasta. Ahjaa, ning muidugi mitte varemmainitud Triin (ega ka Triinu), vaid Triin. Igatahes tekitas see minus tahtmise millegi pihta nooli lennutada.

Ghosti peaks peksma tema mängu suhtest. Daleios teeb eksameid, nii et ma arvan, et tal hetkel erilist võimalust-tahtmist sellega tegeleda ei ole. Yoshy't näen ma muidugi viimasel ajal pidevalt, et ma unustan kogu aed ära, et ta GM on...ohwell, tegelikult oleks vaja seda rollide värki enne Itiga nii või naa kooskõlastada. Mialee ja Dani mäng tuleb veel ka enne seda, kusjuures sinna on lubanud kohale tulla üpris muljetavaldav seltskond. Asi on postapokalüptilisuses - imepärane magnet, mis millelegi külge poogituna sinna kohe kõvasti kummalist rahvast kohale veab. Asja puhul on veidi halb see, et nii palju, kui minu aru saanud olen, Dani ja Mialee seda mängu ülemäära tõsisena ei võtnud, aga nüüd peavad nad rohkem tööd tegema hakkama. Eks ta ole.

Teatritehasel on mingi uus etendus, mida ma homme vaatama lähen, unenägudest ja värki. Vägagi haakuv sellega, et ma viimased...ajad kohutavalt vähe või siis meeletult kehvasti maganud olen, lisaks kõigele veel minu veidrad košmaarsed unenäod. Aga tegelikult ma ei vingu, päriselt ka. Tralayn vingub.

Oh, ma lausa jälestan oratooriumeid.

Me usume, me usume, me usume...

Nii et põhimõtteliselt on meil siis blogiplagiaat, Mialee, kes mind enda ümberkolinud kirjutistele ligi ei lase (tal on seal kindlasti midagi erakordselt kompromiteerivat), Mati, kes laseb kõigil arvata, et ta vist siiski on kellelegi peksa andnud, Mort, kelle kirjatöid pole mõtet jälgida, kui ta kaine on, Andeora enda igavestikestva eneseotsinguga, Sillu, kes elab vaid jalutuskäikudest, Trägun, kes on lämbumas enda depressiivsusesse, Vahur, kellele tuli meelde, et ta oskab ka eesti keelt rääkida ning Melian, kes kirjutab enda pervesetest seksuaalfantaasiatest. Meeliülendav. Ega's midagi, vähemasti on Tõnisson õnnelik, et keegigi tema üllast eeskuju jätkab.

Curunir on muideks enda mänguga finantsraskustes tänu benisiinihindade katastroofilisele tõusule, mis tähendab, et vampiirikal süüa ei saa. Tundub, et asi läheb ühe paremaks ja paremaks. Ma lihtsalt loodan, et ta joogieelarvet ei kärbi.

Sleep is a symptom of caffeine deprivation.

Neeger, pede, Paadam

2008-05-25T13:34:00.000-07:00

Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi.

Raisk küll, ma ütlen sulle, Taliesin, kui sa mu blogi loed, siis ära vaata seda pilti, mis paremal pool mu jutu kõrval on, mind tõsiselt häirib, kui sa seda teed. Kurat küll inimesed on ikka eriti nahhaalsed ja siis leiavad, et neil on mingeid kuradi vabadusi. Minu blogis pole kellelgi vabadusi, raisk!

Mul oleks vibunooli vaja - selliseid ilusaid ja teravaid, millega saaks millegi pihta lasta. Kõik vanad pole enam sobivas korras, et neil nöörile panna.

Eile lõppes homofestival ära, võitjagi oli täiesti õigustatud, kuna tegemist oli homoseksuaalse inimesega, kes polnud pärit Euroopast ja ei osanud laulda - seega täitis kõiki kriteeriumeid, mida võiduks tarvis. Mitte et ma võistlust kui sellist mäletaks, Juure ja Kivirähu jutt on mul justkui meeles, aga kõik muu...hmm, nojah, hommikul oli laua all päris palju ilusaid pudeleid.

Ma olen enda uurimistöö tehniliselt lõpetanud, aga ma ei saa seda veel homme esitada, sest sealt puuduvad mõned väikesed detailid ja pealegi ei saa ma seda kusagil välja printida. Üldiselt õnnestus see isegi üpris hästi, kuigi alati on asju, mille kallal veel vinguda või mida parandada üritada, aga uurimistöö suhtes ei tasu liigne perfektsionist olla.

Vahur kirjutab enda blogi eesti keeles ja kasutab võimalikult ebaloomulike lausestruktuure. Curunir luuletab ja Ghost masetseb enda mikroskoopilise kirjaga. Lõbus-lõbus.

Mul oli küll plaan kirjutada siia emotsionaalset kriitkat poliitikaanüüside ja inimeste kohta, aga ma ei leia tegelikult mingit jutujärge, mida siin jälgida, aga ma pole ka unine, mis on väga loogiline, sest ma pole üldse maganud.

Tähendab, asjadest sünnib teatavaid probleeme ja inimesed leiavad, et need on mõjusad mured, mida nad tegelikult absoluutselt ei ole, kuigi teatavas kitsas plaanis on nad tõepoolest ebameeldivad. Aga see tolleks ja ämber pangeks.

See oleks ikkagi väga lahe, kui Triin kogu enda perekonna kirvega ära tapaks.

Lugege parem kellegi teise blogi, värdjad!

Reader, suppose you were an idiot. And suppose you were a member of Congress. But I repeat myself.

Kineetiline ja potentsiaalne

2008-05-21T14:56:00.000-07:00

Alles Große, Schöne muss bestehen,
Welten mögen fallen und vergehen.

Ma olen tegelikult väsinud. Magada tahaks...aga pole last, keda kägistada. Või vast siiski on, kuid ega's see nii lihtne pole.

Üldiselt pole ma maganud...mh...mõnda aega. Ma arvan, et laupäev vastu pühapäeva oli viimane kord, kui ma enam-vähem korralikult puhata sain, ja sedagi lühikest aega. Praegu on tavalisem see, et ma näen hallutsinatsioone valgetest koertest ja sellest, et hämarad kujud istuvad mu tugitoolis, vaheldumisi košmaarsete unenägudega. Kuigi ma tegelikult unepuuduse üle ei kurda, ma suudan ennast isegi kuidagi välja puhata.

Aga täna, kell on 1.03. Merike läks linna "ohvreid otsima", ma isegi ei hakanud lähemalt uurima, mida ta sellega mõtles, ta tuleb millalgi tagasi. Meil on homme ajaloos töö, nii et ma jutustan talle lühikokkuvõtet esimesest vabariigist ja maailmasõjast. Nagu ma sellega olümpiaadi jaoks vähe tegelenud oleks. Homne töö peaks iseeneset väga lebo olema, aga kuna seal ka ENSV sees on, siis jääb alati oht mõni EKP Keskkommitee esimene sekretär kellegagi segi ajada. ENSV ajalugu õppida on kuidagi kummaline, see on justkui asi, mida peaks mäletama, kuigi ma peaks selleks vähemasti kümmekond aastat vanem olema. Ma ei tea, siiski veider, see justkui alles oli siin.
Ajalugu on meil tegelikult palju, väga palju. Ma õpin seda küll meeleldi, aga natuke tüütu on tegeleda muinasaega käsitleva uurimistööga, reformatsiooni ja rootsi aega sisaldava eksamikursusega ja 20. sajandi tavakursusega korraga, nii et nendes kontrolltööd järjestikustel päevadel on ja uurimistöö tähtaeg ka ukse taga kraapimas. Kuigi tegelikult on lõbus, vägagi lõbus, ajalugu võiks isegi veidi rohkem olla.

Oh, kuidas ma ei salli oratooriumeid.

Ma olen kummaliselt vihane, aga seda ainult leppimatusest, üldiselt on kõik väga kenasti. Kohati olen ma vist veidi raskestimõistetav, sest ma olen siiski üpris väsinud, aga iseenesest kahtlustäratavalt positiivselt meelestatud. Mul on lihtsalt tunne, et päkapikud taovad põrgutules midagi nurjatut.

Iseenesest tasub rõõmustada, et veel tuumasõda alanud pole. Kuigi tegelikult kuluks inimkonnale üks selline suuremat sorti vesinikpommidega konflikt ära küll.

Miski, ta teab, ei ole enam kaugel. Aeg hõljub magusalt lõhnates aeglaselt tagasihoidlikust figuurist mööda. Tema aga seisab tuulehoogude meelevallas Draamatearti ees ja silmitseb tulede keskel hõljuvat linna.

Me käisime eile Dani ja Allyga Erlessa ja Sillu juures homofestivali vaatamas ja see oli tegelikult isegi tore, Juur ja Kivirähk olid hoos ja laule, mida mõnitada, jätkus ka. Kuigi seal oli isegi täiesti aksepteeritavaid asju. Juur ja Kivirähk promosid sealjuures kõvasti Soome Manowari, aga mida seal ikka imestada. Jah, sellest võiks kohe pikemalt kirjutada, aga ma ei viitsi. Tegelikult ei olnud mul üldse tahtmist midagi kirja panna, aga mõtlesin, et vahepeal siiski võiks.

Mul on üldiselt isegi tahtmine midagi kirjutada, aga praegu pole tõesti kõige parem aeg.

Maale kuulutatud sõda

2008-05-18T14:02:00.000-07:00

Väga eepiline. Frankmillerlik treiler ühele arvatavasti huvitaivamale filmile, mida viimasel ajal näha on saada, lisaks sellele on see veel lätlaste tehtud. Moskvas muidugi toimusid juba protsetid Venemaa ajaloo väära kujutamise eest koos režissöör Šneret kujutava topise põletamisega.

Aga tegelikult on siis nädal läbi. Ja seda juba viimased kuus minutit. Noh, mis seal's ikka, Abhaasisse viiakse järjest enam Vene raskerelvastust "rahu tagama" ja Thbilisi on asunud salakavalat mängu mängima, mis nende olukorras on vägagi õige tegu. Venemaal värvatakse tuhandeid pioneere ja Hiinas leinatakse maavärinaohvreid ikka veel enda kätelt verd maha pesemata. Eesti on igasugune reaalsust peegeldav kunst keelatud, aga see-eest käivad Clinton ja McCain siin joomisvõistlusi pidamas. Kogu Euroopa on aga ootamas aasta suurimat silmakirjalikku poliitilis-kommertslikku homofestivali kerge muusikalise saatega.

Mort ja Terry sattusid eile Võrru, kuna nad leidsid, et sealt on lihtsalt Tartusse pääsega kui Rõugest (või oli see nüüd Rõngult? Ah, mina seda Lõuna-Eesti geograafiat ei tea) ja avastasid, et nad viimasest bussist maha jäänud on. Otse looumikult võtsid nad ühendust minuga ja algas põnev päästeopertsioon selleks, et nad ikka öö üle elaks. Igatahes jõudsid nad pärast seda kui me neile alkoholijoobes autojuhte järele saata olime püüdnud ja neid Õlle 17-sse juhatanud täiesti edukalt (ja sealjuures meeletu rahasumma eest) Tartusse. Hooray. Uvatha oli juba infarkti saamas, aga demonstreeris enda suurepärast spontaanselt päästemissioonide loomise oskust. Aitäh, karvapall.

Tartu Kaubamajas on reaalselt müügil toode nimega "kana burks". Elagu kõrgelennulised keeleuuendused. Eile vihmaga Krooksu välilauas istudes kuulsime juba lugu ühest tulevasest innovatiivsest keeleteadlasest, kes enda ühe Põhja-Eestlasest ja teise Lõuna-Eestlasest vanema eeskujul võttis kasutusele sõna "pänger". Uus Masing on sündinud!

Viimasel ajal kasutakse tekstides alatasa sõna "bütsantslik" ja seda täiesti erinevates kontekstides. Mina harimatu inimesena ei taipa hästi, mida selle all mõeldakse ja ka ÕS ei andnud mitte mingisugust vastet. Kas sellega peetakse silmas mingisugust basileuslikku ainuvalitsussüsteemi või samas ülivõrdõiguslikku võimuloomust või tugevat seotust kirikuga (eriti just õigeusuga, vihje Moskva poole?) või silmakirjalikku õukonnapoliitikat ja bürokraatiat või priiskavat ilulembust? Keegi tark inimene võiks seda tegelikult selgitada küll, tekkiks kohe palju arukam tunne.

Aga
kärbes
karvane
vihm
anarhia
vari
nöör
pakk
hapu
pilv
number
liiv
Liiv
.

Jagarrrhhh! Võiks kuhugi minna, mul on jälle ülestaatilisusest tingitud ebamugavustunne. Tegelikult olen ma üldse hetkel veidi hirmul, aga seda täitsa tagasihoidlikult ja vähesel määral. Ma pean hästi palju ajalooga tegelema: uurimistöö, milles on hetkel pisikesi tagasilööke ja mida ma pole nüüd juba mitmeid päevi teinud, kui tänane usundikäsitlus välja arvata, lisaks veel reformatsioon (milles ma ennast veidi nõrgana tunnen) Rootsi aeg (milles ma ennast tugevana tunnen ja veel mingid huvitavad osad (milles ma end ka tugevana tunnen) ning muidugi esimene Eesti Vabariik (milles ma end väga tugevana tunnen) detailselt ebamääraseks ajaks järmisel nädalal ette valmistada. Arutulust kirjutada oli väga huvitav. Teema oli sõnastatud umbes kui "Kas muistne vabadusvõitlus oli ristisõda" Väga lõbus oli kirjutada ja ma usun, et see läks hästi.
Heh, füüsika töö oli samas veidi naljakam, aga ma pean tunnistama, et murul lebades taevasse vahtimine ja ebamäärastel teemadel vestlemine on suurepärane viis, kuidas selleks õppida.

Ja mingil veidral kombel õnnestus mul Rome enda läpakal ideaalselt tööle saada, mis on igatahes üks pagana hea saavutus.

Garr...garrr...garrridy-garr.

Mul on tegelikult mõneti tahtmine midagi huvitavamat, kunstipärasemast ja mitmekülgsemat kirjutada, aga ma arvan, et ma olen veidi liialt väsinud (hmm, Triin räägib minuga MSNis), sest ma pole siiski tehniliselt kolm ööd peaaegu üldse maganud ja arvestades seda, et (veider, ta tahab teada midagi teatrite pommitamise kohta) ma pean homme hommikul jälle kell 7 tõusma (mis tähendab vastikult piiksuvat äratuskella kell 6.40), siis võiksin ma ideelislt isegi magama minna. Ärkamine tundub mulle mingil põhjusel isegi meeldiva ideena. Vast olen ma enda peas veidi liialt palju maganud ja ärkamine tekitaks mu mõtetes meeldivat värksust. Aga eks seda näis.

There's wrong and then there's wrong. And then there's this.

Hevi metal sokk

2008-05-17T02:43:00.000-07:00

Haruldast liiki hommikune (no olgu, kell on keskpäevast küll üle, aga siiski hommikune) postitud.

Kuradi venelaste arusaam lahjast alkoholist, raisk. Cassanova ma mõtlen: maitseb erakordselt hästi, on sellistes kenades pooleliitristes purkides nagu kodumaine lahjem joogike, aga on üle 8 voli kange (mida juues muidugi absouutlselt ei taju), nii et võrdlemisi väike kogus toda maitsvat kraami on juba võrdväärse pudeli veini alla kulistamisega. Vaimustav...blõeh...

Igatahes, teemakohaselt. MRP vol 2. Muidugi on arusaadav, et Lääneriigid ilma Venemaa toeta kergest läbi ei saa. Gazpromi gaasine vari sirutab ennast üle Euroopa. Igatahes väga huvitav tegevusliin Venemaaga seoses.

Koidula veri on väga efektne, kui võimalust on, siis võiksite vaadata. Muidugi on ta sisult üpris nõrk ja toetub banaalsetele naljadele ise täpselt aru saamata, kas lavatükk peaks pigem olema komöödia või tragöödia, aga väga osavalt kokku sobitatud ajalookillud, mis (väikeste eranditega) oleks võinud ka reaalselt toimuda annab sellele kena lisavõlu. Siiski on see omamoodi lahe konspiratsiooniteooria ja huvitav alternatiivajalooline tükk.

Blahah, ma ei tea. Nägemist.

Häälel kähedal

2008-05-14T14:42:00.000-07:00

"Keset võimsat tööhoogu suri J. Vares pärast lühikest rasket haigust."

-"Pioneer", november 1947

Johannes Vares-Barbarus lasi ennast teatavasti maha.

Mu ajul on sensuaalselt kokkujooksnud tunne, sest ma rääkisin veidi üle paari tunni ristisõdadest ja seda väga naljakal moel, kus ma tegelikult kahjuks suuresti midagi ei öelnud. Liis ja Triin tahtsid kuulata, nii et eks ma siis rääkisin, päris hariv iseenesest. Homme tuleb arutlus kirjutada, see ei tohiks väga keeruline olla, tüütu see-eest aga küll.

"Koidula verd" lähen ma ka vaatama. Peaks vast mingitele ärkamisaeg kirjeldavatele tekstidele enne pilgu peale heitma, et selgemini kõikidest nüanssidest aru saada.

Ja juba ammu on süüdatutud laternad öös...

Ahjaa, Bulgakov siiski ei kandnud habet, minu viga.
Vahur küsis eile midagi Venemaa konföderatsiooni kohta, ma olin üpris segaduses ja väsinud, nii et ma ei andnud eriti kompetentset ja kohe kindlasti mitte selgemõttelist vastust. Üldiselt ma konfödratsiooni just eriti loogiliseks arengusuunaks ei pea, aga see viib mõtted tagasi Medvedjevi juurde, kes on enda rolli üpris hästi selgeks saanud - ta oskab juba Lääne silme ees enda pimestava naeratusega head demokraati mängida ja kodanikuvabaduste edendamist teeselda ning laseb härra peaministril enda KGB semudega rahus otsustada, millist paganliku sümbolit Venemaa uuel Drittes Reich'i punalipul kasutada. "Kaks Roomat on langenud," kirjutati veidi pärast 1453-dat aastat "aga kolmas seisab ikka veel ja neljandat ei tule enam iialgi." Pärast 9. mai paraadil esitletu nägemist on raske arvata, et kui meie Drittes Reich langeb, siis nii lärmakalt, et me suuda pärast kogu plaaneedilt ühtegi küngastki leida, kuhu midagi püsti panna.

Aga pole ju viga: Venemaa teeskleb, et on demokraatlik riik ja USA ning EL teesklevad, et nad usuvad, et Venemaa on demokraatlik riik...mõnede mööndustega muidugi, ütleme siis, et neil on autokraatne demokraatia, see on täiesti loogiline ja vastuolutu valitsusvorm, mina siin küll midagi kummalist ei näe. Pealegi, kellel seda sõnavabadust ikka taris on - rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Helgemaks
Ja taevas läheb üha selgemaks
Ja elu läheb ühe helgemaks

Kell on juba 1.29.

Teate, ma mõtlen siin, et kui te minu blogi loete, siis ei ole keskkond arvatavasti absoluutselt selline, nagu selle kirjutamise hetkel. Tekkib teksti tõlgendamise faktor ja meeleolumuutus ja miljon muud pisiasja, mis täiesti moondavad nende kirjutiste tunnetust. Mina kirjutan neid valdavalt millalgi kella 22 ja 3 vahel, noh, tavaliselt. Muidugi on siin ka üksikuid äraeksinud hommikusi postitusi ja mõningaid päevaseid, aga neid loete te ka ju kummalisel ajal.

Ühesõnaga peaksite te kõiki minu kirjeid lugema vahetult pärast seda, kui ma need ära postitanud olen, et te suudaksite perfektselt mõista selle mõttemahlast nõretavat olemust ja tabada harukordseid emotsioone (loe: kas või vähegi sellest kõntsast aru saada). Selle tegemiseks on teil muidugi üldiselt mitmeid võimalusi, aga ma isiklikult soovitan teil istuda kontstantselt arvuti taha ja iga poole minuti tagane seda lefekülge refreshida. Juhul, kui te peaksite tahtma magada, otsiga endale asendaja, kes seda teie eest teeks ja vajaduselt teid üles ärataks.
Võite ka muidugi ise loomingulised olla.

...ok, ma ei tea, mis jama ma just kirjutasin, aga jätke see osa parem lugemata. Või noh...kuna te juba siinmaal olete, siis on see vist läbi loetud, jah? Hmh, ise teate, teie olete need, kes piisavalt lollid on, et seda lugeda, minu olen ainult sedavõrra lollim, et ma lausa viitsin seda kirjutada.

Igasugused asjad kleepuvad kokku ja seda ärritavalt häirivalt. Tähendab, see pole otseselt ründav ega midagi, aga noh, jah...
Ma kirjutan kunagi oravatest.

Tegelikult on õige päev küll läbi, aga ma mainiks siin ka ära meie toreda loomakese Erlessa sünnipäeva. Woo! Drinks all around!

Ahjaa, ma sain teada, et Karlova päevad on juba sel nädalavahetusel, mis tähendab, et ma pean laupäeval mingitele piiksudele demmama. Iseenesest pole see probleem, sest ma võin nende peal kasutada enda traditsionaalset piiksuploti, mida on erinevate gruppidega väga huvitav läbi mängida, eriti just täieslike võhikute peal, kes asja alles väga elementaarsel tasemel avastavad. Ma olen seda ploti vist neli korda kasutanud ja kõik need on väga põnevad olnud nii minu kui ka mängijate jaoks, nii et ma loodan, et seda ka nende piiksude puhul. Ma loodan siinjuures, et mängijad on vähemalt mingil määral huvitavad inimesed, sest need seltskonnad, keda ma viimasel ajal mõnikord urgu sattudes näinud olen, on lihtsalt kohutavad. Üldiselt on seal pidevalt kamp osse, kes vägistavad uru arvuteid ja kõlavad kohutavalt. Õõvastav invansioon, mille vastu uru reeglite kohaselt isegi midagi teha võimalik pole, kuna noortekeskus on siiski mingitel kindlatel aegadel avatud. Kuigi tegelikult peaks mobiliseerima mingisuguse vastupanusalga, kes suudaks seda vulgaarset jõuku sealt eemal hoida, kasutades sealjuures muidugi kõige armutumaid tegevuskavasid ja jäletuid vahendeid. Mmmm...kõlab lõbusalt.

Kell on juba 1.40, peaks iseenesest mingil hetkel magama minema, et homme mitte zombilikult väsinud olla, aga mul pole eriti und.

Samas pole mul ka tahtmist ja jaksu millegi mõistlikuga tegelema hakata, ma ei suuda ajaloole keskenduda, mu silmad on liialt väsinud, et lugeda, mõistlikku plotti välja mõelda ma praegu ei suuda ja ma ei viitsi ei DoWis galaktikatäit elusorganisme põrgusse saata ega liitlasvägede sõduritega seinu värvida. Ma võiks muidugi midagi mõistlikku kirjutada....või siis blogi.

...aaa.

Tänavalaternate valgust ja kõikjal säravad reklaamsildid värvivad tänavat enda miljonites kirevates toonides, kuid robustne, kuid majesteetlik ja voolav juugendstiilis maja seisab mõtlikult keset seda virvarri. Maja ees trepil seisab ikka veel see kogu kevadises öös, mantel kinni nööbitud - ega praegu soe pole - kuigi ta tegelikult külma ei tunne. Tema üksikute juuksesalkude taga sädelevad silmad jälgivalt kinnistunud tänavat, kuid pilk sellele suunatud pole. Too põletav pilk on suunatud hoopis millelegi muule, millelegi abstraktsele, millelegi kujutletavale.

The future always arrives too fast... and in the wrong order.

Rebane ja metafüüsika

2008-05-12T13:08:00.000-07:00

Lahvatab lumise mäestiku foonil
vaarikapunane valgus.

Mul on väga ebameeldiv olla. Ma ei ole täiesti kindel miks ja see teeb seda üha keerulisemaks. Veidikene häiriv, ebameeldivalt kripeldav, aga ma ei tea kuidas. Mis seals' ikka, ega ma ses suhtes nii või naa suuresti midagi teha ei saa.

Me vaatasime üleeile õhtul Pirogovil kuidas üks joobes noormees enda rollerit raevunult peksis. Isegi võrdlemisi ränkade kahjustustele vaatamata sai see raibe ikka ta lõpuks tööle, kuigi pärast pikka vaeva. Aga arvatavasti võtsid meie sõpradest seadusesilmad ta kinni, kui ta sellega pärast rohkem kui veidikest alkoholi mööda Pirot ringi kihutas. See oli isegi meeltlahutav.

Aga tegelikult on isegi uut.

Vahepeal tekkis jällegi selline kummaline dementsus, aga see ei ole probleemne, üldsegi mitte. Ma lugesin Mialee blogi, see oli kummaline ja noh...utoopiline. Kusjuures on tinaraske otsekohesus mulle inimeste blogides siiski võõrastav. See tundub olevat täiesti suitsiidne, kui läheneda asjadele nii avatult. Ja hetkel ei räägi ma üldse Mialee blogist, see on veel täiesti aksepteeritav. Hmm, oodake üks hetk palun, ma viskan veel ühele blogile pilgu peale.

...

Ohoo, Beier, väga romantiline.

Tegelikult leidsin ma isegi natuke rohkem, kui ma ootasin.
"Le aviniil ne sont pas fatuile de mort, elle es savio perrfere de partir."

Comprenez vous?

Khm, kus ma nüüd olingi, see juhtis küll tähelepanu eemale. Khm khm khm. Ma olen märksa vähem lõbustatud kui mõnda aega tagasi ja see on kurb, ma pean tõdema. Ning teise asjana see, et mul polnud tegelikult selle blogipostiga mingit eesmärki.

Trikster kehastab puhast võimalikkust, nii psüühilisel kui ka kosmoloogilisel tasandil. Seepärast asub ta väljaspool head ja kurja, ilmutab vaheldumisi ammendamatut loovust ja uskumatut tuimust, rikub kõiki häid kombeid, aga kehastab inimestele seadusi, võib olla maailma looja ning samas üks armetumaid ja naeruväärsemaid tegelasi kõigi olendite seas.

Medvedjev ei saa siiski olla maailmaklassi venelane, tal pole korralikku habet (jättes märkimata selle, et ta on umbes poole meetri pikkune, nagu me kõik teame). Nevskil oli habe, Groznõil oli habe, vanal Rjurikul endal oli habe, Dostojevskil, Bakuninil, Leninil, isegi Puškinil oli mingi imelik põskhabe, Tšehhovil oli habe, Rasputinil oli habe, Tolstoil oli habe, Tšaikovskil ka, isegi kuradima Kuropatkinil oli habe. Kas Bulgakovil oli habe? Tõenäoliselt. Ma vist ei teagi, milline ta välja nägi... no igatahes Stalinil olid vähemalt vuntsid ja mida olulist Peeter I ikka tegi? Aga Medvedjev, mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ta on hukule määratud. Kuidas ta saakski olla südametu verejanune diktaator ilma habemeta? Ei, mitte Venemaal, nad teevad jälle mõne revolutsiooni ja muretsevad mõne karvasema tüübi. Mässivad Medvedjevi mööda maad lohistatud Eesti lipu sisse ja saadavad jälleTallinasse püherdama. Leebeid Venemaa riigipäid ootab julm saatus, vaadake kas või Aleksander II-st.

Tegelikult on kuramuse kahju sellest, et Heili mu veinikorgitseri katki tegi, seda on nüüd nii ebamugav kasutada. Tahaks mõne georialasega rääkida, see oleks päris põnev.

Mu korteris pole enam seda wifit kaua olnud, mida ma varem varastada sain, see on kurb. Uurismistööd on ka niiviisi keerulisem teha.

Aga olgu, ma ei tea, kuidas oleks vast kõige korrektsem ja samas esteetilisem midagi teha, aga ma vähemasti üritan, ega seal tegelikkuses nii või naa absoluuselt mitte mingit vahet.

Kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadused.

See ongi triksteri enese trikk: vaimne liikuvus, variatiivus, vormide paljusus ja voolavus, kõik, mida me tavaliselt nimetame "loovuseks".

Qu'est-ce que la propriété?

2008-05-08T15:24:00.000-07:00

Viga on suuresti mõiste "vaba aeg" definitsioonis. Sellega väljendatakse aega, mida igaüks võib kasutada enda huvides - tunnid, mis on meie isiklik omand. Vaba aega niimoodi defineerides, tekib aga küsimus, kellele kuuluvad ülejäänud minutit inimese elus. Kas neid kasutab mõni institutsioon või saab neid kingiks anda abikaasale, lastele või sõpradele? Tundub, et eksisteerib sarnane konflikt, nagu oli Ameerika põliselanike ja üle Atlandi ookeani nende juurde purjetanud valgete kolonistide vahel: eurooplased soovisid indiaanlastelt osta maad, mis punanahkede maailmapildi järgi üldse kellelegi kuuluda ei saakski. Analoogsel viisil soovib ühiskond omastada igale indiviidile eluks antud aega, kuid see ei ole selline vara, mida me kellelegi teisele müüa saaks.

Mmmmm...kirjand...nämm.

Ah? Ei ma leidsin, et ma võiks midagi kirjutada, aga kuna mul eriti originaalseid mõtteid polnud, (no tõesti, kusagil mängib Green Day, mida te ise arvate? Ei tegelikult on nad täitsa toredad, jänkid ja värki) siis ma võtsin lihtsalt ühe kirjandi teksti, mille ma enda arvutist leidsin ja kopi-peistisin siia, et veidi pikemat postitust saada. See pole küll erakordselt sügavamõtteline või kirjanduslikult meistelik lõik, aga kõlas kontekstiväliselt aksepteeritavalt...oiraisk, see on nüüd küll palju võõrsõnu. Ei, oot, tegelikult isegi ei ole.

Oi, kell on pool kaks, seda on märksa enam, kui ma ootasin. Igatahes lõpetasin ma just enda näitekirjanduse koduse kontrolltöö, mis osutus hämmastavalt lõbusaks ja ladusaks. Muidugi ma ostsin selle tegemise inspiratsiooniks endale pudeli veini ja jõin selle ära, nii et see on ka seletatav. Prantsuse vein, selline üpris odav. Lavel Blanc, poolmagus punane vein. Mulle isegi meeldis, kuigi ma ei olnud ka selle suhtes eriti nõudlik. Mmmm...indiaanlased kirjandis. Tegelikult on see kirjand mulle isegi võrdlemisi meeltmööda. Seal on ikkagi indiaanlased. Ma räägin neist veidi pärastpoole veel üpris palju. Ahjaa, aga näitekirjandus läks väga sujuvalt ja meeldivalt, ma lihtsalt võtsin Ibseni nukumaja ja toppisin sinna vägivaldselt nii palju Shakespeare'i ja Goethe't sisse kui võimalik ja kõlbas küll. Vast Teringule meeldib.

Ta on muideks tore. Vägagi tore, peaks ütlema, mõneti fantastiline. Tering, ma mõtlen. Kahju, et mul temaga niivõrd vähe tunde on. Mmm, mul on meeldivalt joobunud tunne.

Ma unustasin nüüd ära, mida ma ütelda tahtsin.

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Aga midagi märkimisväärset pole vist juhtunud. Eile oli HTG näiteringide õhtu, kus kõigi etendused peale Paragrahv 41 üpris kehvasti õnnestusid, aga see oli siiski üpris nauditav. Ja Ristikivi tundus kõiki laval tehtud geinalju väga lõbusalt ja võtvat, nii et Sander vast ei kuku ühiskonnaõpetuses läbi.

Mmm, akna tagant tuleb träna.

Pärast oli Genis kontsert ja värki, aga ma ei jõudnudki lõpuks sinna. Siiski sain ma mõned Curuniri friikartulid Zavoodis ära süüa

Liis on abosluutselt kõige übriteseva suhte kolm päeva täiesti apaatne olnud ja minu mure ning kaastunne tema pärast hakkab vaikselt asenduma ärritusega, et ta niivõrd sõgedalt käitub. Aga olgu, ega see pole minu asi, las te teeb, mida soovib. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta tahab seda teha.

Uvatha tunneb Tartusse tulemise pärast muret. Ja muidugi üleüldse selle pärast, kas ta saab siia tulla või mitte, kuigi ma usun, et tal see lõpuks siiski õnnestub. Tema pere ei saa nii loll olla, et ta hea Tartu võimaluse lihtsalt põrgusse saadab.

*võtab lonksu veini*

Ja ma olen ikka veel kõikepidi amüseeritud. Siiski pean ma tõdema, et mu vein on peaeagu otsas ja mul oleks vast tark magama minna, arvestades seda, et ma eile öösel umbes kolm tundi magasin, aga ma ei ole tegelikkuses eriti väsinud.

Hmmm...mis see oluline osa nüüd oligi.

Ei mäleta...raisk. Uni-uni. Ei, tegelikult pole ma isegi väsinud, ma olen lihtsalt heatujuline. Homme on pealegi meeldivat päeva oodata: on reede, hea tunniplaan (põhimõtteliselt kirjandus-kirjandus-kirjandus-kirjandus-füüsika (loe: mitte midagi)- füüsika (vt. eelnevat märkust)-ajalugu (lebo versioon)-ajalugu (veel lebom versioon)) ja FoR'i kontsert, keda tegelikult siiski diskrimineerivalt Vennaskonnaks kutsuma peaks. Ajaloo eksamikursus võiks tegelikult veidi tõsisem olla, praegusni oleme me lihtsalt äärmiselt vabavormiliselt reformatsiooni õppinud. Kaugelt liialt pinnapeale, aga iseenesest üpris kosutav puhkus.

Nii, viimane lonk veini ja siis lähen ma magama.

Bonne nuit!

Dzala ertobashia

2008-05-06T13:25:00.000-07:00

16. detsembril 1920 lükkab Rahvasteliidu Täiskogu viigiseisus häältetustulemuste 14:14 järel tagasi Gruusia palve liiduga ühinemiseks. Juba järgmisel aastal iseseisvat Gruusiat enam ei ole.

Vast tuleks heita korrakski pilk Püha Jüri armastavatele Sakartvelo inimestele, kes kannatavad praegu Venemaa poolt tuleva lõputu poliitilise surve all ja kardavad imperialistliku vereimejast suurriigi millitaaragressiooni nende kesiselt vabadust nautida saanud rahva vastu. Moskva on Abhaasiasse oletatavalt saatnud veidi alla 3000 sõjaväelase ja väidetavalt on sealsetel aladel alla tulistatud lausa kolm Gruusia luurelennukit, ilma kahtluseta kõik Venemaa õhujõudude poolt.
NATOga liitumisega Gruusia arvatavasti õigel ajal hakkama ei saa, ning varem või hiljem kordub 1921 aasta olukord, ilma teiste riikide märkimisväärse sekkumiseta. Venemaa pole isegi harjunud tolereerima Gruusiat iseseisvana ja rakendab taas enda naeruväärset imperialistliku survepoliitikat, mis tundub, et põhimõtteliselt võrreldes näiteks 39. aasta meetoditega märkimisväärselt arenenud pole. Ning tõepoolest pole meilgi grusiinide toetuseks võimalik midagi teha, vast ainult loota nende osavale poliitilisele kaardimängule, mis takistaks 21. aasta taasesitamist. Eestlastel on vähemasti mingi ettekujutus sellisest situatsioonist.
Meie kõikvõimalik toetus on nendega.

Ma kõndisin täna üpris palju Tartus ringi, kõigepealt Toomel, seejärel Annelinna ja pärast Ihastest tagasi. Kokkuvõtteks oli väga meeldiv, rahulik ja ürgtartulik tunne, mis tekitas suurepärase enesetunde.

Mordi juures oli Vahuri DnD mäng, mis oli tegelikult väga lõbus vaatamata meie suutmatusele plotti vähegi mõistlikul viisil lahendada. Mulle meeldib mu selle kampaania tegelane, kuigi ma peaks tema käitumise jaoks veidi kohasemad mustrid ja reaktsioonid välja töötama. Aga noh, mida sa ikka veed kaootilise tüübiga, kellel on madal wis.
Vahur ise on muidugi erakordselt entusiastlik ja püüdlik enda eneseteostusliku perfektsionismi jälil. Nõuanded ja soovitused on küll kampaania demmamise puhul olulised, aga ei tasu nendega nüüd ka üle pingutada ja üritada kõike otsekohe sunduslikult mängu integreerida.

Mort ise oli väga meeldivalt delikaatne. Ta lihtsalt andis mulle 100 krooni tagasi, mis vast oli tegelikult isegi mõneti õiglane.

Tegelikult polnud üldse asi selles või ka teises. Hoopis metafüüsilises deliiriumis, mis hetkelt õhkkergelt meie peale laskus ja siis ennast tuulel ära kanda lasi.

Ahjaa, ma olen jätkuvalt üpris lõbustatud ja usun, et see on põrgulikult positiivne seisund. Võrdlemisi nauditav sõgedus, ma ei teagi täpselt, miks, aga igatahes küll.

Konfliktipuudus...see isegi näris mind mõneti. Ma usun, et ma peaks midagi kindlamalt deklareerima, et tekis mingisugune lahkheli või midagi sellesarnast. Iseenesest väga tarbetu, aga siiski, ma tahan inimestele vastata, vast arutleda, meeldivalt vaielda. Aga väga kitsal määral, mitte liialt paisutatult.

Olgu, ma pean tõdema, et kirjandusliku väärtuse või mõttekäikude poolest pole see just kõige rikkalikum, aga see ju ei kannagi sarnast eesmärki. Soe õhk - külm õhk. Mis on seinade eesmärk? Tõepoolest. Kuid milleks siis aknad? Ei, üldsegi mitte selleks...ning tõsi, pigem küll selleks, aga tegelikult on need ju lihtsalt tarbetumad aseained ustele, mis õigupärast eksisteerivad hoopis teistel põhjustel. Lihtsamalt kokku võetuna võiks lihtsalt öelda, et seda, mida tahetakse näidata, pole praktiline varjata.

Aga väljaspool minu midgardr'it on hoopis teine mõttekäik. Tegelikkuses küll pigem selle sees või vähemasti sellele tuginev, aga detailid pole selle puhul relevantsed.

Kuidas sai Emake Loodus laste igasugusel evolutsioonil näiliselt väljuda kontrolli alt. Kas see, et tekkib olukord, kus üks liik on jõudnud taselemele, millel nende kontrollimine ja naturaalsetesse piiridesse seadmine on muutunud looduse jaoks keeruliseks, on tõepoolest evolutsiooni poolt arvestatav liigutus. Milleks on loodusele tarvis suitsiidimehhanismi? Galaktilises plaanis ei mängi selline pisidetail loomulikult mitte väiksematki rolli, aga ühes sellises planetaarses süsteemis on sitiatsioon täiesti paradoksaalne. Üks liik, mis omab piisavat võimu, et hävitada enda ürgallikas ja kogu keskkond, mis niivõrd suuremahulises süsteemis eksisteerib. Emake Loodus peaks justkui püüdlema tasakaalu poole. Suletud süsteemis on entroopia alati kasvav. Siiski on süsteem sellisel juhul vigane, kui ta on lasknud tekkida võimalusegi sellise olukorra realiseerimiseks, mis praeguseks juba ammu tegelikkus on. Viga...viga...kus on viga?

Show me a man or a woman alone and I'll show you a saint. Give me two and they'll fall in love. Give me three and they'll invent the charming thing we call 'society'. Give me four and they'll build a pyramid. Give me five and they'll make one an outcast. Give me six and they'll reinvent prejudice. Give me seven and in seven years they'll reinvent warfare. Man may have been made in the image of God, but human society was made in the image of His opposite number, and is always trying to get back home.

Aga tegelikult...

tahaks õlut. Jah, täpselt.

Homme on on Treffneri kooliteatrite õhtu. See on tore, kuigi ma arvan, et ma olen juba kõiki etendusi, mida seal esitatakse, näinud.

Hmm...oli veel midagi...jah, midagi. Ma ei tea, ma ei mäleta, ma ei suuda meenutada.

Ma tahan homme süüa. Creppis.

Lõputuna näivat metalset koridori valgustasid sajad radioaktiivselt rohelised lambid, mille smaragdne valgus peegeldus läikivaltelt terasseintelt. Selles koridoris kõlasid kiired, kuid pehmed sammud, mis sündisid karvaste käppade sibamisest mööda jäist põrandat. Orav heitis möödudes vilksamisi pilgu kõikidele viirastustele, kes kitsastes klaasist torudes, mille ühest otsast koridoris seistes sisse vaadata sai, ideaalses vaakumis puhkasid. Muretult vilistades heitis ta professionaalselt uurivaid pilke mõlemale koridori seinale ja paistis olevat rahul talle avaneva pildiga. Äkitselt lakkasid aga orava sammud, kui ta ühe sarnase klaasvangala neljandast seinast pilgu sisse heitis. Viirastus, kes hajameelselt selles vaakumis hõljus, polnud tavaline essents, vaid midagi, millest sügavrohelised valguskiired läbi tungida ei suutnud. Mõne vaikuses kajava hetke vältel jõlitas orav seda hämmeldunult, justkui halvatud selle absurdsusest, siis aga värises korra üle keha , raputas paar korda enda kohevat saba ning purustas ühe terava käpahoobiga klaasi ja toppis ootamatult õhu kätte sattunud viirastuse enda piipu, talle veel korra salakavalalt naeratades enne peletise tulesurma saatmist.

Mul on tunne, et ma olen paratamatuse suhtes liialt leplik. Vabadus ja paratamatus on teatavasti vastandid, samas on vabadus paljus aluses indiviidisisesele eetikale, mis on tegelikult iseenese orjastamine. Täiesti meelepärane oleks mulle siiski paratamatuse sajaprotsendiline eitamine, aga ma pole piisavalt meelekindel inimene selle pidevaks tegemiseks.

Suur on elu saladus.
Veel suurem ta järgi me vajadus.

C'est la vie

2008-05-05T10:52:00.000-07:00

Ma lähen ja naeran nüüd keda ma tahan,
Ei enam te keeldudest hooli.
Naeran välja te kübarad, mantlid ja raha
Ja enam ei lähegi kooli

Perhaps it is because man suffers so deeply that he had to invent laughter.

Tõesti, hmh, alustuseks labane postituse pealkiri ja seejärel selline huumoriprogramm, nojah, eks sellel oli päris palju põhjuseid, alustades sellega, et ma olen hämmastvalt lõbusas tujus. "Lõbus" on just perfektne sõna selle kirjeldamiseks, ma ei ole märkmisväärselt heas ega rõõmasas tujus (ärge samas nüüd äärmislikku melankooliat [jah, ma tean, kuidas seda sõna kirjutatakse, lihtsalt armsakõlaline kahekümnendate intelligentsi kõnepruuk tundub mulle praegu väga sümpaatsena] ka oodake) vaid lihtsalt lõbustatud. Ma võtan seda äärmiselt postiivse emotsioonina. Oi, näe, Enno räägib minuga MSNis. Ütleks, et see on veider eufooria, kerge dementsus. See tekitab küllaldaselt meeldivaid aistinguid, nii et mõneti oleks see võrreldav narkootilise ainega, kuid eks ta mingil tasemel seda ka ole. See tekitab igatahes väga meeldivalt rõõmsa enesetunde, mis tegelikult läheb osaliselt vastuollu sellega, mida ma varem ütlesin, aga noh...oh, te hädised lollpead, miks te seda üldse jälgite?

Jah, mul on lause hämmastavalt hea tuju.

Ajaa, nüüd põhjustest ka, vähemasti sinnamaani, kus ma seletan. Singer Vinger on mõnus ajuloputus, aga samas on neil see asi...noh...teate küll, nagu kivid, ainult et filosoofilisemalt mõtestatumad...noh...mis see asi nüüd oligi, Aristoteles rääkis sellest ka, see tasakaaluga noh...sõnum! Jah, toosama, voh täpselt toosama.

Aga see jäägu tolleks ja ärgem segagem Iidsete und, soovitavalt Neptuuni oma ka mitte, tavaliselt läheb nendel, kes liiga palju lutsu visata armastavad, üpris täbarasti. Hmh, kui tobe tegelikult, et sa ei saa hingata, kui su kopsud vett täis on. Aga samas, kes olen mina, et kopsudest rääkida.

Tegelikult oleks ma siiski pidanud ütlema Poseidon, ma ei salli tegelikult igasuguseid odavaid Rooma koopiaid. Tundub alati, nagu nad oleks kusagil odavas Kagu-Aasia tehases tehtud. Mitte et mul midagi oriendimaade vastu oleks, ma rääkisid ainult paar-kolm päeva tagasi ühe huvitava tailasega (neil on muide väga huvitav riigihümn). Hiina on muidugi natukene teine teema.

Eksamid käivad ka praegu, Erlessa vingus pikalt inglise keele kallal, vast oli ta siis tõesti veidi keerulisem kui oodatud. <--pole öeldis. Inglise keele suulised muidugi alles käivad.

Aga jah, peale Singer Vingeri. Ma lugesin inimeste blogisid. Curunir-Mialee-Ghost-Sillu-Mati-jne, tavaline värk. Ja ma olin väga lõbustatud, tõepoolest, milline värvikas meelelahutusprogramm. Ja see kõik tipnes Curuniri ennasthaletseva monoloogiga, millele ta tegelikult vastust ootas. Olgu, tähendab, mul oli väga lõbus, Mordi oma lugedes tuli isegi meeldiv heldimus peale, aga selles pole üldse point. Veidi aega hiljem sõin ma singipirukat ja tahtsin enda blogisse midagi kirjutada. Hetkeks olin ma isegi veidi üllatunud - mul pole ju tükk aega suuresti midagi öelda olnud või siis vähemasti mitte paslikku viisi selle ütlemiseks. Aga pärast kõiki neid ja porgandeid ja jadajada tahtsin ma kohe kindlasti midagi kirja panna.

Hämmastaval kombel oleks selline postitus olnud arvatavasti šokeerivalt otsekohene või vähemasti kõvasti selgesõnalisem kui see, mida te nendelt pärgamenditekstiselt ootama olete õppinud. Näh, nüüd te saite valesti aru, ei ma ei mõelnud üldse seda, te idioodid.

Oeh, tõesti, nii vulgaarne ma nüüd ka ei ole. Aga üldiselt oleks ma midagi kirjutanud, aga nüüd mõtlen ma hoopis, et võiks veidi värsket õhku hingata. Ma tegelesin kolm tundi uurimistööga ja sain portsu kasulikku kraami ja kergendustunde, sest keerulisemad osad on lahendatud või lahendatavaks muudetud. Ma pole päris kindel, kuidas ma lahendan religiooni analüüsimise Skandinaavia ja Eesti vahel, aga arvestades seda, et materjali on lademetes, peaksin ma sellega hästi hakkama saama. Ma avastasin pigem üllatusega, et Eesti-Skandinaavia suhetes on meeldiv viiesajandine auk nimega Rooma rauaaeg, kus Läänemerel minimaalselt tegevust oli. Samas peaksin ma selle ajastu vähemasti mingi infoga täitma. Ohjah, teha on tegelikult väga palju, aga kuna mul hetkel nii või naa palju aega on, siis poleks mul nagunii suuresti midagi teha kui mul seda uurismistööd poleks.

Tänane ajaloo töö ei läinud ka ideaalselt, mis tähendab, et ma saan mitte-maksimumpunktid. Nõme.

Ahjaa, õigus, porgandid. Tähendab, sellega on nagu selline värk, et kunagi elas üks mees, kelle nimi oli Augustinus, ja kes oli väga rumal inimene. Aga vaat, tema on ikka raamatutes kirjas ja puha, ning inimesed on juba tükk aega saanud lugeda, et ta oli rumal mees.
Ei, see ei haakunud tegelikult kuidagi porganditega, see oli lihtsalt selline hetkeline mõttekäik.
Muide, teate, mis värk nende oravatega on? Ma korraks isegi mõtlesin, et ütleks teile, teeks nagu selline juhendi või midagi. Aga siis tuli aru pähe...või midagi.

Iti ja Zelor käisid eile Tartus (ahjaa, Kettamaailm oli erakordselt lahe, ma kasutaks veel üks võimalust GMe tänada, see bananaanisupp oli ikka erakordselt rõige), aga mul polnud neid aega näha, sest ma pidin ringi jooksma ja ajalooõpikut otsima. Tänu ajapuudusele tegin ma töös kaks väge nõmedat viga, mis maksid mulle mingi arvu punkte. (See on halb)

Tegelikult võiks poodi minna ja süüa osta, kas kellelgi on tahtmist kaasa tulla? Kui te paarikümne minuti jooksul pärast postituse lõppu helisetate, siis ma võin teid isegi kaasa võtta ja teile kohukese välja teha. Mmmm...kohuke.

Tegelikult ei meeldi mulle eriti oratooriumid. Curunir sureb nii või naa suht peagi ära. Ahjaa, õigus küll, need kuradi porgandid...nendega on nüüd siuke lugu, et ma kunagi kirjutan midagi metafoorset, millest...

Vot, see oligi see koht, kus mul läpakast wifi ära kadus. Õnneks blogger ikka salvestab neid draft, kogu seda paska ma muidu küll uuesti kirjutada ei viitsiks. Aga näeda, see on ikka vist see saatus või siis miski hullem dun dun dunn...

By the pricking of my thumbs
Something wicked this way comes

Eks ma siis ei räägi sellest parem edasi, ilmselge märk. Mialee on loll mõrd, aga kuna minu asjad on tema käes, siis ma seda siiski blogis välja ei ütle. Kas ma Mordi blogi juba mainisin? Jah, jah, mainisin küll.

Igatahes...see ei tulnud nüüd päris nii välja, nagu ma arvasin, aga ma kirjutan arvatavasti homme...või siis ülehomme, sest ma lähen siiski homme DnDd mängima ja ma ei tea, kas ma pärast seda viitsin midagi kirjutada, sest tavaliselt ei viitsi, kuna mu mõistus on liialt fiktsionaalsel lainel. Aga ega's ma tea. Nägudeni!

A man who knows how little he knows is well, a man who knows how much he knows is sick.

Kell on 21.41